Priit Pullerits: uued küüditajad

Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Pehmelt öeldes kummalise mõtlemisega tegelasi liigub meie seas. Väliselt ei tunneks neid ilmselt äragi, aga niipea kui nad suu lahti teevad, paljastub nende äraandjalik loomus paugupealt.

Toon näite. Olen juba seitse aastat pidanud spordiblogi, kus võitlejahingega mehed peavad oma sportlike saavutuste üle sageli tuliseid vaidlusi. Aga mõnikord ka üldisemate arengute üle. Näiteks kirjutasin mõni aeg tagasi: «Euroopas ei leidu kuigi palju võitluslikke mehi. Pealtnäha näevad nad kõik seal kenad, viksid ja viisakad välja, aga midagi pole parata: nad on poliitiliselt korrektseks surutud maailmas muutunud allaheitlikus ja leplikuks, üleliia kompromissialtiks ja sedasi võitlusvõimetuks, ütleks isegi, et selgrootuks ehk äärmuspaindlikuks. Igat sorti vasakliberaalid on kehtestanud oma vankumatu diktatuuri, millele vastuhakkajad suunatakse valju häbistuskisa saatel sotsiaalsesse Gulagi.»

Pärast Euroopa meeste pihta suunatud kriitilist arvamusavaldust võttis minuga ühendust pealtnäha viisakas inimene, kes küsis, kas tohib mõned mu kommentaarid ja lood tõlkida inglise keelde, lisades: «Sooviksin need edastada Schibstedi korporatsioonile seisukoha võtmiseks. Teie tonaalsus on kohati selline, mis kultuursetes riikides ei ole kohane.» Schibsted, Norra kontsern, on Postimehe omanik.

Sellise soovi võiks ju tähelepanuta jätta. Kas soovi esitaja tõepoolest usub, et Schibstedi juhid võtavad Oslost ühendust Postimehe juhtidega ning edastavad käsulaudu, kuidas peaks ajakirjanikku demokraatlikus, sõnavabadusega ühiskonnas karistama?

Ent sellist soovi ei saa tähelepanuta jätta, kuna see näitab, et meie hulgas leidub jätkuvalt inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et kõrgele ja kaugele Euroopasse ettekandmine ja pealekaebamine on normaalne käitumine. Üks selline, vasakpoolne poliitik, käis aastaid tagasi Euroopas keelt peksmas sellesama Schibstedi ja samuti Postimehe peale.

Niisugused inimesed, olgu otse öeldud, on potentsiaalsed küüditajad. Need on need, kes teiste inimeste mõtete ja arvamusavalduste peale tahavad kohale kutsuda nn mõtte- ehk meelsuspolitsei.

Need on need, kes koogutavad väljastpoolt pealesurutud mõttemallide, hoiakute ja väärtushinnangute ees, võtavad need omaks kui absoluutsed, vastuvaidlematud ja ülimuslikud ning on valmis nuhelda laskma kõiki teisi, kes nende pealesurutud mõttemallide, hoiakute ja väärtushinnangutega pimesi ei nõustu ega käitu nende järgi vastuvaidlematult.

Need on need, kes tunnevad sadistlikku mõnu, kui saavad teisi nende arvamusavalduste pärast ähvardada, olgu paragrahvi, rahatrahvi või ühiskondliku hukkamõistuga. Need on need, kes tunnevad rõõmu, kui võivad endaga mittenõustujaid esmalt süüdimatult sildistada ning lõpuks avalikult areenilt sootuks isoleerida.

Need on uusküüditajad meie seas.