Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raul Rebane: «Estonian Republic – ETV»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Toonased ETV spordireporterid Raul Rebane ja Toomas Uba (1943–2000) Tokyo MMil tegemas iseseisva Eesti esimest välisreportaaži. | FOTO: kaader reportaažist, ERR

Kõigil, kes olid 20. augustil 1991 piisavalt vanad, et asja mõista, on oma lugu, kuidas Eesti taasiseseisvumine neile tuli. Üsna ebatavaliselt tuli see ETV reporteritele Toomas Ubale ja Raul Rebasele.

TV otseülekanded Tokyo kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt pidid algama 23. augustil 1991 ja me pidime koos Toomas Ubaga Tallinnast ära lendama 20. augustil.

19. augusti hommikul tegin televiisori lahti ja järgnes see, mis kõigil – ehmatus, segadus ja siis kiire minek tööle. Moskvas oli alanud putš ja kohe oli selge, et miski ei ole enam endine.

Tööl toimus see, mida Ilmar Raag oma filmis «August 1991» väga täpselt on kirjeldanud: koosolekud, kodukaitse telemajas ja pinge. Filmi ei pääsenud arutelu, mis meid puudutas, kas katsuda minna Tokyosse või mitte. Kohati tundus see mõte väga rumal: mis Jaapan, kui kogu maailm muutub! Pealegi tuli meil ju sõita läbi Moskva ja minna vabatahtlikult sinna ei tundunud väga arukas.

Õhtul üheksa paiku tehti otsus ja selle tegid ETV direktor Mart Siimann ja programmijuht Hagi Šein. Minge, ütlesid nad, vaevalt et teist siin suurt kasu on, aga mine tea, äkki on teist tolku seal. Keegi ei tea, kuidas sündmused arenevad, võib-olla on oluline, kui keegi on väljas. Läksime koju pakkima, lennuk oli hommikul 6.15.

Öösel kell kolm tegin raadio lahti ja selgus, et tankid on üle piiri tulnud ja sõidavad Tallinna poole. Liikumiskiirust arvestades pidid nad olema Mäos, kui meie lennuk läheb. Järgnev oli üks kogu putšiaja ebameeldivamaid momente, sest tuli öelda abikaasale, et sa kaitse nüüd meid siin terake tankide eest, ma lähen Jaapanisse. Epp ei teinud asja raskemaks, kui see oli, ta sai väga hästi aru, et otsus minna oli õige ja saagu mis saab, õnne peab ka olema.

20. august

Reisijaid oli vähe. Moskvas tuli minna ühest lennujaamast teise, läksime taksoga ja hind oli rubla kaheksakümmend kaks, me andsime kaks rubla. Lennujaamad olid pea tühjad ja sõjaväe poolt ümber piiratud. Saime tolleaegse 15-kopikalise telefoniaparaadiga kaugekõne võtta, öeldi, et sõjavägi jõudis Tallinna, aga «tankid läksid magama».

Meiega koos lendas Tokyosse palju kuulsaid sportlasi – legendaarne teivashüppaja Sergei Bubka, kuulitõuke maailmarekordiomanik Natalja Lissovskaja ja teisi tulevasi maailmameistreid. Ka nemad olid selgelt närvis.

Tokyos ootas palju kaameraid NSVLi delegatsiooni saabumist, kõik tahtsid teada, mida näiteks Bubka kõigest arvab. Bubka arvas, aga mida, ma ei tea. Pärast intervjuusid oli ta küll maruvihane, tarvitas päris mahlakat keelt, sest olukord oli ju vastik, ütled midagi valesti ja läbi…

Hotellis üritasime Eestiga ühendust saada, aga kanalid olid välja lülitatud. Mina loobusin, aga Tom oli visa, valis erinevaid numbreid vist tunni järjest. Lõpuks meenus üks kodanik, kellel oli Eesti esimesi läbi-Soome-mobiiltelefone, ja saime üldpildi ette. Igal pool on ärev, Moskvasse koonduvad väed. Hing oli nii pinges, et unustasin täiesti ära, et mu äial oli just 20. augustil 70. sünnipäev, aga hiljem klaarisime ära. Ta sai asjast aru.

Esimese soojaga tehtud otsus oli, et tuleb koju tagasi minna, siin ju midagi teha ei ole. Teen siin kummarduse oma põhjanaabritest kolleegidele, kes olid meile läbi keeruliste aastate suureks toeks, meil oli tänu neile ja Soome televisioonile oma teistest liiduvabariikidest kolleegide ees selge eelis. Kus võimalik, soomlased aitasid, tihti ise riski piiril.

Hoolimata kohapealsest hilisest ajast uurisime tagasisõiduvõimalusi. Otsustasime kindlalt, et Moskva kaudu me enam ei lähe, aga meil polnud Soome viisat. Soome sõpradelt saime saatkonna kaudu teada, et eriolukorras teevad ka nemad eriotsuseid ja kui meid Helsingis lennukilt maha lubatakse, siis vaatame, mis edasi saab.

21. august

Ööl vastu 21. augustit (ajavahe Moskvaga oli seitse tundi ja Eestis oli siis Moskva aeg) ei maganud me silmatäitki. Meie hotell Washington oli ametlik maailmameistrivõistluste hotell, seega oli seal ka pressikeskus, see oli ööpäev lahti ja suure osa ajast olime seal, lootes midagi teada saada.

Eestis kuulutati iseseisvus välja 20. augustil kell 23.03, meil seal oli 21. august kell 6.03. Pool seitse tuli meile hotelli fuajees vastu Soome legendaarne spordirežissöör Raimo Pilz, heas tujus ja käsi pikal: «Onnittelut! Eesti kuulutas välja iseseisvuse!» Sel hetkel ei jõudnud see kõik mulle veel kohale, liiga palju oli riske ja tundmatuid tegureid. Ka Jaapanis oli ajakirjanikud veendunud, et suuremad segadused on veel ees ja küllap need Moskva hullud midagi ette võtavad.

Meil midagi teha ei olnud, ühendust ka veel ei saanud, Eestis oli ju öö. Igaks juhuks läksime staadionile, et oma kabiin üle vaadata, selline luureretk oli tol ajal elementaarne.

Toona kirjutati reporterikabiini siltidele alguses suurelt riigi nimi ja siis kompanii, seega oli meil USSR ja taga väikeste tähtedega ETV. Ülejäänud päeva võtsime vastu õnnitlusi ja püüdsime ennast Moskvas toimuvaga kursis hoida, kaks magamata ööd mõjusid ka. Tõenäosus, et kogu asi laheneb meile soodsalt, hakkas tasapisi suurenema, ka taastus telefoniühendus, suhtlesime aktiivselt ja tegime oma vähesele vahetusrahale kõvasti liiga.

22. august

Mulle on see päev, kui ma kõigest tegelikult aru sain, sest toimus mitu sündmust, mida on võimatu unustada. Hommikul läksime uuesti staadionile ja öö jooksul oli toimunud ime, meie reporterikabiinile oli ilmunud silt «Estonian Republic – ETV».

Šokk oli absoluutne, hakkasin lahinal nutma ja tänaseni ei suuda ma sellest rahulikult rääkida, isegi mitte mõelda. Sekundid selle sildi ees teadvustasid minu jaoks uue aja ja jätsid jaapanlaste vastu igipõlise tänutunde. Mu meelest on selline asi võimalik ainult seal, sest enamikus riikides poleks suurte spordivõistluste ajal keegi ühe väikeriigi iseseisvumisele mingit tähelepanu pööranud. Kes ja kus sellise sildivahetuse otsuse tegi, pole aimugi, aga tehtud ta oli.

Sealsamas toimus mõni aeg hiljem ka iseseisva Eesti esimene televisiooni välisreportaaž, sest soomlased kinkisid meile minuti. Nad olid endale suure raha eest ostnud viis minutit unilateraali, mis tähendab eraldi kanalit Tokyo ja Helsingi vahel. ETV-le olid sellised asjad veel aastaid mõeldamatud, seega tuli olla ilma. Olukorda arvestades pakkusid YLE mehed meile aga võimalust Eestiga ühendust võtta ja näidata, et Eesti on normaalne riik, teeb MMilt ülekandeid ja puha. Palju aastaid hiljem leidis Mati Talvik selle jupi arhiivist üles ja see on nüüd talletatud ja näidatud saates «Ajavaod».

Samal päeval osutuski soodsaks, et oleme väljaspool Eestit. Toimus maailma broadcaster’ite (tele- ja raadiorahva) kohtumine, kus tutvustatakse, mis on ülekande filosoofia – kus on kaamerad, millal toimuvad ümberlülitused jms. Aga esimest korda otsustati tutvustada ka neid, kes on kohal. Kui hõigati «Eesti Vabariik – ETV», järgnes tohutu aplaus. Meie Tomiga seisime püsti ja olime kohmetud, olukord oli uus, olime ju harjunud vaikselt mööda nurgataguseid käima.

Ürituse moderaator vajutas lõpu poole veel gaasi täitsa põhja, sest kui ta hõikas «Soviet Union» ja vastust ei tulnud, siis teatas ta mõnuga: «Nagu näeme, Nõukogude Liitu ei ole, Eesti Vabariik on!» Moskva ajakirjanikud hakkasid kohale tilkuma kuskil võistluste poole pealt, sest nende piletid olid 21. augustiks, aga siis enam reise ei toimunud.

Ajakirjanikud pole lollid, uudis jooksis neile kätte ja seega andsime järgmised tunnid intervjuusid, BBC raadiole oli minu lugu vist oma veerand tundi pikk. Kuuldavasti oli tänu broadcaster-meeting’ule hiljem vähe neid kompaniisid, kes ülekannete käigus NSVLi lagunemisest ja Eesti kohalolekust Tokyos ei rääkinud, MMi vaatab aga sadu miljoneid inimesi.

***

Veetsime järgmise nädala hommikust õhtuni staadionil ja kinnitan, et ei enne ega pärast pole meil suhtlemismaht nii suur olnud, tegelikult toimus see ülekannetevälisel ajal kogu aeg. Ka ülekannete ajal näitasid kolleegid oma suhtumist toimunusse lihtsate märkidega, tõstsid meie kabiinist mööda minnes pöidla või patsutasid õlale.

Ma ei tea, kuidas teised, aga meie tundsime küll tuge igal hetkel, enamikul oli toimunu üle selgelt hea meel ja meid võeti iseseisvate punti kohe.

Pärast

Olime emotsionaalses kõrgseisundis, kõik sujus. Käitusime sõltumatu riigi reporteritena ja ilmselt isegi liiga tähtsalt. Tuleb anda au meie Vene kolleegidele, kes siis, kui kohale ilmusid, olid täitsa normaalsed mehed, arutasid rahulikult asja, oli ka õnnitlejaid. Paljud olid lausa rahul, mitmega suhtlen siiani.

Üks detail Tokyost räägib siiski palju. Istusime pressikeskuses, kus meiega ühines üks Moskva ajakirjanik, keda tundsime varasematest võistlustest. Teadsime teda kui keeli mitteoskavat parajat jurakat, kes tavaliselt vestlusesse ei sekkunud, rohkem kuulas.

Üks välismaalane tuli minu käest inglise keeles küsima mingit pisiasja meeste 50 kilomeetri käimisest, kus venelased said kaksivõidu. Ma ei jõudnud veel vastata, kui meie võõrkeeli mitteoskav Moskva kolleeg läks hetkeks nõrgaks ja tegi korralikus inglise keeles täitsa asjaliku analüüsi. Lõpetanud, vaatas ta mulle otsa, sai kõigest aru, mõtles hetke, naeratas ja ütles «juhtub, Raul, juhtub…», reetes sellega oma tegeliku tööandja ja oma ülesanded välismaal. Kui palju sellised: «Juhtub…» luurajaid NSVLi ajakirjanike hulgas oli, ei tea, aga ilmselt polnud ta üksi.

Et elu on igaveseks muutunud, saime aru tagasiteel Moskvas, kui ühelt lennuväljalt teisele sõites ei küsitud meie käest enam kaks rubla, vaid seitse dollarit. Maksime, sest me polnud enam väikesed sugulased NSVLis, vaid oma riigi väärikad kodanikud. Tõsi küll, pärast seda makset meile valuutat enam suurt ei jäänud.

Eestile tuli neist augustipäevist parim võimalik variant. Meie kogesime Tomiga Jaapanis väga selgelt, kui tõsi on omaaegne ütlus «Ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra». See on parim strateegia tänaseni.

Tagasi üles