Filosoofiadoktor Kaupo Känd kirjutab, et kui Gruusia ja Venemaa vahel puhkeb taas sõjaline konflikt, siis on Gruusia ja rahvusvaheline avalikkus mullusest halvemas seisus.
Kaupo Känd: sõdida või mitte sõdida? Selles on küsimus!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha enam spekuleeritakse, kas sel suvel toimub Gruusia-Vene jätkusõda. Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov ennustas sõja puhkemist. Vene ajakirjanikud Pavel Felgenhauer ja Julia Latõnina nõustuvad sellega, kuna Venemaa ei saavutanud eelmisel suvel oma strateegilisi eesmärke Gruusias. Ka mõttekoda International Crisis Group (ICG) väidab, et jätkusõda on igati tõenäoline ning kordub eelmise aasta stsenaarium.
Illarionov väidab, et kõige sobivam hetk rünnakuks on vahetult pärast president Obama ja Medvedevi kohtumist Moskvas 6.–8. juulil. Selline kokkusattumine jätaks mulje, et Venemaa «kooskõlastas» oma tegevuse USAga. Eksperdid leiavad, et ajastus on seotud sõjalise õppusega Kavkaz 2009, mis lõppeb 6. juulil ning millest võtavad sel aastal avalikult osa ka Vene väed Gruusia regioonides Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Õppuste kattevarjus on Venemaal võimalik tuua piirkonda massiivsed jala-, mere- ja õhuväed ning kasutada neid heidutuseks või sõjategevuses.
Ka tänavu on keeruline ennustada, kas mõnest intsidendist võib välja kasvada kahe riigi vaheline konflikt, kuid olukord on pinev. Näiteks mida teeb Gruusia juhul, kui Venemaa «laiendab» oma kontrolli all olevat territooriumit meeter meetri haaval, saates «patrulle» ka gruusia küladesse. Või mis juhtub siis, kui Gruusia otsustab võtta tagasi Mamisioni piirivalve punkti Gruusia-Vene piiril, mille Venemaa hiljuti enda kontrolli alla võttis.
Venemaa on praeguseks toonud vajaliku võimekuse sõjatandri piirkonda, kuid selle rakendamise poliitiline otsus sõltub mitmest asjaolust, eriti president Obama sõnumist president Medvedevile. Felgenhauer leiab, et Venemaa on huvitatud jätkusõjast mitmel põhjusel. Talle on jätkuvalt oluline president Saakašvili valitsuse kukutamine ja Gruusia NATO kursilt kõrvale viimine. Teiseks on Venemaale oluline tagada maaühendus läbi Gruusia oma Armeenias asuva sõjaväebaasiga ning FSB piirivalvevägedega. Kindlasti on Venemaale oluline ka kontroll energiakoridori üle ning Põhja-Kaukaasiat ümbritseva «puhvertsooni» laiendamine enne Sotši taliolümpiamänge 2014. aastal.
Olukord Gruusias on hetkel sarnane eelmise aasta sõjaeelse situatsiooniga. Riigis on endiselt sisepoliitiline kriis monoliitse võimupartei ning laiapõhjalise, kuid fragmenteeritud opositsioonierakondade vahel. Suurenenud on relvastatud intsidentide hulk ja sagenenud on rünnakud rahvusvaheliste ELi vaatlejate vastu.
Alates eelmise aasta augustist on vastaspoole rünnakute tõttu hukkunud 12 Gruusia politseinikku. Senini pole Gruusia valitsus nendele rünnakutele vastanud, kuigi on selge, et igal riigil on õigus kaitsta oma kodanikke. Venemaa seab kahtluse alla Gruusia territoriaalse terviklikkuse, vaatamata rahvusvahelise üldsuse vastupidisele seisukohale. Jätkub Vene ametnike retoorika president Saakašvili ja NATO laienemise vastu ning õhus on vihjed, et Venemaa võib «abistada» Gruusia rahvast vastasseisus presidendiga ning «jahutada» pisut kuumaverelisi «pistrikke» Thbilisis. President Medvedev on väitnud, et lähinaabrid on Vene «priviligeeritud huvi» piirkonnas. On selge, et Venemaal on teatud välis- ja julgeolekupoliitika «instrumendid», mida ta võib kasutada oma lähinaabruses. Euroopa Liidul selliseid «instrumente» pole.
Osapoolte kavatsustest annab aimu Genfi 1. juuli kohtumine. Venemaa nõuab sõjalise jõu mittekasutamise lepingu sõlmimist Thbilisi ning Tshinvali ja Suhhumi vahel.
Gruusia ei soovi sõlmida lepinguid de facto võimudega, kuna viimased pole rahvusvahelise õiguse subjektid ning eelmise aasta sõda oli kahe riigi vaheline sõda. Gruusia asevälisminister Bokeria märkis, et sellise lepingu sõlmimine on võimalik ainult Venemaa ja Gruusia vahel ning see peaks sisaldama kohustust Vene vägede lahkumise kohta ning viidet rahvusvahelise politseimissiooni saatmise kohta.
Sõjategevuse alustamiseks on esmalt vaja luua rahvusvaheliselt «usutav» põhjus. Kuna Venemaa on sõlminud Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga vastastikuse kaitse lepingud, siis on võimalik viidata näiteks oma liitlase kaitsele. Praegu võime ainult spekuleerida, kas sõjalise jõu mittekasutamise lepinguga mittenõustumine Gruusia valitsuse poolt on Venemaale piisav põhjus, et teha näiteks ennetavaid õhulööke sõjaliste objektide pihta Gruusias. Sellise ennetava aktsiooni põhjendus võiks olla seotud sellega, et vähendada või likvideerida Gruusia (Venemaa hinnangul agressori) sõjalist võimekust.
On selge, et rahvusvaheline üldsus mõistaks ennetava kiirõhurünnaku kohe hukka. Samas paneks see Gruusia valitsuse järjekordselt kahe halva valiku ette: kas teha vasturünnak, mis ilmselt lõppeks Gruusia jaoks katastroofiga, sest Venemaal on piirkonnas massiivsed väed, või loobuda vasturünnakust regiooni turvalisuse huvides, mis suurendab jällegi sisepoliitilisi pingeid ja võib kukutada valitsuse.
Osapoolte ees nii siin- kui ka sealpool Kaukasust seisab shakespeare’lik küsimus: olla või mitte olla, sõdida või mitte sõdida. Juhul kui toimub jätkusõda, siis on nii Gruusia kui ka rahvusvaheline üldsus tänavu kehvemas seisus kui eelmisel aastal, sest Venemaa veto tõttu pole Gruusias ei OSCE ega ÜRO vaatlejaid. Ainult ELi missioon EUMM, millel on mandaat 1. oktoobrini, on hetkel kohal. ELi liikmesriigid otsustavad enne sügist, kas pikendada ja tugevdada seda missiooni või mitte. Võimalik on kaaluda missiooni tugevdamist mõnede tsiviilvaatlusinstrumentidega, et vaadelda tõhusamalt vaherahuplaani täitmist, sh mere- ja õhujõudude potentsiaalset liikumist.
Juhul kui sel suvel toimub järjekordne traagiline sündmus ja konflikti laienemine, on adekvaatse hinnangu saamine olukorrale piiratud, kuna EUMMil ei ole Venemaa vastuseisu tõttu juurdepääsu konflikti piirkondadele. Lahtiseks jääb ka küsimus, kuidas reageerivad jätkusõjale Gruusia lähinaabrid, eelkõige Armeenia ja Aserbaidžaan, ning millist mõju avaldab see Mägi-Karabahhi konfliktile ja stabiilsusele kogu Kaukasuse regioonis.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.