Abdul Turay: Savisaar - Eesti seksikaim mees

Edgar Savisaar roosiga Foto: http://www.keskerakond.ee/naistepaev/

Edgar Savisaar ei vea riiki alt mitte populismiga, vaid seetõttu, et ei paku tõhusat opositsiooni, kirjutab kolumnist Abdul Turay.

Linnahalli piduüritusel astus lavale avaliku elu tegelane, kõneles veidi ja teatas, et täna on tema sünnipäev. Rahvas ohhetas ja ahhetas, justkui oleks nende ees filmistaar. Nad plaksutasid iga tema sõna peale, nad armastasid teda. See oli midagi enamat kui karisma, see oli puhas seksuaalne külgetõmme. Kui ajaleht ei otsusta just Brad Pitti pilti siia kõrvale panna, siis saavad kõik aru, kellest käib jutt.

Edgar Savisaar on aga rohkem kui kõigest Eesti Brad Pitt. Ta on otsekui mainitud Hollywoodi staari, Richard Nixoni ja Jeesuse ühend.

Eesti külastajale võib kergesti jääda mulje, et kõik, tõepoolest kõik vihkavad Tallinna linnapead. Üks sõber rääkis, kuidas tema 14-aastane tütar oli asunud kritseldama Savisaare plakatit, mis seletamatul põhjusel oli tekkinud kooli teadetetahvlile. Ta ei jõudnud küll oma tööga lõpule. Ta oli vaevalt jõudnud kirjutada «SIT», kui jäi õpetajale vahele.
«Mu tütar käitus ikka päris halvasti,» sõnas sõber laia naeratusega.

Veel üks «sõber» ähvardas minuga suhted katkestada, kui peaksin astuma Keskerakonda. Tema näol naeratust ei olnud.

Ometi kõnelevad arvamusküsitlused kuust kuusse hoopis teist juttu. Keskerakond on järjekindlalt kõigist ees. Ja mitte natuke, vaid oma kaheksa kuni kümme punkti. Riigis, kus on nii pool tosinat parlamenti pääsemise võimalusega erakonda, on see suur edu.
Piduüritusel juubeldavat rahvast vaadates võib mõista, et Savisaar on tabanud midagi, mida ei ole suutnud ükski teine Eesti poliitik. Ta on vaikiva enamuse liider.

Mõistet «vaikiv enamus» kasutati esmakordselt nende inimeste kohta, kes toetasid kadunud USA presidenti Richard Nixonit. Ta võitis tubli eduga 1968. aasta valimised ning veel suurema eduga 1972. aasta valimised, ehkki suur osa Ameerika elanikkonnast vihkas teda kirglikult. Savisaart vihkavad samasugused inimesed nagu Nixonit: noored, haritud, intelligentsed, linlased, jõukad, vasakule kalduvad ja tulevikule mõtlevad parempoolsed.

Vaikiv enamus olid ja on sinikraed, poliitiliselt passiivsed inimesed, kelle hääl ei kosta ajakirjanduses. Nad oli 1960. aasta kontrakultuuri vastu ja traditsiooniliste Ameerika väärtuste poolt.

Neile meeldis Nixon ja nende mõttekaaslastele tänases Eestis meeldib Savisaar. Asi ei ole lihtsalt selles, et teda toetavad ainult venekeelsed inimesed. Kõik, kes muretsevad, kas neil jagub raha korraga üüri ja toidu jaoks, toetavad Savisaart. Pensionärid, kes peavad talvel küttest loobuma, sest neil ei jagu selleks lihtsalt raha, toetavad Savi­saart. Müüjad, kes teevad pikki päevi, aga kel pole ikka raha, et veidigi lõbutseda, toetavad Savisaart.

Inimesed, kes ei kommenteeri Postimehe artikleid, sest neil ei ole arvutit, toetavad Savisaart.

Kui päris aus olla, siis ei ole nad muidugi enamus. Mitmeparteisüsteemi korral ei saagi enamust olla.

Nende silmis on Savisaar otsekui hõbepaberis Jeesus. Ta lubab toita näljaseid, ravida haigeid, tagada vanurite heaolu. Ometi ei esita ta ühtegi selget plaani, kust võtta selleks raha. See peab olema ime.

Savisaare programm on politoloogide kõnepruugis «seksikas». Isegi nii seksikas, et inimesed toetavad teda ka siis, kui nad tegelikult ei usu teda. Savisaare toetajad võivad olla küll vaesed, aga nad ei ole rumalad.

«Ma tean, et ta arvatavasti ei täida oma lubadusi, aga ta on ainuke, kes meile üldse midagi lubab, ja seepärast me teda ka toetame,» ütles mulle kunagi üks venekeelne sõber.

Savisaare vigadest ei ole mõtet rääkida. Neid teavad nagunii kõik. Sarnasus Nixoniga on vapustav. Teda süüdistati poliitiliste vaenlaste pealtkuulamises, onupojapoliitikas, poliitilises oportunismis ja korruptsioonis. Mõned on vahest nii vanad, et mäletavad, et Nixoni lõpp oli päris karm: ta on ainuke USA president, kes on olnud sunnitud tagasi astuma.

Nixonil oli samas ka saavutusi. Ta ajas kommunistliku bloki ja Nõukogude Liidu suhtes pingelõdvenduspoliitikat. Ta lõpetas külma sõja esimese faasi ja rajas suhted Hiinaga, mis õitsevad veel praegugi.

Nixon oli selgelt parempoolne. Suhete klaarimine Venemaaga tundus tema puhul pragmaatilisusena. Savisaare puhul tundub see küünilisusena. On omamoodi irooniline, et Savisaare püüded leevendada Venemaa ja Eesti lõhet on pannud nördima kogu valitseva kihi ja ühe teismelise tüdruku ning muutnud tema ja ta erakonna nende silmis põlastusväärseks.

Üks inglise vanasõna ütleb, et patriotism on kaabaka viimane pelgupaik. Savisaare puhul arvavad paljud, et mittepatriootilisus muudab ta kaabakaks.

Ometi on Savisaar mõistatus. Ta on väga tark mees. Ametlikult on ta doktorikraadiga. Miks ta lubab siis enda lähikonda inimesi, kes paiskavad välja mõttetusi?

Üks viimaseid näiteid on komeedina poliitikataevasse lennanud Kadri Simson. Hiljaaegu esitas ta siinse ajalehe veergudel mõtte, et Eestile on vaja samasugust kriisipaketti nagu USAs. Ma olen britt ja Suurbritannias on meil juba oma kriisipakett. Tulin just hiljaaegu sealt. See on väga, tõesti väga rumal mõte.

USAs ja Suurbritannias peetakse riiklikke väljaoste ja abi paratamatuks paheks, mida on vaja selleks, et Briti ja Ameerika pangad ei läheks pankrotti ning Wall Street ja Londoni City kokku ei variseks.

Eestis ei ole Londoni Cityt ega Wall Streeti. Eestis ei ole isegi oma panku. Pangad kuuluvad Rootsile. Ja pankrot neid ei ähvarda.

Pealegi, kuidas peaks riik kõige selle eest maksma ilma raha devalveerimata, nagu on juhtunud nii USAs kui ka Suurbritannias?

Ma ei usu sugugi, et Simson ei mõista kõige elementaarsemal tasemel majandusteadust. Ma usun, et ta pigem püüab järgida Keskerakonna tavalist populistlikku käitumist. Keskerakond lihtsalt peab näitama, et tal on samuti mõtteid, ning jätma Eesti patriootlikele jõududele illusiooni, et nad juhivad oma majandust ja seeläbi ka oma riiki.

Mõned loevad selliseid väljaütlemisi ja tunnevad endas patriotismipuhangut. «Jah, me suudame ise oma asju ajada,» usuvad nad. See kõik on vaid seksapiil.

Kui Eestis kehtiks majoritaarne valimissüsteem, oleks Savisaare erakond kindlasti võimutüüri juures, hoolimata kogu sapist, mida on tema peale aastate viisi välja valatud.
Ta sõnas hiljaaegu, et Keskerakond ei kavatse kuuluda ühtegi valimisliitu ja nende kandidaadid esinevad ainult Keskerakonna nime all.

Kui ta ei taha olla diktaator ja ei soovi teha koostööd teiste erakondadega, mida ta siis ometi tahab? Mida ta taotleb?

Keskerakonnal ei ole asjade praeguse seisu juures mingitki võimalust võimule pääseda – just neil põhjustel, millest kõneles Savisaar. Ta ei soovi koostööd teiste erakondadega. Näib, et teiste erakondade toetajad vihkavad teda nii palju, et ei lasekski oma liidritel temaga koostööd teha (kuigi on ju ka tehtud). Benjamin Disraeli sõnas kunagi, et opositsiooni ülesanne on «mitte teha ettepanekuid, kritiseerida kõike ja kukutada valitsus».
Kaks kolmest on meil olemas. Aga sellest ei piisa.

Savisaar ei vea riiki alt mitte (väidetava) korruptsiooni või häbitu populismiga. Ta veab riiki alt sellega, et ei paku tõhusat opositsiooni. Ta veab riiki alt sellega, et ei ole võimeline võimule tulema.

Savisaare tõttu on Eestist saamas nii-öelda banaanivabariik ilma banaanideta, see tähendab ühe koalitsiooni riik. Ansip võib lahkuda, kuid juhtima jääb sama seltskond. Dirigent vahetub, aga viis on ikka sama.

Siiski peame olema tänulikud sellegi eest, mis meil on. Sellest mehest lausa hoovab seksapiili. Kui keegi peaks selles kahtlema, piisab veendumiseks pilgust Kroonika lehekülgedele.

Ja tal on olemas ka varuvariant. Kui Savisaar peaks end lõpuks võidetuks tunnistama, võiks ta kenasti suunduda USAsse ja teha seal korralikku karjääri meelelahutusäris. See on suurepärane, et Eestil on oma Hollywoodi superstaar.