Mart Laar: Vene-Gruusia sõda – 10 õppetundi Eestile

Mart Laar
Mart Laar
:

Mart Laar (kaitseminister aastatel 2011–2012, IRL) kirjutab, mida on Eestil viis aastat tagasi toimunud Vene-Gruusia sõjast õppida.   

Neil päevil möödub viis aastat Vene-Gruusia sõjast. Sellest on palju kirjutatud ning mängufilmgi tehtud, ent mitmed küsimused on siiani vastuseta. Näiteks on erinevaid arvamusi, millal see sõda täpsemalt algas ja millal lõppes, kes alustas ja kes süüdi oli. Jätan praegu kõrvale sõja poliitilised aspektid ning keskendun kümnele õppetunnile, millest võiks Eestil riigikaitse korraldamisel abi olla.

1. Parem karm tõde kui kaunid illusioonid. Kui Venemaa oli sõjaks juba aastaid valmistunud ning teadis täpselt, mida tahtis, siis Gruusia mitte. Gruusia lasi end sõtta tõmmata äärmiselt ebasoodsal ajal. Parim brigaad teenis Iraagis ning teine brigaad oli just minemas seda välja vahetama. Osa armeest oli ümberrelvastamisel ja tehnika hooldamisel, paljud ohvitserid olid puhkusele lastud. Kaitseminister oli Itaalias puhkusel.

Gruusia armee elas illusioonides. Põhjalikke ettevalmistusi Gruusia kaitseks polnud tehtud. Sõda loodeti pidada kas Abhaasia või Lõuna-Osseetia territooriumil. Grusiinide arvates oli Venemaa sekkumine võimalik vaid 1990. aastate sõdade ulatuses. Vene vägede ulatuslikumat sekkumist peeti äärmiselt vähetõenäoliseks ja sellega operatsiooni planeerimisel eriti ei arvestatud. Seetõttu tuli põrkumine Vene armeega Gruusia sõduritele täieliku üllatuse ja šokina, millest ei suudetud mitme päeva jooksul üle saada. Gruusia armee elas tervikuna illusioonides ning läks seetõttu juba ette kaotusele vastu.

2. Staabitöö ja korralikud plaanid määravad sõja käigu. Vene armee oli sõjaks viimase püksinööbini ette valmistatud, operatsiooni treeninud ja põhjalikult läbi töötanud. Gruusia väed tuli sundida Lõuna-Osseetias rünnakut alustama, seejärel sisse piirata ning puruks lüüa. Seejärel oli juba täiesti kaitseta Gruusiat lihtne rünnata ja seal võimuvahetus läbi viia.

Gruusia plaanid seevastu olid äärmiselt hägusad. Nende algne plaan arvestas küll Vene vägede piiratud sekkumise võimalusega ning sel oli teatav seos reaalsusega, aga rünnakut Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinvalile polnud selle järgi ette nähtud. Üks brigaad pidi mööduma linnast vasakult ja teine paremalt, linna taga pidid nad kokku saama ning liikuma Gupta ja Roki tunneli poole, et tõkestada igasuguse Vene abi võimalus.

Tshinvali vallutamine pidi jääma hilisemaks. Viimasel hetkel seda plaani aga muudeti ning korraldati otserünnak Tshinvalile. Kiire edasiliikumise asemel suunati üksused selle peale. Gupta sillani Gruusia üksused ei jõudnud, rääkimata Roki tunnelist. See otsustas sõja saatuse.

Kui mõni aeg tagasi vaevasid samalaadsed probleemid ka Eesti armeed, siis viimastel aastatel on olukord paranenud. Staabitöö ja planeerimine on muutunud konkreetsemaks ning reaalsemaks. See loob alused kaitsevõime tugevdamisele.

3. Luure annab silmad. Mõlemad pooled suhtusid Vene-Gruusia sõjas suhteliselt üleolevalt luuresse. Vene luurel puudus Gruusiast täpne informatsioon ning nad alahindasid tugevalt Gruusia vastupanuvõimet.

Gruusia luurel oli küll Venemaa kohta palju andmeid, aga puudus korralik analüüs, mis oleks andmed kokku viinud. Ka usaldati liiga palju NATO tehnilist luuret, mis magas aga täielikult maha Vene üksuste koondamise piiri taha, kust nad võisid kiirelt Lõuna-Osseetiasse liikuda. Lähtuti ju eeldusest, et ega Venemaa oma naabritele kallale ei lähe. Vene-Gruusia sõda tegi selle eelduse tühjaks ning nüüd analüüsitakse kõiki andmeid juba teisest vaatepunktist lähtudes.

Eesti on luure- ja eelhoiatussüsteemide ehitamisega palju tööd teinud ning ka häid tulemusi saavutanud. Loomulikult tuleb seda jätkata.

4. Psühholoogiline kaitse on oluline. Sõjale eelnes Venemaa massiivne inforünnak. Gruusiat üritati maailmas näidata väikese, agressiivse ja ettearvamatu riigina, mida juhivad hullud ja moraalselt värdjalikud liidrid. Sel kombel oli võimalik Gruusiat liitlastest isoleerida ja tema hoiatusi ebausaldusväärseks muuta. Ka sõja hilisemas käigus etendas võitlus infoväljal olulist osa. Pole asjata öeldud, et Venemaa võis võita sõja lahinguväljal, kuid kaotas selle lõpuks inforindel.

Eesti on pärast 2007. aasta sündmusi infosõja vajalikkust mõistnud, kuid soovi tõttu kaitseminister Jaak Aaviksood isiklikult psühholoogilise kaitse algatuste pärast rünnata on need seisma jäänud. Oleks aeg plaanid ellu viia.

5. Tänapäeva sõda on totaalne. Vene-Gruusia sõda näitas, et tänapäevases sõjas põimuvad konventsionaalsed sõjapidamisviisid uutega, nagu küber- või infosõda. Samal ajal, kui läksid liikuma Vene tankid, algasid ka küberrünnakud. Gruusia infosüsteemide väljalülitamiseks kasutati nii küberrünnakuid kui ka pommitamist õhust. Eesti on laiapõhjalise kaitse vajadusest aru saanud, kuid vastavad seadused ootavad veel vastuvõtmist.

6. Korralik meditsiiniteenistus ja isiklikud kaitsevahendid säästavad elusid. Vene-Gruusia sõjas löödi rivist välja üle 1200 Gruusia võitleja, neist kaks kolmandikku haavatutena. Neist paljud oleksid võinud surma saada, kuid päästeti tänu kaitsevestidele ja korralikele kiivritele. Haavatud toimetati lahinguväljalt kiiresti minema ning meditsiiniteenistus töötas hästi. Haavadesse suri vaid kolm protsenti sõduritest. Eestis on meditsiiniteenistuse arendamisele palju tähelepanu pööranud, kuid siingi ollakse alles tee alguses.

7. Õhuruumi kontroll on määrava tähtsusega. Gruusia oma õhujõud on väiksed ning neid kasutati kogu sõjas vaid ühes missioonis. See oli mõistlik, sest muidu oleks needki lennukid alla lastud. Vene lennuvägi võis end vähemalt teoreetiliselt Gruusia taevas täiesti julgena tunda. Gruusia õhutõrje üritas vastupanu osutada, kuid suruti kiiresti maha ning pärast radarite kaotamist muutus see üsna pimedaks.

Tõhusamaks osutusid mobiilsed, võitlejate käes olevad õhutõrjerelvad. Paraku oli neid vähe või olid need vanad. Siiski ei suutnud Vene õhujõud mitu päeva oma absoluutset ülekaalu õhus kasutada. Koostöö Venemaa õhujõudude ning maaväe vahel oli äärmiselt vilets. Maavägi pidas iga lennukit, mida nägi, Gruusia omaks ning avas selle pihta tule. Üle poole sõjas kaotatud Vene lennukitest tulistasid alla nende oma väed. Lennukid pommitasid maapinnal liikuvaid üksusi.

Eesti on arvestanud NATO õhukilbiga ega ole kulutanud ressursse oma õhuväe arendamiseks, mis niikuinii kohe alla tulistataks. Õhutõrjerelvastust on arendatud, kuid mobiilsete rakettide osas on palju arenguruumi.

8. Tanke ja suurtükke ei maksa veel vanarauda anda. Vene-Gruusia sõda näitas, et nii tankidel kui ka suurtükiväel on tänapäeva sõjas oluline koht. Tankid aitasid peatada Vene vägede pealetungi sõja alguses ning etendasid peamist rolli Vene 58. armee juhi kindral Hrulevi kolonni purustamisel 9. augustil 2008. Gori suurtükibrigaad, mille võitlusvõimet hindavad väga kõrgelt ka Vene allikad, etendas juhtivat rolli Tshinvalile lähenevate Vene üksuste tõrjumisel.

9. Poolikud lahendused ei tööta. «Paberarmee» ning paraadiüksuste asemel tuleb tähelepanu pöörata terviklike üksuste loomisele. Pigem olgu neid vähem, kuid nad olgu võimekad. Mis kasu oli Gruusia armeel oma brigaadidest, kui meestel puudus korralik side või teistel polnud transporti? Selliste üksuste võimekus lahingus osaleda on null. Läbi raskuste hakkab ka Eesti seda mõistma ning on sellega uues riigikaitse arengukavas arvestanud.

10. Looda NATO peale, kuid hoia püssirohi kuiv. Rahvusvahelised sidemed on äärmiselt tähtsad, kuid kokkuvõttes saab ikkagi loota vaid iseendale. Gruusia lootus, et keegi neid tõhusalt aitab, kukkus sõjas kokku. Kui nad ise poleks võidelnud ning kõigile vigadele ja ebasoodsale olukorrale vaatamata kasvõi mõne päeva Vene vägede edasitungi pidurdanud, oleks Gruusia riik minema pühitud ja ametisse seatud hoopis teine valitsus. Kõigile vigadele vaatamata päästsid Gruusia riigi ainult grusiinid ise.

Eesti jaoks tähendab see kogemus, et peame olema hästi integreeritud ja kokku harjutanud NATOga, kuid samas peame igati hoolitsema oma iseseisva kaitsevõime eest. Olulisel kohal on seejuures tugev kaitsetahe ehk soov oma riigi eest vajadusel välja astuda. Mida tugevam see on, seda turvalisem on riik.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadarvamusGruusiaMart LaarVenemaa
Samal teemal
Gallup

Kas Eesti Vabariigi presidendi valimise süsteem vajab muutmist?

Küsitluses on osalenud 104 inimest
Sisuturundus
võimuvõitlus keskerakonnas
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
president jäi valimata
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE