Jeroen Bult: paariariik Leedu

Jeroen Bult Foto: Pm

Mõned nimetaksid seda vist räigeks irooniaks: Leedu vastne president Dalia Grybauskaite suundus oma esimesele välisvisiidile Rootsi. Majanduslikus mõttes – Swedbank, elektrikaabel NordBalt – on see loomulik.

Aga kui mõelda Leedu parlamendi 14. juulil langetatud otsusele tühistada Grybauskaite eelkäija Adamkuse veto niinimetatud negatiivse informatsiooni seadusele, mida tuntakse ka homovastase seaduse nime all, siis oleks ta pigem pidanud minema Poolasse, Valgevenesse või Venemaale ehk riikidesse, mis on samuti tõstnud kilbile homovastasuse – täiesti erinevalt liberaalse mõtteviisiga, sallivatest, (post)modernsetest ja postreligioossetest rootslastest, kes hiljaaegu lubasid isegi samasooliste abielu.

Kui seadus tõepoolest jõustub, olgu praegusel või muudetud kujul, satub Leedu Vabariik kõlbelis-intellektuaalse spektri teise otsa, kus tal on rohkem ühist ajatolla Hamenei Iraani kui Rootsiga. Tundub, et suur osa Leedu poliitilisest eliidist ei ole soovinud omaks võtta ühte peamist väärtust, nimelt hetero- ja homoseksuaalsete inimeste võrdsust, see tähendab diskrimineerimise vältimist seksuaalse orientatsiooni baasil, mida kuulutavad kaks organisatsiooni, millega Leedu liitus vastavalt 1993. ja 2004. aastal – Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit.

Nähtavasti peavad 87 seimi liiget, kes lükkasid tagasi president Adamkuse mõistliku veto, vajalikuks vastu tulla konservatiivsetele tunnetele, mis seniajani püsivad suure osa valijaskonna seas, ning eelistavad jääda ühele joonele homovihkajaliku roomakatoliku kirikuga.

Raske on öelda, miks on sellised tunded Leedus nii visalt püsinud ning miks kommunismi kokkuvarisemine ja tasapisi süvenev õitseng ei ole suutnud kiirendada individualiseerumist ja ilmalikustumist.

Võib-olla saab seda seletada majanduskasvu suhteliselt hilise kiirenemisega – erinevalt Eestist sai see tuule tiibadesse alles sel kümnendil – ja äärmiselt ebasümmeetrilise kasvuga, mis suurendab lõhet ühelt poolt Vilniuse ja teiste linnade ning teiselt poolt (vaesunud) põllumajanduslike maapiirkondade vahel.

Inimesed võivad pidada religiooni rasketel aegadel lohutuseks ja tugipunktiks, nagu on osutanud juba Sigmund Freud, Ludwig Feuerbach ja Friedrich Nietzsche. Noored, kel usina internetikasutuse tõttu on homoseksuaalsusele pigem mõõdukad, «põhjamaised» vaated, on küladest lahkunud. Kui suur hulk noori, kes on emigreerinud Suurbritanniasse ja Iirimaale, ei naasegi ega räägi kaasmaalastele, et homod, keda nad kohtasid Londonis ja Dublinis, on tegelikult täiesti normaalsed inimesed, ei pruugigi olla võimalik religioosse fanatismiga edukalt võidelda.

Lõpuks võib arvata, et nagu Poolas, valitseb ka Leedus kiriku suhtes endiselt teatav tänutunne. «Kui kirik suutis vapralt vastu panna tsaari- ja Nõukogude võimule, siis see peab olema üks hea asi.» Nietzsche väljendit «Jumal on surnud» ei saa veel Leedule rakendada – paraku.

«Negatiivse informatsiooni seaduse» teine probleem seisneb selles, et see läheb vastuollu sõna- ja ajakirjandusvabaduse põhimõtetega (mis samuti seisavad tähtsal kohal nii kogu Euroopa kui ka Euroopa Liidu õiguses).

Vilniuse inimõiguste jälgimise instituudi juht Henrikas Mickevičius sõnas ajalehe Lietuvos rytas veebilehel, et seadus on liiga umbmäärane ja sellest on raske välja lugeda, mis siis on täpselt negatiivne informatsioon, millised on selle piirid ja kes need paika paneb. Siit võib edasi mõelda tuhandeid (teoreetilisi) küsimusi.

Kas USA ekspresidendil Clintonil keelatakse edaspidi pääs Leedusse, sest ta on otseselt toetanud homoabielusid, rääkimata juba Islandi lesbilisest peaministrist ja Hollandi lesbilisest põllumajandusministrist? Kas Oscar Wilde’i teosed kõrvaldatakse Leedu raamatupoodidest ja -kogudest? Kas teles keelatakse ära sellised komöödiasarjad nagu «Täitsa hullud» (mis on õige menukas homode seas) ja «Little Britain» (milles esineb homosid)? Kas võimud pöörduvad Hiina poole abipalvega õpetada homosaitide sulgemise võtteid?

EL ei saa selles küsimuses vaiki jääda. Kuid ELil pole mingit õigust jagada õpetussõnu Venemaale, Valgevenele, Hiinale, Iraanile ja teistele riikidele, kui tema enda korvis peitub selline mädamuna. See tähendaks usalduse kaotamist ja silmakirjalikkust: härra Putin ja kõik tema sõbrad võiksid silmagi pilgutamata pareerida, et EL peaks kõigepealt omaenda õuel asjad korda seadma.

Leedu ise on aktiivselt toetanud läänemeelseid revolutsioone Gruusias ja Ukrainas ning liberaal-demokraatlike põhimõtete eksporti ELi autoritaar­sete naabrite juurde (kaasa arvatud Kaliningradi eksklaavi) ning selles mõttes on suisa imelik, et nüüd soovib ta kella sootuks tagasi keerata. Teiseks on see seadus vaid vesi Lääne-Euroopa populistlike poliitikute, näiteks Hollandi Geert Wildersi veskile, kellele meeldib toonitada, et «kõik need mahajäänud uued liikmesriigid, kellele me peale maksame, tekitavad ainult tüli».

Mida peaks siis Brüssel ette võtma? Mõned Euroopa Parlamendi liikmed on avaldanud meelepaha seimi otsuse pärast. See võib tuua neile kasu nende enda valgustus­ideaalidest säraval kodumaal, kuid vaevalt aitab see kuidagi Leedu ahistatud homosid.

Mingid sanktsioonid tekitaksid pigem tagasilöögi, sest Leedu reaktsioonilised jõud süüdistaksid riigi isoleerimises kahtlemata just homosid. Mõistlikum oleks toetada homoorganisatsioone rahaliselt ja õigusabiga (nagu seda teeb Hollandi saatkond Vilniuses) ning tugevdada kontakte seaduse vastastega. Leedu liberaalne erakond ja liberaalne noorsooliikumine on juba teatanud, et kaaluvad asja andmist Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seda algatust tasuks toetada.

Kõige iseäralikum kogu selle seaduse juures on see, et selle algatajad arvavad, nagu oleks homoseksuaalsus midagi seagripisarnast, mille levikut on võimalik piirata.

Mõistusega asju kaaluvad inimesed muidugi teavad, et see on täielik jama – «selleks» sünnitakse –, ning ka mõistusega asju võtvad poliitikud teavad, et nad peavad kaitsma kõigi kodanike huve ja keskenduma probleemidele, mis on tõepoolest tähtsad (majanduskriis, emigreerimine, energia, Venemaa).

Siiski leidub lootusekiiri. President Grybauskaite on juba andnud märku, et soovib seadust leevendada. Tema eelseisev visiit Tallinna annaks president Ilvesele, kes muidu kasutab ju iga võimalust osutada inimõiguste rikkumistele mõnes piirkonna teises riigis, ideaalse võimaluse meenutada Leedu riigipeale tema lubadust.