Per Nyholm: USA vaatab läände, Euroopa asub aga idas

Per Nyholm Foto: Erakogu

Taani ajakirjanik Per Nyholm leiab, et USAd kultuuriliselt maha kanda oleks Euroopa jaoks nii ääretult lihtne, kuid seda ei peaks tegema. Isegi mitte siis, kui Ameerikas levib arusaam, et Euroopa on muutunud mõttetuks.

Mõne kuu eest istusin Floridas West Palm Beachi lähedal Atlandi ookeani kaldal. Kaldale loksusid suured sinirohelised lained, laineil seiklesid surfarid, päike säras eresinises taevas – kõik oli otsekui piltpostkaardil, mille olin just äsja saatnud oma sõpradele Euroopasse. Riikide ja rahvaste Euroopasse, värvide ja kunstide, narratiivide ja traditsioonide, lugude ja ajalugude Euroopasse, mis nii väga erineb ühetaolisest ja paljudes kohtades maitsetustki USAst.

Sellised mõtted kobrutasid mul peas, kui istusin rannal West Palm Beachi lähedal, mis on üks USA rikkamaid linnu. See on kummaline linn, täis vanu inimesi ja arste, kohvikuid ja baare, supermarketeid ja parkimisplatse, kunstmurusid, veepiirile ehitatud pilvelõhkujaid, kõik nii kenad ja puhtad ja igavad, et hetkeks kerkis rindu igatsus ühe korraliku kõrtsikakluse või ümberpaisatud prügikasti järele.

Mul oli selja taga kolm kuud reisi Põhja-Ameerikas, rannikust rannikuni, Kanada piiri äärest Mehhiko piiri äärde, busside ja rongidega. See oli väsitav, aga rikastav reis. Inimesed minu ümber olid sõbralikud, sageli ükskõiksed muu maailma suhtes, võib-olla pisut solvunud, et teised ei taha neid miskipärast armastada. Washingtoni jõudes tahtsin auto üürida ja ulatasin lennujaamas noorele naisterahvale Belgias välja antud kindlustuse. «Belgia?» küsis ta. «Kus see asub?» Ajalehed, kui jätta välja mõned üksikud vaid kõrgkihi jaoks mõeldud väljaanded, on täis kolkalikku kõmu, surmakuulutusi ja omavahelist ärapanemist. Lehe viimasele küljele jõudes on lugeja rumalam kui lehte lugema hakates.

USAd maha kanda oleks nii ääretult lihtne. Ent seda ei peaks tegema. USA on sõjaliselt tugevaim riik maailmas ja väga tugeva majandusega riik, kuigi teda koormavad võlad. Euroopa ei ole USAga sõjalises mõttes seniajani kuidagi võrreldav. Kas meie ette kerkib taas küsimus Euroopa armeest ning Euroopa sõltumatust või pooleldi sõltumatust julgeolekuarhitektuurist? Vahest tasuks selle üle pisut mõelda. Majandus? Meil on tõsiseid probleeme – tööpuudus ja napp majanduskasv –, aga mitte kriis, nagu kinnitavad demagoogilised ELi kriitikud.

Eurooplased elavad ebakindlal poolsaarel Euraasia maismaa serval demokraatia ja sotsiaalse turvalisuse tingimustes, mida kadestavad miljardid inimesed. Meie elatustaseme langust viimasel ajal ei saa mõistagi panna ELi süüks, mis tegelikult oma piiratud võimaluste raames püüab kehtestada teatavat majanduslikku ja rahanduslikku distsipliini. Pigem on seda põhjustanud vastutustundetu laenamine ja ülespuhutud ootused, mida on naiivse avalikkuse seas õhutanud oskamatud poliitikud ja tihtipeale gangsteritena tegutsevad rahandusasutused.

USA pole palju parem, kuid Põhja-Ameerikas võib ikka ja jälle kuulda, et Euroopa projekt – too pikk ja vaevaline teekond maailmajao ühtsuse poole – on läbi kukkunud euro (see on tõsisem argument) ning Euroopa riikide ja rahvaste võimetuse tõttu koostööd teha.

See on minu meelest vale arusaam Euroopa ja ehk ka Ameerika ajaloost. Viimane kõneleb meile, et peamiselt anglosaksi immigrantidel kulus üle 200 aasta, enne kui nad kuulutasid välja iseseisvuse, millele vähem kui saja aasta pärast järgnes verine kodusõda. Sellel taustal on eurooplaste saavutused ühinemise alal vähem kui 70 aasta vältel pärast Teist maailmasõda päris muljetavaldavad.

Ometi öeldakse isegi elegantses ja äärmiselt haritud pealinnas Washingtonis eurooplasele, et Euroopa on muutunud mõttetuks – märkus, mis tundub ise mõttetuna, kui läbida bussiga kaugemal sisemaal nõndanimetatud roostevööndi (Rust Belt) kõledat, rikutud, peaaegu tühja tööstusmaastikku. Euroopa ei ole mõttetu. Euroopa on teistsugune ja kõigist hädadest hoolimata päris heas korras.

Formaalselt võib öelda, et Euroopa on vana ja USA uus maailm. Olen veendunud, et nagu võib vana Euroopa üht-teist õppida uuelt USA-lt, võib ka vana USA üht-teist õppida uuelt Euroopalt. Kas seda tehakse? Ei, tegelikult mitte. Washingtoni praegune administratsioon ei tunne õieti üldse huvi Euroopa vastu. Võib näiteks arvata, et ameeriklased eiravad Euroopat, sest see on usaldusväärne ja rahulik, ei kujuta endast probleemi.

Võib ka arvata, et Washington demonstreerib võib-olla väheke liialdades huvi kahanemist Atlandi ja suurenemist Vaikse ookeani vastu. Ma usun, et see võib olla seotud tõsiasjaga, et erinevalt peaaegu kõigist eelkäijatest ei saa president Obamat pidada loomupäraseks «eurooplaseks». Peamiselt põhjustavad seda siiski muutuvad strateegilised ja majandusolud, millele Euroopa suudab mõistlikult reageerida ainult ühendatuna. Väiksemad riigid, näiteks Taani või Baltimaad, kaaluvad Washingtoni, Pekingi, Moskva või Brasiilia silmis õige vähe. Tugeva ja usaldusväärse Euroopa Liidu osadena on nende huvid palju paremini kaitstud.

Euroopa ja USA suhetes on tärkamas uus huvikese: Atlandi-ülene vabakaubanduspiirkond. Esimesel pilgul ei paista miski loogilisemana kui kahe suure bloki ühinemine niisuguseks piirkonnaks, aga kas see tõesti õnnestub? Võimalik. EL käib sellega peale, mõnikord aga tundub, et ameeriklased kõhklevad. Wall Street Journal, üks väheseid USA tõsiselt võetavaid ajalehti, on leidnud, et vabakaubandustsooniga on nagu pruudikimbuga, mis heidetakse pulmaliste sekka. See võib kukkuda ka põrandale. Ometi tasuks olla selles suhtes optimist.

Kasu ühtsest vabakaubanduspiirkonnast oleks suur. EL ja USA annavad üheskoos peaaegu poole kogu maailma kogutoodangust, nende vahel kulgeb ligikaudu kolmandik maailma kaubavahetusest ning iga päev ületab Atlandi ookeanit kahe miljardi dollari väärtuses kaupu ja teenuseid. Tollid on juba praegu madalad. Nende täielik kaotamine ei tohiks olla võimatu.

Londoni poliitikauuringute keskuse hinnangul tooks üldine kaubandus- ja investeerimisleping aastas kasu 214 miljardi euro jagu, mis laiali jagatuna suurendaks iga Euroopa perekonna sissetulekut 545 ja iga Ameerika perekonna sissetulekut 665 euro võrra ning loodetavasti soodustaks nii investeeringuid kui ka töökohtade teket.

On muidugi probleeme, näiteks tekstiilitööstuses, kultuurikaupade ja õiguste, andmekaitse ja eriti põllumajanduse vallas, kus Euroopa – tundub, et õigustatult – nõuab kinnipidamist oma standarditest, mis muu hulgas puudutavad toiduainete turvalisust, keskkonnakaitset ja loomade heaolu. Äri- ja ettevõtlusvaimu emapiimaga sisse imenud ameeriklased ent hoiatavad: mida rohkem eeskirju, seda vähem vaba on kaubavahetus.

Ameeriklasi räsib ebakindlus nii kodumaal vaevaliselt toimiva majanduse ja püsiva terroriohu, laguneva ja äraarvamatult käituva Venemaa, natsionalistliku ja ekspansionistliku Hiina, muret valmistava Lähis-Ida kui ka liitlaste, peamiselt Euroopa ja Jaapani pärast, kes ei paista just aumeestena oma kohustustest kinni pidavat. Kas Obama peab oma kohustustest kinni?

Varem kippusid ameeriklased Euroopat manitsema ja eurooplased lasid selle peale pea norgu. Nüüd võib kuulda, kuidas Euroopa diplomaadid ja ärimehed kõnelevad halvasti USAst, puudujääkidest nii USA majanduses kui ka poliitikas, mis iga kahe aasta järel mattub valimismelusse. Vaevalt on 2012. aasta presidendivalimised selja taha jäänud, kui ees terendavad 2014. aasta Kongressi valimised. Sellele omakorda järgnevad 2016. aastal äärmiselt olulised presidendivalimised, mis otsustavad, kas praegune demokraatide noorte, värviliste, naiste, immigrantide ja intellektuaalide keskpõrandalt vasakule ulatuv koalitsioon suudab taas lüüa traditsioonilist valget USAd.

Tooni on hakanud andma provintslik ja primitiivne parempoolsus. Ameerika demokraatia oma praegusel kujul võib olla karile jooksnud.

Atlandi-ülesest vabakaubanduspiirkonnast räägitakse paljudel tasanditel. Tõsisemad läbirääkimised peaksid jätkuma veel sel suvel, aasta enne Kongressi valimisi. Kas see tärmin innustab Obamat end «kallimalt müüma»? Kas pruudikimp võib, nagu pakkus välja Wall Street Journal, maanduda ka põrandal? Pidage meeles: USA vaatab aina pingsamalt läände, kuid Euroopa asub idas. Euroopa peab ärkama ja hakkama ise enda eest seisma.