Mida keerulisem on aeg, seda sõnaohtramalt kiputakse rääkima, ja selles ohtruses teevad tunded mõtetele liiga.
Helju Vals: kui tõene on tõeline?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtet annab lausest otsida. Sovetiajal oli ajakirjandus ületäidetud viisaastakusõnadest «pingeline» ja «pingeliselt», ilma et tunda olnuks natukestki ehtsat pinget. Vaheldust võinuks pakkuda samatüvelised «pinev» ja «pinevalt», aga neid sõnu peljati, äkki kisuvad poliitikasse.
Nüüd loodan ja loodan lugeda, et «etendus oli vaimustav». Oh kurbust! Enam ammu pole miski lihtsalt, vaid ikka ja ainult tõeliselt vaimustav. Olgu veel, et tõesti, st ootuspäraselt vaimustav.
Ma pole tõeliselt-sõna vastu, kes tohikski olla, aga mõelgem väheke. Kui me sellistele lausetele, mis niigi on täiemahulised, veelgi mahtu lisame, siis muudame need odavaks, sisu saab kahju. Võtame põletava ajalehelause «Eesti tõeline eesmärk peab olema seotud Euroopa Liiduga». Aga muud eesmärgid – need, mis pole tõelised?
Teine näide: «Suveleitsakus leegitsev maastik on Kreekale saanud tõeliseks nuhtluseks.» Piinavaks, vapustavaks, enneolematuks nuhtluseks – vali ainult.
Kolmas: «Päevaleht avaldas 22. augustil 1939 tõelise pommuudisena öise telegrammi, et Saksa-Vene mittekallaletungi pakt on valmis.»
See kolmas näitelause on topeltsuperlatiivne, sest vaevalt vajab pomm- ehk šokkuudis, mis rabab niigi, veel täiendsõna. Kui kirjutame «tõeline sekspomm», siis jätame lugeja kõhklema, kas ainult see üks pomm on tõeline (lõhkemisohtlik?) ja teised ebatõelised. Paljast sekspommist aitaks küll, jääks ülegi. Veel samasuguseid näiteid ehk superlatiivsusi meediast: tõeliselt ropprikas, tõeliselt hädavajalik, tõeline mõttemaru, tõeline Heraklese mõõtu ülesanne.
Sõnade türannia näikse olevat meie aja märk, viitab moodsale usalduskriisile. Kirjutaja, ka kõneleja, ei usu, et temast survesõnadeta aru saadaks.
Reklaaminduses näiteks pommitatakse meid «tõeliselt odava kaubaga». Kaupa, mis oleks lihtsalt odav, me ei leia. Ka uue kooliaasta eel lubas mingi kauplus telerite vahendusel sadat tõeliselt head asja. Suisa narr oli lehest loetud reklaamlause «Tõelist panka tunned hädas». See veel puudus – tõeline pank!
Ah kui värskendav oli lugeda, et tenniseäss Navratilova «käitus eraelus nagu pesueht nõid» (mitte «tõeline nõid»). Või et Gerd Kanter, kes kinkis oma endistele treeneritele sõidu Berliini, on Eesti spordis suur erand oskuses olla tänulik (just nimelt «suur»).
Keel on rikas mänguväli (just nimelt «rikas») spordis, meedias, reklaaminduses – igal pool. Sestap pole see, et september kutsub jälle õppima kõiki, mingi «tõeline asi», vaid on tõesti tõsi.