Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Kalm: maailmapärandi politiseerumise riskid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tallinna vanalinna stendike esindamas Eestit kui maailmapärandi komitee liiget Rahupalee ees Venemaa bulvaril Phnom Penhis. | FOTO: Erakogu

UNESCO maailmapärandi kohal hõljuvad murepilved – sellisena pole süsteem enam jätkusuutlik, kirjutab arhitektuuriajaloolane, akadeemik Mart Kalm.

UNESCO maailmapärandi komitee 37. istungil Phno­m Penhis juuni teisel poolel sai Eesti nelja-aastane mandaat täis. Kuna maailmapärandi 1972. aasta konventsiooniga on liitunud pea kõik riigid, siis asju otsustab 21-liikmeline komitee, kuhu esmakordne kuulumine oli väiksele Eestile suur väljakutse.

Maailmapärandi nimekirja lisandus tänavu 19 uut kohta ning nüüd kokku kuulub sinna 981 eriliselt väljapaistvat kultuuri- või loodusobjekti. Rõõm oli sisse hääletada nii Namiibia liivakõrbe kui Medicite Toscana villasid, nii liiva mattunud Al Zubarah’ linna varemeid, mis on Katari esimene maailmapärandi koht, kui Coimbra ülikooli Portugalis. Ent kogu maailmapärandi kohal hõljuvad murepilved, sest sellisena pole süsteem enam jätkusuutlik.

Väidetavalt toimus murrang komitee politiseerituse suunas 2009 Sevilla istungil, mil häälteenamus läks nende delegatsioonide kätte, mida juhtisid diplomaadid ja kes soovisid murendada asjatundjate ülevõimu. Konventsioon näeb ette, et riigid peavad end esindama saatma kultuuri ja looduse ala asjatundjad.

Nii on ka olnud koostatud Eesti delegatsioon, mida looduspärandi poolelt on juhtinud Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist ja kultuuripärandi osas allakirjutanu, samas on meie saadikud UNESCO ja OECD juures, algul Margus Rava ja nüüd Marten Kokk, teinud väga tublit tööd delegatsiooni liikmetena. Eesti selles suunas väljaõppe eest tuleb tänu avaldada Rootsi muinsuskaitseametile.

Ent saadikute juhitud delegatsioonidega komitees kuuleb harva sisulist arutelu ja see-eest palju poliitilise alatooniga ilukõnet. Need delegatsioonid muretsevad, et eksperdid ei tohiks takistada riikliku suveräniteedi elluviimist ehk siis segada riikide otsuseid sisse kirjutada nimekirja seda, mida nad soovivad.

Nominatsiooni sisuline väärtus, mis jääbki alati vaieldavaks, seisund, kaitsekorraldus jne ei oma suuremat tähtsust. Arvatakse, et autentsuse nõue, mis ei luba ehtsaid, kuid ilmetuid varemeid fantaasiaküllaselt üles ehitada, on rikaste eurooplaste kius nende maa vastu.

Selle ideoloogia lipulaevad on praeguse maailma tõusvad tähed Venemaa, meie esimestel aastatel komiteesse kuulunud Hiina, Brasiilia ja Egiptus, nüüd aga nende asemele tulnud India, Lõuna-Aafrika ja Iraan. Euroopa delegatsioonide saadikutel muidugi sellist varjatud agendat ei olnud, Šveits, Saksamaa ja Prantsusmaa käitusid kõik väga professionaalselt ning moodustasime koos kokkuhoidva vähemuse, millega teatud küsimustes liitusid Kolumbia ja Mehhiko.

Hüperaktiivse India UNESCO saadiku dirigeerimisel muudeti tänavu töökorda nii, et pärast riigi taotlusele antud ekspertorganisatsioonide hinnangut saab riik uuesti sõna, mis tähendab, et saab komiteed mõjutada ja esitada uut, enam mittekontrollitavat infot, et kõik senised probleemid on lahendatud.

Riikide komiteele luiskamist tuli ikka ette, kuigi tänavu võttis Liina Jänes kultuuriministeeriumist korralikult vahele Panama saadiku, võrreldes eelmiste aastate protokollidest riigi antud lubadusi. Kõne all oli neemikul asuva vanalinna ümber salaja ehitatud mereakvedukti pärast Panama ohustatud pärandi nimekirja arvamine.

Välisaudiitor juhtis paar aastat tagasi tähelepanu seosele, et riikide komitees oleku aja ja sissekirjutuste vahel on selge korrelatsioon. See tähendab, et mitme riigi arvates on mõtet komitees vaeva näha ainult siis, kui üksiti saab oma objekte hõlpsamini sisse lükata. Kui meiepoolne konventsiooni spetsialist Margit Siim UNESCO Eesti Rahvuslikust Komisjonist oma tasasel ja delikaatsel moel seda meelde tuletas, olid India saadik ja tema mõttekaaslased üsna turris. Kambodža deklareeris, et nemad teadlikult ei soovi oma kodumaal toimuvat istungit ära kasutada mõne objekti sissekirjutamiseks.

Väikeriigina on meil olnud lihtne ajada konventsioonikeskset poliitikat, sest on puudunud huvi. Samas on aga saadud selline kogemus, et kui Eesti peaks nüüd hakkama mõnd nominatsiooni ette valmistama, siis oskaksime seda paremini teha.

Politiseeritusest pole aga komitees täielikku pääsu, samas on püütud hoiduda lahendamatute probleemide avalikust arutelust, nagu Kosovosse jäänud Serbia kirikud või Kambodža ja Tai piiril olev Preah Vihari tempel.

Mullu õnnestus Palestiinal saavutada Petlemma Jeesuse sünni kiriku sisse- ja kohe ohustatud pärandi nimekirja kirjutamine, ehkki selle seisund pole kehvem kui teistel sealsetel muististel. Tänavu ei suutnud diplomaadid Jeruusalemma küsimust läbirääkimistega enam vaos hoida ja saali tuli palestiinlaste otsuse projekt, mis vaatamata Marten Koka tarmukatele püüdlustele vastu võeti. Ehkki Venemaa puikles vastu, kirjutati ohustatud pärandi nimekirja kõik kuus Süüria maailmapärandi kohta.

Teistpidi tuleb aga aru saada riikide pahameelest, sest maailmapärandi nimekirja pääsemine on Pariisis asuva maailmapärandit haldava keskuse ning taotlusi hindavate kultuuripärandi ekspertorganisatsiooni ICOMOSi ja looduse osas IUCNi poolt muudetud järjest keerulisemaks.

Kõiki nõudeid täita on üsna koormav. Reeglite arutut kasvu, mis minu mõistuse vastaselt viib pärandi kvantitatiivsete meetoditega mõõtmisele, on soosinud sagedased protestid, et riike ei käsitleta võrdselt. Kui tahta mingi oma koht esitada nimekirja, siis tuleb riigil nominatsioonis üldise kirjelduse järel tõestada võrdleva analüüsiga selle erilist väljapaistvat väärtust, terviklikkust ja autentsust, määrata, milliste kriteeriumite alusel soovitakse sisse pääseda, uurida valdust mõjutavaid tegureid, põhjendada kaitset, restaureerimist ja hoolduskavasid ning seisundi seiresüsteemi, määratleda koha täpsed piirid ja kaitsevöönd.

Pole ime, et modernistliku arhitekti Le Corbusier’ loomingu taotlus, mis eelmisel aastal küll läbi kukkus, oli üle 3200 lejekülje. Siinkohal tuleb tänada muinsuskaitseametit, Eesti ICOMOSi, Tartu Ülikooli ja kunstiakadeemiat, kelle eriteadlased aitasid igal aastal Eesti delegatsiooni ette valmistada.

Kuna üldine arvamus on, et mingi koha maailmapärandisse kandmine toob tulu, siis püütakse sisse kirjutada võimalikult suuri, Eestistki suuremaid maalahmakaid või paljudest üksustest koosnevaid sarinominatsioone, näiteks Medicite villasid on 12. Nii pikas nimekirjas nii mahukate valduste hoidmine ja seire, et seal midagi taunimisväärset ei juhtuks, on üle jõu käivalt töömahukas.

Rääkimata loodusõnnetustest ja sõdadest ning suurtest aladest, kus puudub toimiv riik, juhtub aga ikka, et kuskil ürgmetsas leidub tegelikult midagi kaevandamisväärset. Maailmapärandisse kuulumine annab arengutõuke ja toob kaasa kinnisvarasurve. Ka Tallinn pidi ju raekoja projekti pärast, mille kõik kohalikud muinsuskaitse instantsid olid heaks kiitnud, ikka kirjutama uskumatult põhjaliku raporti, et ega see kuskilt vanalinna vaadeldavust ei häiri.

Kuna Palestiina tunnustamise tõttu jäi UNESCOs ära USA osamaks, siis töötatakse tublisti kärbitud eelarvega ega suudeta täita kõiki endale võetud ülesandeid. Üllameelsete kontrollifriikidena tahetakse aga ligi tuhat kohta hoida algupärastena. Pole ime, et see toob kaasa liigsest bürokraatiast ja ekspertteadmiste terrorist häiritud, kuid kõrgenenud enesehinnanguga tõusvate riikide soovi reegleid endale mugavamaks kohandada. Ent seda vähem jätkusuutlik on ammendumise piiril olev maailmapärandi süsteem.


3 mõtet

•    Diplomaatide juhitud delegatsioonidega komitees kuuleb harva sisulist arutelu ja see-eest palju poliitilise alatooniga ilukõnet.

•    Kohati häirib tööd liigne bürokraatia. Nominatsioonide esitamise reeglid on muutunud üle mõistuse keeruliseks ja riikidele koormaks.

•    Venemaa, Hiina ja teiste maailma tõusvate jõudude meelest on autentsuse nõue, mis ei luba ehtsaid, kuid ilmetuid varemeid fantaasiaküllaselt üles ehitada, rikaste eurooplaste kius nende maa vastu.

Tagasi üles