Jelena Skulskaja: kirjandus – viimne pommivarjend

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Enam pole midagi jäänud: elu on alasti kistud nagu Lars von Trieri «Dogville’is». Kalad ujuvad okeanaariumides meie ümber ega erine peaaegu millegagi meist: nii meid kui neid võib jälgida pisimate detailideni välja. Inimesed visklevad avalikkusepalangus nagu söömiseks mõeldud skorpion Pekingi toidulettidel. Tekib ainult üks küsimus: miks pole veel oksjonile pandud Angelina Jolie äralõigatud rindu?

Enamik näitlejaid toob innukalt oma eraelu lavale: improviseerib iseenda, oma elukäigu ja juhtumiste – midagi ju ikka on ette tulnud – põhjal, ilma kirjandusliku teksti abita (kunagi, teate, oli selline elukutse nagu dramaturg, aga see on nüüd kadunud, hääbunud ebavajalikkuse tõttu). Elu ei pea enam teed ületama, et kunstiks saada, peatuma süžee valgusfoori ees, hoidma sõnadel ja komadel näpust. Liikumine on lõppenud.

Ja ometi leidub ikka veel erandeid!

Moskva teater Sovremennik tuli Tallinna kahe etendusega: «Sügissonaat» ja «Head uut aastat...». «Sügissonaat» on valminud noore lavastaja Jekaterina Polovtseva käe all Ingmar Bergmani stsenaariumi järgi, selle peaosades mängivad Marina Nejolova ja Aljona Babenko.

Bergmanil toimub peaaegu alati peaaegu kõik pereringis, ainsas kohas, kus puudub selge piir elava ja surnu vahel, kus surnu ei lahku kunagi lõplikult, lohiseb elaval sabas, kisub teda vastu maad ja muudab elutaaga kandmise suisa võimatuks. See on ainuke koht, kus kõik selgub sõnade, mitte tegudega, kus kõneldakse lõputult, sest kõik sündmused on inimestel ühised, ainult nende tõlgendamine erineb, ainult õõvastavad perekonnasaladused rõhuvad ja tursuvad otsekui katkukorjused, mida pole ent võimalik kuhugi matta.

Lõpmatu rääkimine keset varisenud lehti, mida tuleb aina juurde ja juurde, mis aina kahisevad ja sahisevad jalge all … Maja ise on iidne, seintes on sellised praod, et surnutel on hõlpsamast hõlpsam neist läbi tulla, seada end mugavalt istuma ning poetada sõna elavate jutu vahele … Lakkamatu kõnelemine ning Emil Kapeljuši suurepärane kunstnikutöö annavad vaatajale võimaluse pöörduda oma juurte, lapsepõlve juurde, kus kõik oli veel teisiti …

Ma näen muidugi ka etenduse puudujääke, lavastaja katset teha Marina Nejolova tegelaskujust, nimekast klaverimängijast, kes esimest korda seitsme aasta järel sõidab tütarde juurde, omamoodi «Kirsiaia» Ranevskaja.

Tšehhovil räägivad inimesed alati millestki muust, kõrvalisest, teisejärgulisest, et varjata peamist, ent Bergmanil, vastupidi, räägitakse alati peamisest, et leida lahendus, mida niisama olemas pole. Seepärast tundub Nejolova tegelaskuju ranevskajalik ekstsentrilisus, rõhutatus, koketsus Bergmani puhul liigse värvikusena, hirmu ja pelguse väljendusena, et äkki muidu muutub tegelane igavaks.

Mõnevõrra vägivaldne on ka teise peakangelanna Aljona Babenko liigne tuhmus, püsiv «teisejärgulisus», arglik klaverimäng, millesse pianist Nejolova suhtub samamoodi nagu Arkadina oma poja Treplevi näidendisse.

Aga teate, mis? Sel pole tegelikult mingit tähtsust – kui, siis ehk mõne kehvakese arvustaja jaoks, kes tegeleb leheveergudel nagunii mingi oma asja ajamisega. Sest peamine on hoopis muu: suur saal kuulab südame põksudes sõnu, monolooge, dialooge, mis aitavad meelde tuletada, et sõnatus saab eksisteerida ainult vastandina helile, pimedus ainult vastandina valgusele, kurjus ainult vastandina headusele ja inimene erineb loomast inimkõne poolest. Mitte mõmina poolest. Mitte hüüatuste poolest. Mitte pudikeelse lalina poolest. Mitte ropendamise poolest.

Suurim, taeva enda antud võime on olla osa keelest, oma emakeelest, sellest geniaalsest stiihiast, milles leidub lõputu hulk igitäpseid partituure igaks vajalikuks juhtumiks. Ja milles leidub ka ülim saladus, mida avalikustada ei saa.

Kõlas inimkõne ja tegelastes muutus äkitsi midagi, nad tahtsid saada paremaks ja see oli võimatu … Saalitäiele vaatajatele tulid meelde nood vanad, aegade hämarusse vajunud tõed, ilma milleta me oleme juba õppinud läbi ajama: heatahtlikkus, andestamine, isetus. Sai selgeks, et perekond on inimese viimne pelgupaik, kuhu veel ei suuda jõuda kõikenägev telekaamera ega ellujäämise gangsteriseadused.

Teine etendus «Head uut aastat...», mille alus on lavastaja Rodion Ovtšinnikovi enda näidend, juhatab juhuse läbi – aga võib-olla ka mitte päris juhuse läbi – taas Tšehhovi, täpsemalt tema jutu «Paks ja peenike» juurde. Selles saavad vaksalis kokku kaks kunagist tuttavat, klassikaaslast: üks ei ole karjääriredelil just kuigi hästi edenenud ning lõhnab singi ja kohvipaksu järele, teine aga on, vastupidi, tublisti edasi jõudnud ning lõhnab herese ja pomerantsi järele.

Samamoodi saavad trepiplatvormil uusaastaööl kokku endised teatrikooli kursusekaaslased. Ühele neist, Mihhail Gromovile (Sergei Garmaš), ei ole enam ammu rolle pakutud ja ta töötab talviti näärivanana, teine aga, Kirill Tsander (Leonid Jarmolnik), on edukas show-mees televisioonis. Kõlab isegi otsene tsitaat Tšehhovilt. «... mu naine … luterlane …» ütleb üks. «... mu naine … juut …» vastab Garmaši tegelaskuju.

Selle komöödia, mis mu meelest ei ole loodud ainult autori ja lavastaja, vaid veel rohkem silmapaistvate näitlejate jõul, sära peitub uskumatu olukorra absoluutses psühholoogilises usutavuses. Selles on kõik välja mõeldud, miski ei vasta tegelikkusele: ei kohtumine ise, ei lifti kõrvale üles seatud lauake ega sekkuvad teisejärgulised tegelased, kes uskumatu hingesuurusega aitavad kursusekaaslasi – ja ometi võtab vaataja kõik selle vastu vaidlemata kohe omaks.

Lustimängust draamani, tsirkusenumbrist traagilise monoloogini, tele-show paroodiast lüürilise avanemiseni Arseni Tarkovski värsside kaudu, kainusest sügavaima pohmellini, vihkamisest armastuseni … Ja inimkõne rikkuse, mitmekesisuse, nüansirikkuse kõigi sellele omaste joovastavate ja pööraselt lõbusate aspektidega, sadade värvingute, üleminekute, pooltoonidega.

Lõppude lõpuks võtabki vaataja etenduse omaks, mõistab seda kui kõnet varjupaigast, varjendist, lausa pommivarjendist inimesele – kirjanduses, dialoogis, perekonnas, lapses, headuses, andestamises …

Sovremenniku teater tuletas meelde väärtusi, mida ei suuda lõplikult kaotada keegi ega miski. Inimesed peavad neid lihtsalt tihedamini meelde tuletama.