Kui inimene on kokkulepitud reeglite vastu eksinud, on õiglane teda karistada. Kui see inimene on aga noor, peab alati väga tõsiselt mõtlema, millised on sanktsiooni tagajärjed ja millist mõju avaldab see tema tulevikule. Eriti siis, kui tegemist pole millegi kriminaalse, vaid lihtsalt noorusrumalustega. Nii mõnigi kord võib kõrvalseisjate silmis normaalne karistus olla tegelikult kuritegelik. Sellisel puhul tuleb tänada vaid õnnelikku saatust, kui leidub neid, kes kõrvaleheidetu mülkast välja sikutavad ja kindlale pinnasele aitavad.
Peep Pahv: kuritegelik mahakandmine
Eesti U20 korvpallikoondises on mees nimega Mihkel Schleicher. 205 cm pikkune mehemürakas, kelleta oleks Tallinnas EM-finaalturniiril osalevat koondist võimatu ette kujutada. Õigupoolest kujutada ju võib, kuid see oleks kurb pilt – meil lihtsalt pole pikki ja hea füüsisega noori mehi kusagilt võtta. Jah, ta pole väga kiire, osav ega ideaalse mängulugemisega. Samas on tal jõudu, võitlusvaimu ja viskekätt ning temast on saanud üks koondise tugitala.ty
Paraku rippus mais 20-aastaseks saanud noormehe korvpallurikarjäär veel aasta tagasi õhkõrna niidi otsas. Õigupoolest oli see niitki juba katkemas. Schleicher on keeruka natuuriga ja temaga pole kerge. Kõigest 17-aastaselt Kalev/Cramo pingiotsale pääsenud noor korvpallur kaotas kiiresti huvi õppimise ja treeningute vastu Audentese spordikoolis. Segastel põhjustel jäi ta kaks aastat kõrvale Eesti U18 koondisest ja meedias leidis palju kõlapinda Eesti noorte meistrivõistluste autasustamisel medali kaelast võtmine ja põrandale viskamine – loodetud kulla asemel pidi ta koos kaaslastega leppima hõbedaga.
Kõik see viis möödunud suvel korvpalliliidu juures tegutseva treenerite toimkonna otsuseni, et U20 koondise peatreener Andres Sõber ei tohi teda võtta EM-finaalturniirile Sloveeniasse. Otsus sündis vaatamata sellele, et Sõber soovis näha teda koosseisus. Sportlikus mõttes surmaotsusele allakirjutanud toimkonna liikmete pärast oleks võinud Schleicher Eesti korvpallist kaduda. Mis ikka jamada mehega, kes ei taha üldlevinud normidele alluda, lihtne on sellised tüübid lihtsalt kõrvale lükata …
Kui meil vaid oleks neid tüüpe, kellega «sobimatuid» mehi asendada. Õnneks ei jätnud treener Sõber oma jonni. Sügisel otsis ta korvpallist juba loobunud Schelicheri üles ja võttis ta Rakvere Tarvasse. Tuli välja, et mahakantud mehes on korvpallurit veel küllaga. Hooajaga vormis ta temast platsil võitleva mehe, kellest sai kodusel EMil koondise asendamatu lüli.
Olen kaugel arvamusest, et noorele sportlasele võib kõike lubada, distsipliin on üks spordi aluseid. Samas on elu näidanud, et spordis teevad tihti tegusid need, kes nooruses olid parajad kraaded – neil on lihtsalt rohkem edu saavutamiseks vajalikku nii-öelda tapjainstinkti. Õnneks leidub ka treenereid, kes suudavad seda mõista ja mahakantud mängijaid töökorda putitada. Kasuks Eesti spordile – kasvõi korrakski.