/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Kõnniteel möödusid minust jalgratastel neiud, rõõmsad ja ilusad nagu reklaamis. Üks ühelt, teine teiselt poolt. Nad ei tulnud korraga, vaid väikese vahega. Ent kui ma oleksin ühe mööda vuhisemisest ehmununa teisele ette astunud, oleks keegi meist haiget saanud. Aga võib-olla oleks teine siis järsu liigutusega ratta juhtrauast õhku tõstnud ja trammitee kohale liblikana laperdama jäänud.
Veendunud jalgratturist kolleegil läks palju halvemini. Jalakäijatest tühjal kõnniteel möödusid temast kaks ratturit, kes olid otsustanud oma ratastest viimase võtta. Tema ehmatas tõepoolest ning tõmbas end maja seina äärde, märkamata, et tagant tuleb kolmas, samasuguse kiirusega nagu kaks esimest, kuid plaaniga mööduda temast teiselt poolt.
Kokkupõrge oli vältimatu ning laiad marrastused kätel ja jalgadel näitasid, et ta sai haiget. Mööduv rattur jäi aga püsti ja kimas edasi.
Isegi siis, kui jalgratturitel veel kõnniteel sõita polnud lubatud, ei läinud neid enamasti keegi, vähemalt mitte linnas, sõiduteele ajama. Igaüks saab ju aru, et seal on ohtlik. Ilmselt oma positsioonis seaduse mõttes ebakindlad, oli enamik jalgrattureid kõnniteel üsna hillitsetud.
Nüüd, kui liiklusseadus lubab jalgratturil ka kõnniteel sõita, näib suhtumine põhjalikult muutunud olevat. Ning saades kasu ühest punktist, unustatakse teine: kõnniteel võib sõita, kuid jalakäija vahetus läheduses peab kiirus olema jalakäija tavakiirus.
Või millise järelduse peaks tegema jalgratturist, kes täiesti tühjal – mitte ühtegi autot – tänaval sõidab jalakäijale kandadesse ja kukub siis närviliselt kella tilistama? Moodne ratas pole kärarikas, ma ei kuulnud seda tulemas. Järeldus: jalgrattur oli mugav, sest too tänav on ühesuunaline ja sõiduteel sõites pidanuks ta järgima sõidusuunda. See tähendaks ju ometi tervelt ühe tänavavahe võrra rohkem väntamist. Jube!
Ent kui jalgratturil on valida, kas see või teine, siis jalakäijal valikut pole. Ja mis kasu valikust oleks? Häda õpetab ja oletame, et jalakäijad õpiksidki kärbeste kombel maja seinal kõndima. Ma olen üpris kindel, et varsti sõidaksid seal ka jalgratturid. On ohutum, mugavam, rohkem ruumi – mängu tuleksid jälle kõik need argumendid, mis rääkisid jalgratturite kõnniteele lubamisest.
Kuid enne seintel kõndimist jõutakse ilmselt selleni, et mugavust ja kiirust arvesse võttes hakkavad kõik tänaval ainult ratastel liikuma. Jalutada võib igaüks oma kodus, diivani ja külmkapi vahel.
Praegu veel tuleb kõnniteele mahtuda nii neil, kellel on, kui ka neil, kellel pole rattaid. Ning kui mitte muu pärast, siis lihtsalt viisakusest: nagu jalgrattureid ei sunnita autovoolu, nii ei sunnita ka jalakäijaid seinale ronima.