Idee käesolev jutt kirja panna tekkis Paide arvamusfestivalil, kus üks mõttevahetusi toimus ka teemal, kas Eesti vajaks uut erakonda. Päris mitu korda kõlas seal omaaegse Res Publica nimi selges kontekstis või vähemalt mõistaandmisega, et tegu oli ühe koledasti läbikukkunud ja luhtunud algatusega uut parteid poliitikaturule tuua.
Eks sama hinnangut on varemgi kuulda olnud. Õigupoolest tuuakse Res Publicat näiteks läbipõrumisest suhteliselt automaatrežiimil. Kuulasin arutelu ja mõtlesin: aga kes need meil praegu valitsuses on?
Juhan Parts – majandusminister. Urmas Reinsalu – kaitseminister. Ken-Marti Vaher – siseminister. Kõik kolm olid Res Publicas põhitegijate seas, kaks neist figureerisid ka tolle partei ühes värvikamas koosluses nimega Äraostmatud.
Valitsuse liige on ka Siim-Valmar Kiisler – Juhan Partsi valitsuse ajal Res Publica parlamendifraktsiooni esimees. Riigikogu rahanduskomisjoni juhib respublikaanide vana ja tuntud tegelane Sven Sester.
Poliitika definitsioone on muidugi vähemalt sama palju kui politolooge, ent võtame siinkohal Tallinna Ülikooli kirjastatud õpikust «Poliitika ja valitsemise alused» välja ühe seletuse: poliitika tähendab eri huvide esindajate ja nende rühmade võitlust võimu pärast. Mulle näib, et Res Publica on Eesti Vabariigis praegu võimu juures. Ning lausa võtmekohtadel.
Kustkohast siis tuleb see müüt, et Res Publica on ajaloo prügikasti kolitud?
Saab muidugi öelda, et Res Publicat iseseisva parteina Eestis enam ei eksisteeri ning seega kukkuski projekt läbi. Kuid see on formaalne asjade kulg.
Olemasolev Isamaa ja Res Publica Liit on väga tugevalt Res Publica nägu. Selle esimees on Res Publicast, ideeline tuumik on Res Publicast ja kümne aasta tagused respublikaanid tunnevad end erakonna põhiliinil kui kala vees, samal ajal kui mitmed Isamaaliidule näo andnud staažikad poliitikud virvendavad IRLi servas ja sabas, flirtides ideega olla küll erakonnas, kuid siiski parteipiirangutest enam-vähem vabad kodanikud.
Res Publica ideoloogia oli sõnastatud kui «hooliv konservatism» ning vaadates, kui paljud veendunud liberaalid on aja jooksul totaalselt pettunud Reformierakonnas, asub võimulolijate ideeline ühistelg praegu märksa lähemal alalhoidlikule kui libertaarlikule algele.
See, et Reformierakond ja IRL ei taha üheks paremtsentrismi platvormil toimetavaks erakonnaks kokku saada, jääb puhtalt isikuambitsioonide ja rivaliteetide taha. Ühine programm – koalitsioonilepe – on juba nagunii olemas.
Muidugi ei õnnestunud Res Publical püsida liinil, et kõik teised on määrdunud põhimõttelagedad korruptandid, nemad samal ajal aga healõhnalised, värsked ja säravvalged. Muide, sama juhtub ka iga järgmise poliitilise projektiga.