Eelmise nädala algul muutus Saksa poliitikas enne valimisi valitsev võrdlemisi igav õhkkond pingeliseks, sest Roheline Partei tahtis inimestelt ära võtta palavalt armastatud Bratwurst’i. Nimelt tegid rohelised ettepaneku hakata töötajatele mõeldud kohvikutes kord nädalas vaid taimetoitu pakkuma, sest see on tervisele kasulik. Sakslased unustasid juba igavaks muutunud NSA jälgimisprogrammi ja eurotsooni kriisi ning hakkasid roheliste ettepanekut maha tegema.
See näide on aga vaid tilk absurdsete seaduste ja ettepanekute meres, mille on loonud poliitikud ja valitsused, kes järjest enam tunnevad vajadust hoolitseda tavainimeste eest, püüdes nende elu reguleerida. Mõned ettekirjutused, nagu näiteks tubaka- või alkoholiaktsiis ning nende reklaami piiramine, tunduvad mõistlikud. Euroopa Liidus 13 aastat kehtinud regulatsioonid puu- ja juurviljade kuju kohta tekitavad aga küsimusi.
Euroopa Liidu seaduseelnõud leiavad tihti tee Briti tabloididesse, mis nende kallal ilguvad. Ülemöödunud aastal jõudsid Brüsseli ametnikud seisukohale, et pudelivee tootjad ei tohi oma toodet vedelikupuuduse leevendajana reklaamida. Ametnike sõnul ei kinnitanud kolm aastat kestnud uuring, et vesi vedelikupuuduse vastu aitab, seega peeti mõistlikuks karistada neid, kes oma toodet sellise väitega reklaamivad, kuni kaheaastase vabadusekaotusega. Kui seda nüüd kõrvutada 2008. aastani ELis kehtinud ettekirjutusega, mis reguleeris, kui suure kõverusega kurke võib müüa, siis ei tundugi see nii suur absurd, vaid lihtsalt järjekordne tööpäev Brüsseli ametniku elus.
Selliseid näiteid võib tuua ka mujalt maailmast ning riikide seesuguse käitumise kohta on kasutusele võetud isegi briti päritolu termin nanny state (lapsehoidja-riik). See tähendab üleliia kaitsvat ja isiklikke valikuid piiravat poliitikat. Aeg on näidanud, et valitsused sekkuvad järjest rohkem inimese ellu ning on ka äärmiselt huvitatud sellest, millega inimesed tegelevad. Kui nüüd veel ära mainida viimasel paaril kuul palju tähelepanu pälvinud NSA jälgimisprogramm, millega USA kõikjal maailmas inimeste kohta andmeid kogub, siis esindavad Ühendriigid eeskujulikult sellist poliitikat.
Säärane poliitikute ebaterve huvi valijate vastu saab jätkuda vaid siis, kui inimesed seda taluvad. Riikide kohustus on küll elanikke kaitsta, aga sealjuures peab säilima ka valikuvabadus ja õigus privaatsusele. Võimul olevad poliitikud peaksid mõistma, et kõiki valdkondi indiviidi elus pole tarvis reguleerida ja inimesed pole nii abitud, et pidevat järelevalvet vajavad.