Edward Lucas: lootus ei tohi surra ka siis, kui võitu silmapiiril ei paista

Tiibeti vaimne liider Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kaks aastat tagasi suvise Tallinna vanalinna rahvasummas. «Meie teame tõde. Tiibet on meie südameis,» ütleb plakat. Foto: Raigo Pajula

Briti ajakirjanik Edward Lucas kutsub üles tegutsema, kuniks maailmas on ikestatud rahvaid. Ta meenutab, kui kindlalt tundus 1980ndail püsivat kommunistlik režiim.

Mõned 1980. aastate lootusetutest püüdlustest on teoks saanud, teised aga ootavad veel oma järge. Kaheksakümnendatel pöörles mu ühiskondlik elu mitmete lootusetute püüdluste ümber. Eelkõige olid neiks vabadus, demokraatia ja iseseisvus Nõukogude impeeriumi ikestatud rahvastele. Me kogunesime tolmunud klubides ja vaevu hinge vaakuvates diplomaatilistes esindustes. Meid ümbritsesid pudemed kadunud aastakümnetest, õhus hõljus ent jonnakas ja vankumatu tahe mitte tunnustada ajaloo kulgu.

Võitu silmapiiril polnud, oli kõigest plaan samamoodi trotsimist jätkata. Lootsime, et kui mõnigi teade meie pingutusist jõuab raudse eesriide taha, toob see ehk kas või pisut lohutust neile, kes kannatavad võõrokupatsiooni ja totalitarismi all.

Inimesed raputasid kurvalt pead: miks nad ometi sellise asja peale aega kulutavad? Mäletan üht kampaaniat, mida alustas tudengipõlve sõber Anthony Finkelstein raha kogumiseks, et hankida uus «tekstikirjuti» selle asemele, mille Tšehhoslovakkia salapolitsei oli konfiskeerinud vähetuntud näitekirjanikult Václav Havelilt. Mäletan Moskva olümpiamängude ajast autodele paigutatud kleebist kirjaga «Eestlased Siberist, sovetid Eestist välja». Umbes samal ajal suri Gulagis näljastreigi järel Tartu ülikooli keemiaõppejõud Jüri Kukk.

Mäletan BBC-le tehtud intervjuud preester Dick Rodgersiga, kes lukustas end kongi, et tõmmata tähelepanu vene luuletaja Irina Ratušinskaja tagakiusamisele. Mäletan Oxfordi Kestoni kolledži kampaaniat vangi pandud leedu «põrandaaluse nunna» Nijolė Sadūnaitė toetuseks. Mäletan veel paljusid näiliselt täiesti lootusetuid püüdlusi.

Seepärast tundsin end igati koduselt möödunud nädalal Londonis peetud dalai-laama sünnipäeva tähistamise üritusel. Inimesed, muusika ja palvetajad olid teistsugused, aga asja sisu, kaotuse, rõhumise, vastupanu ja paguluse tunne oli täpselt sama. Paljudel kohalviibijatel oli sugulasi Tiibetis või Hiina vanglates.

Mõnel oli vahetuid kogemusi Hiina rõhumisega, näiteks 90-aastaselt endiselt reipal Robert Fordil, kes kunagi töötas Tiibeti valitsuse raadiooperaatorina ja kes on võib-olla ainuke elus lääne inimene, kes mäletab veel iseseisvat Tiibetit. Pärast kinnivõtmist Hiina sissetungi ajal 1950. aastal veetis ta viis aastat Hiina Gulagis, omandades sorava tiibeti keele kõrvale hiina vanglakeele.

Peole oli ilmunud ka üksikuid välisriikide diplomaate, ehkki üks suursaadik palus mul jätta oma nimi mainimata, kartes, et Hiina võib tema väikesele kodumaale kätte maksta. Legatumi instituut, mõttekoda, mille teadusdirektor on mu sõber, mitme raamatu autor Anne Apple­baum, väärib ürituse võõrustamise eest suurt kiitust.

See andis kena avalöögi ikestatud rahvaste nädalale. Ühendriikide Kongressi kodade 1959. aasta ühisresolutsioon mainib kommunistliku imperialismi iket järgmistes maades: «Poola, Ungari, Leedu, Ukraina, Tšehhoslovakkia, Läti, Eesti, Valge-Vene, Rumeenia, Ida-Saksamaa, Bulgaaria, Hiina mandriosa, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Põhja-Korea, Albaania, Idel-Uural, Tiibet, Kasakamaa, Turkestan, Põhja-Vietnam ja teised».

Resolutsioon nõuab, et Valge Maja peaks ikestatud rahvaid meeles juuli kolmandal täisnädalal.

Nõukogude kommunism on surnud. Minu 1980. aastate lootusetud püüdlused on täide läinud. Aga teha on veel küllaga. Tiibetlased, «Turkestani» uiguurid, Hiina mandriosa, «Idel-Uurali» tatarlased ja baškiirid, valgevenelased ja põhjakorealased on endiselt vabaduseta, vaeveldes semukapitalistlike, etnonatsionalistlike või kommunistlike autoritaarsete režiimide ikke all.

1980. aastate alguse mõõdupuu järgi pole olukord enam lootusetu. Uut lootust annab juba seegi, et Hiinas võib olla rohkem budiste kui kommunistliku partei liikmeid, kusjuures paljud on omaks võtnud just budismi Tiibeti versiooni. See võib kujuneda režiimi jäigas haardes päästvaks õhupiluks.

Paraku ei looda ma, et Valge Maja kasutaks ikestatud rahvaste nädalat algse resolutsiooni retoorilise vaimu taaselustamiseks. Aga kõik teised võiksid küll kaaluda, mida nad saaksid ära teha Tiibeti ja muude ikestatud rahvaste heaks.

Autor on ajakirja The Economist toimetaja. Inglise keelest tõlkinud Marek Laane