Neeme Korv: avatud maailma ohud

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

«Mu elu on muutunud võimatuks!» kostis telefonitorust hüüatus. Toimetusse helistanud Pärnumaa proua hääles kõlas selge meeleheide. Ta ütles end saavat 240 eurot pensioni, aga kasvatavat aias juurikaid ja tulevat seetõttu üsna hõlpsalt toime. «Ma pole kunagi virisenud.» Milles siis mure?

Proua kurtis, et ei saa enam oma asju aetud, sest tal pole arvutit, mille abil suhelda. Telefoni enam suurt ju ei kasutata – igal pool on automaatvastajad. Pärnu-sõite on aastatega kõvasti juurde tulnud, aga see läheb kalliks, sest tihti ei saa ühe reisiga klaaritud. Mis teenustest käib jutt? Paljugi mis, näiteks prügivedu…

Just selle telefonikõne eel oli mul lahti olnud mõjuka Hollandi ajalehe Volkskrant veebileht, kus kiideti ülevoolavalt Eesti e-riiki – tulevikuühiskond juba täna. Olin endamisi rõõmustanud. Tore ju näha, et E-stonia kuvand märgina kinnistub. Aga Pärnumaa proua telefonikõne pani mõtlema.

Aeg-ajalt räägitakse meil ikka lõhest ühiskonnas, et valitsejad on rahvast kaugenenud. Kuid tegelik lõhe näib olevat mujal. Inimesed võib laias laastus jagada kolme rühma. Ühed, kes arvutite taga uut maailma loovad, teised, kes sellega kaasas käia püüavad ja osaliselt arenguid mõistavad, ning kolmandad, kes elavad peaasjalikult või pigem üldse ilma e-ta Eestis. Märgatav lõhe on juba esimese ja teise rühma vahel. Kolmandat lahutab neist aga kuristik, kuhu isegi silda on üliraske ehitada.

Maailmas süveneb võimuvõitlus, kus väga lihtsustatult öeldes on ühel pool rindejoont need, kes kirjutavad koodi, ja teisel need, kes kirjutavad seadusi, ehk üleilmsed veebigigandid versus riigid. Aga vahest on võitlus hoopis näiline, sest vastased lepivad omavahel kokku? Salaprotokollidest kuuleme hiljem või kuulevad meie lapsed. Loodan, et see kõik on vandenõuteooria.

Äsjane USA luureprogrammiga seotud isikuandmete skandaal on alles algus. Kuid see näitab ilmselgelt avatud maailma ohte. Suur Vend või Suur Andmebaas, üksikisiku seisukohalt ühtaegu hullud mõlemad. Kuidas niisuguste protsesside juures nõrgemaid aidata? Sest paradoksaalsel kombel on löögi all ka arvutita Pärnumaa proua, kes muretseb oma prügiveo korralduse pärast.

Meil ei jää üle muud kui loota neile, kes oskavad ja suudavad, ning seletada toimuvat nii lihtsalt kui vähegi võimalik. Ka ajakirjanduse roll pole kuhugi kadunud. Et kaitsta demokraatlikke väärtusi, millest ühelt poolt majanduslik ja teisalt poliitiline pragmatism üle sõita ähvardavad. Sõnavabaduse ja muude isikuvabaduste puudumist mäletame veel liigagi hästi.