Henrik Roonemaa: kuidas internetti läbi lugeda?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Esmaspäevast paneb igaveseks uksed kinni Google Readeri nimeline veebiteenus. Paljud ei ole sellest teenusest ilmselt kuulnudki, aga paljude kasutajate hulgas tekitas see otsus suurt pahameelt, sest nad olid harjunud just Readeri kaudu uudiseid lugema ning blogisid jälgima. Põhjus, miks see teenus kinni pannakse, on aga meile kõigile oluline: infot on nii palju, et keegi lihtsalt ei jaksa enam seda süstemaatiliselt jälgida.

Google Reader on pärit ajast, mil inimestel oli veel illusioon, et nad valitsevad ise oma interneti üle: loevad ilusti läbi kõik oma e-kirjad, peavad läbi interneti oma sõprade ja lähedastega pikki mõtestatud vestlusi ning valivad oma Readerisse välja just need uudistekanalid, mis neile kõige enam korda lähevad, ja saavad sel viisil igal hommikul endale justkui personaalse ajalehe. See oli aastal 2005.

Vahepeal on selgunud, et meie inimlik ja loomupärane soov infot valitseda, hallata ja süstematiseerida on muutunud naeruväärseks. IBMi hinnangul on 90 protsenti kõigist olemasolevatest andmetest loodud viimase kahe aasta jooksul. Iga päev toodame me umbes 100 miljardit nutitelefonitäit andmeid juurde: postitused sotsiaalmeedias, fotod, videod, e-kirjad, igasuguste automaatsete andurite genereeritud andmed, viimasel ajal kurikuulsaks saanud logifailid ja nii edasi.

Uudistetootmise maht on samamoodi muljetavaldav. Ainuüksi Postimehe portaalid toodavad iga päev sadu artikleid. Mu viimane pilk enda Readerisse ütles, et seal on paar tuhat lugemata uudist. Kõik minu enda poolt kunagi valitud kanalitest. See paar tuhat tuleb muide täis vähem kui nädalaga. See ongi sõnum, mida Google tahab Readeri sulgemisega saata: vana kanalite kaupa uudiste jälgimise ja lugemise süsteem ei saa enam töötada, meil lihtsalt ei ole selleks enam aega.

Üks lahendus, mida internet varmalt asemele pakub, on radikaalne lühendamine. Paljude jaoks koosnevad uudised ainult pealkirjadest, mida keegi sotsiaalmeedias jaganud on. Ühte säutsu mahub 140 tähemärki infot ja võib juhtuda, et see ongi praegusesse ajastusse sobiv uudise maksimumpikkus.

Viimaste kuude jooksul on säärane radikaalne lühendamine tabanud ka videot. Kui varem ei soostunud paljud inimesed käivitama üle mõne minuti kestvat Youtube’i-klippi, sest see oli liiga pikk, siis nüüd on populaarsed sotsiaalvõrgustikud nagu Vine ja Instagram videoklippide pikkuse piiranud vastavalt 6 ja 15 sekundiga. Tahad oma sõpradele või maailmale midagi öelda? Palun, aga sul on selleks aega kuus sekundit.

Edasi jääb kaks võimalust.  Esimene – valida mõned üksikud kanalid ja neid süsteemselt jälgida, võttes omaks nende pakutava maailmapildi ja arvestades asjaoluga, et sinu ettekujutus maailmast on kitsam, aga võib-olla sügavam kui su tuttavatel.

Teine võimalus on loobuda igasugusest süsteemist ja surfata mööda infot, mida sotsiaalmeedia sinuni toob. Tõdeda, et see on normaalne, kui sa mõnest uudisest, uuest raamatust või plaadist või inimesest kuulnudki ei ole, sest alati on mõni muu asi, mida sina tead ja teised mitte. Tüvitekstid puuduvad, nagu Tiit Hennoste ütleks.

See viimane on just see «uudiste tarbimise täiesti uus viis», millest suured internetifirmad meile räägivad. Sel juhul on uudistevalik sotsiaalne, me loeme seda, mida teised inimesed ees juba lugenud on.

Ja miks ka mitte. Nagu Peeter Lorents just IT Kolledžis avastas, on terve põlvkond sellise ühislugemisega väga ära harjunud.