Rebekka Lotman: Sundpuhkus lugejaile

Rebekka Lotman Foto: Postimees.ee

Postimehe ajakirjanik Rebekka Lotman kirjutab, et kuna suvel on kollektiivpuhkusele läinud Eesti kolm suurimat teadusraamatukogu, võib see rikkuda paljude suve, kes oleksid puhkuse ajal soovinud teadustöö või lugemisega tegeleda.

Lugege lehti. Siis saate teada, et eesti lapsed ei oska kooli minnes lugeda ega kooli lõpetades kirjutada. Kuhu on meil veel jõuda? Et me rahvana lolliks ei jääks, on vaja mõelda, kuidas lugemist soodustada. Sest talupojatarkust, seda on meil niigi. Kuigi mis see täpselt on, ei oska keegi öelda. Aga küllap see kaasa sündis. Võib-olla, külv, lõikus ja muu talitus.

Lisaks talupojatarkusele (st kuidas külvata, kuidas lõigata) on raamatukogud. Eestis on kolm suurt teadusraamatukogu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Eesti Rahvusraamatukogu.

Need on kõik praegu kinni. Kollektiivpuhkusel.

On inimesi nagu mina, kelle jaoks puhkus ei ole, kokteiliklaas käes, plaažil lebamine ja suve säravamatel rahvakogunemistel hängimine. Mõni tšillib lugedes, kirjutades, uurides. Tunnen inimesi, kes just puhkuse ajal loevad. On neid, kes kirjutavad uurimust, millele igapäevatöö kõrvalt aega ei jää. On neid, kelle igapäevatöö ongi uurimuste kirjutamine.

Tulevased tudengid valmistuvad ülikooli minekuks. Üliõpilased teevad suvel seminari- või lõputööd. Raamatukogude ühine puhkus ei arvesta nende inimestega.

Raamatukogutöötaja tahab puhata. Kuid raamatukogul on lisaks «klienditeenindamisele» hariv roll. Toon Postimehe kultuurilisa essees «Külvamatagi kaunis?» ilmunud Leelo Tungla mõtte: kui ei külva, siis pole ka lõikuse ajal vaja imestada, et saaki pole. Ehkki Tungal rääkis kirjandustundide vähesusest õppekavades, haakub see raamatukogude suletuse teemaga.

Raamatukogude mõte on anda lugemisvara. See vastutus on põhjus, miks teadusraamatukogu ei tohi käituda kogu aeg nagu erafirma. Raamatukogud võiksid oma kollektiivpuhkused kooskõlastada. Kirjutamaks magistritööd, sõidaks ma Tartusse. Praegu aga puhkavad kõik kolm teadusraamatukogu juulis. Keegi neist vist ei tahtnud kollektiivpuhkuseks juunit, kus jaanipäev toob niigi peaaegu vaba nädala. Kõik on kavalad.

Muidugi, see ei ole eluküsimus – pääseda raamatukokku just sel hetkel, saada kätte just see raamat. Ma ei lähe agoonias ust kraapima, nagu vangid trelle raputavad. Ainus alternatiiv pole see, et ma ikkagi haaran kokteiliklaasi ja lähen plaažile oimetuks kõrbema. Tegevust jätkub.

Tuues paralleeli plaaži-puhkajatega: mitte päikest ei keeratud kinni, vaid lihtsalt kõige šikimad rannad suleti juulis, keset parimat praadimisaega. Aga pole hullu, ega sellepärast ei pea sügisele valge nahaga vastu minema!