Juhtkiri: joomise piiramine kui mõõdetav eesmärk

Inimvara on meie suurim väärtus, alkohol kõigi oma otseste ja kaudsete mõjudega selle vaenlane. Ajal, mil räägime tervena elatud aastatest kui tähtsast eesmärgist, tuleks aru anda, et seda pole võimalik saavutada ilma tõhusa alkoholipoliitikata. Ja kuigi jäme ots on valitsuse käes, saab igaüks ise mõndagi ära teha. On korduvalt rõhutatud, et üksikud otsused ei tööta – tuntavat mõju saab avaldada sõna otseses mõttes kogu ühiskonna panus.

Suviste nädalavahetuste hommikud on toonud ridamisi kurbi uudiseid, mis on omavahel pea äravahetamiseni sarnased: «Noor mees sõitis

n vallas autoga kraavi ja hukkus, juht oli joobes.» Niisamuti on saanud juba halvas mõttes tavaks, et reidide käigus tabatakse ridamisi «lõhnadega» juhte – üleeile näiteks 15. Kõik nad kujutavad ohtu iseendale ja kaasliiklejatele.

Ohvreid ei nõua alkohol ainult liikluses, vaid ka veekogudel, alkohol on sageli tulesurmade põhjuseks, rääkimata kuritegevusest. Alkoholi liigtarbimine tähendab sõltuvust ja terviseriski, mida sageli ei teadvustata – väheneb tööviljakus ning suureneb töötus.

Alkohol on Eestis odav ja noortele küllaltki kergesti kätte saadav. 76 protsendi 15–16-aastaste noorte hinnangul on näiteks siidrit kauplusest lihtne osta. Kättesaadavuse vähendamine võiks olla üks osa efektiivsest alkoholipoliitikast. Ainult ühiskonna kultuurilisele arengule ja kasvatustööle kõiki lootusi panna ei saa. Ka Skandinaavia kogemus ütleb, et just majanduslikud meetmed – hind, müügi- ja reklaamipiirangud – annavad tegelikke tulemusi. Ja vastupidi, mida liberaalsem on turg, seda rohkem ka juuakse.

Selles osas on siiski olnud ka positiivseid arenguid. Kaupmeeste liit ja Tervise Arengu Instituut teatasid äsja kokkuleppest, et Eestiski hakatakse poes kuni 30-aastase alkoholiostja dokumenti kontrollima. Mis puutub hinda, siis riigikogu võttis mullu vastu seadusemuudatuse, mis tõstab 2013–2016 alkoholiaktsiisi viie protsendi kaupa aastas. Mitmed asjatundjad on seda pidanud ebapiisavaks sammuks, kuid teema on niisugune, mida tulebki pidevalt fookuses hoida ja arutada.

2012. aastal joodi Eestis inimese kohta 10,6 liitrit absoluutset alkoholi. Jah, majanduskriisi-eelsed rekordid on löömata (aastal 2007 joodi 12,6 liitrit per capita), kuid kas siht peaks olema liikuda ülespoole? Pigem võiks see arv olla aasta-aastalt väiksem. Tervisekaitsjate väitel jookseb piir, kus alkoholi tekitatud kahju ületab selle müügist saadud tulu, kuue liitri juures inimese kohta aastas. Sellest lähtudes võiksime ju seada endale täiesti mõõdetava eesmärgi.