Martti Puukko: reis «metsikusse itta»

Martti Puukko Foto: SCANPIX

Eestlaste juttudest jääb kergelt selline mulje, et kui lähed Narva, siis saad seal peksa, sind röövitakse, sind torgatakse AIDSiga nakatatud narkosüstlaga ja lõpuks tapetakse ära. «Minu kogemuse järgi on kõige suurem risk Narvas hoopis see, et sured igavusse,» ütles meie reisijuht Pekka Linnainen ja lisas: «Arvatavasti on Eestis turistide jaoks kõige ohtlikum Tallinna Viru tänav. Narva on suurte võimaluste linn ning kui kunagi lepitakse kokku viisavabadus Eesti ja Venemaa vahel, siis võimalused mitmekordistuvad.»

Olen koos kümne teise Soome ajakirjanikuga pressireisil Ida-Virumaal. Mõned meist on vägagi kogenud Eestis-käijad, teised vähem. Üks meist on varem ainult ühe korra Eestis käinud – ta oli siis ainult neli tundi Tallinnas ja kirjutas loo aafrikapärasest restoranist. Mõned oskavad eesti keelt, mõned mitte. Mina ise olen esimest korda Ida-Eestis. Tallinna ja Lääne-Eestit tunnen üsna hästi, aga siin tundun endale täieliku turistina. Näeme muu hulgas mõisahooneid ja põlevkivimuuseumi.

«Sillamäe – värskete meretuulte linn» on nagu linn teisest maailmast. Tuleb meelde Poola kirjaniku Slawomir Mrožeki 1961. aasta avaldatud raamat «Ucieczka na południe» («Põgenemine lõunasse»). Mrožek kirjeldab metafooride abil sotsialismi absurdsust: linna olid ehitatud kõrged vabrikukorstnad, aga vabrikute ehitamine oli ära ununenud.

Kuni 1991. aastani oli Sillamäe suletud linn. Seal rikastati uraani. Nüüd meenutab uraani rikastamist sadama lähedal asetsev kõrge küngas, kus on muu hulgas radioaktiivseid metalle. Meie reisijuhi sõnul ei tarvitse siiski karta, et saaksime seal käies normaalsest rohkem kiiritust. Künkalt avaneb vaade Sillamäe sadamale, kus oli meie käigu ajal ainult üks laev ja ka selle ümber ei olnud näha mingisugust liikumist.

Sillamäel on reisiraamatu järgi umbes 16 000 elanikku. Seda on päris raske uskuda. Isegi päikeselisel hommikupoolikul näeme linna sotsrealistlike ehitiste vahel liikumas vaid paari vanainimest ja mõnda kassi. Käime linnavalitsuses, kus kohtume linnapea ja abilinnapeaga. Musta riietatud tõsise ilmega härrad räägivad meile sellest, kuidas nad tahavad muuta Sillamäe ahvatlevaks turismilinnaks. Kuidas nad sellega küll hakkama saavad, kui linnas on ainult üks tegutsev hotell? Linnas on ainult üks restoran ja seegi on seotud ainsa hotelliga.

Näiteks Soomes on muidugi mingi hulk inimesi, kes võib-olla tõesti võiksid tahta Sillamäel vana nõukogude õhkkonda tunnetada, aga vaevalt on neid nii palju, et Sillamäe võiks olla nende arvel edukas turismilinn. Linnapea teatab, et neil algab tähtis koosolek. Ega ole ju võimatu, et neil tuleb tõesti koosolek ja see on tähtis, aga miskipärast tekib mul ses unises linnas ja unises linnavalitsuses ikkagi selline tunne, et küllap lähevad härrad hoopis pabereid ühest hunnikust teise tõstma.

Kui saabume Narva, vaatab päike meid täiesti pilvitust taevast. Raekojas näidatakse meile rokokoo-Narva maketti. Seda vaadates näed väga hästi, milline oli Narva enne seda, kui linn Teise maailmasõja ajal ja selle järel peaaegu täielikult hävitati. Kogu meie reisiseltskond imetleb Narva kadunud ilu. Hävingu jälgi näeb siiani ka vanas Kreenholmi tekstiilitehases, mis omal ajal kuulus Euroopa suurimate hulka. Vaatan Kreenholmist jõe teisele kaldale, Venemaale, kus grupp mehi konsumeerib õhtupäikese paistel mingisuguseid jooke.

Aga meie programm on tihe ning mõni hetk hiljem oleme juba Hermanni kindluse põhjahoovis silmuvõileibu söömas ja kohalikku pipraviina mekkimas. Võileivad on suurepärased. Kui ma neid kiidan, siis räägitakse mulle, et Narva-Jõesuus toimub septembris silmufestival.

Kindluse hoovis tajun jälle kord selgesti, kui oluline roll on ilmal selles, millise mulje sulle uus koht jätab. Suvealguse päikeses suplev Narva tundub vägagi sümpaatne, aga suudan kergesti kujutleda, et talvel pole vaatepilt kaugeltki sama sümpaatne.

Hilisõhtul istun oma hotellitoas Narva-Jõesuus. Vaatan suurest aknast merele, suvine päike loojub. Harva, kindlasti liiga harva olen vaadelnud, kuis päikese horisondi poole vajudes värvid vahelduvad. Parimgi maalikunstnik ei suudaks muuta ajatuks mu aknast avanevat vaatemängu. Mere ja lindude hääled jõuavad mu kaheksanda korruse tuppa. Suve alguse hääled.

Ma ei tea, kui mitu tundi olen akna ääres istunud, kui taevas saavad nähtavaks esimesed tähed. Kusagil plingib majakas. Nii võib kergelt kujutleda, et kõikjale on saabunud rahu.

Kui põhjala suveöö on läinud nii pimedaks, kui ta ülepea sel ajal läheb, lükkan akna koomale. Tean, et ma ei suuda mõnepäevase reisi järel objektiivselt hinnata inimeste elu Ida-Virumaal. Meie, Soome ajakirjanikud, oleme siin olnud priviligeeritud ja hästi koheldud külalised, keda on ühest paigast teise sõidutatud kliimaseadmega väikebussis. Ma olen ise imetlenud mõisahooneid, toonekurgede pesi ja kõige enam igale poole tungivat varasuvist rohelust.

Sinimägede lahingupaigal, kui pääsukesed üle mu pea lendavad, mõtlen sellele, kuidas sama taeva all samal aastaajal, aga 69 aastat varem – 1944. aastal – noored inimesed surid ja said haavata inimeste tekitatud raua- ja tuletormis. Ei saanud jätta mõtlemata ka sellele, kui kummalisi kihke on meil, inimestel, meie lühikese elu ajal. Mõtlesin stereotüüpidele, mis on rahvastel iseendast ja teistest. Näiteks venelased räägivad, et nad on erakordselt kadedad.

Sama räägivad oma rahvast ka soomlased, eestlased ja tšehhid. Poolakate jutu järgi pole nende põrgus valvureid vaja, sest poolakad valvavad ise, et keegi ei pääseks põgenema. Nende kadedate rahvaste nimekirja võiks pikalt jätkata. Meie, soomlased, ütleme, et mõtleme alati, mida teised meist arvavad. Sama räägivad eestlased oma rahva kohta. Poolakad ei ütle seda vast nii kõva häälega välja, aga tean, et nad juurdlevad selle üle, mida teised rahvad neist mõtlevad, vähemalt sama suure usinusega kui meie siin pisut põhja pool. Võib-olla prantslasi selline asi eriti ei huvita, aga teisalt ma ei tunne neid nii hästi kui eespool nimetatud rahvaid.

Soomlasi huvitab teiste arvamus, see on kaljukindlalt tõsi. Kui aastakümneid Soomes elanud britilt, komöödiakirjanikult ja lavastajalt Neil Hardwickilt ajaleheusutluses küsiti, mida ta Soomest arvab, vastas ta, et Soome meeldib talle väga, aga sel on kolm väikest puudust: geograafiline asukoht, ilm ja inimesed. Võib-olla mõni soomlane solvus Hardwicki sõnade peale, ent mulle tegid need väga nalja. Tõenäoliselt näppas Hardwick oma nalja mõnest briti komöödiast, aga teravmeelne on see igal juhul.

Irvakil akna juures meenub, kuidas küsisin Ontika mõisa soomlasest omanikult, slaalomi maailmameistril Kalle Palanderilt, kas mõisaelu on Eestis romantiline. Vähemalt Soomes on mõisaelule külge poogitud liialdatud romantikat. See tuleb ilmsiks kasvõi vanu Soome filme vaadates. Sümpaatne Palander vastas naerdes: «Romantika on siit väga kaugel. Abielulahutus on lähemal. Mõisa korrastades jääb ööuneks aega mõne tunni jagu. Mitu korda on olnud mõttes slaalomimägedele tagasi minna. Tipptasemel slaalom on võrreldes mõisarumbaga lapsemäng. Võib-olla kümne aasta pärast hakkab romantikaks veidi aega jääma, kui me sel ajal veel naisega koos elame.»

Üldiselt on Palander oma Eesti eluga siiski väga rahul. Tema naine Riina ja lapsed räägivad vabalt eesti keelt. Kalle ütleb enda kohta, et oskab eesti keelt just nii palju, kui on ehituspoes asjatades tarvis, ja seepärast võtab ta kuueaastase tütre Oda-Sofia tõlgiks kaasa, kui mujale asju ajama läheb.

Kahjuks oli Ontikas tollel päeval paks udu – me ei saanud imetleda pankrannikut. Soomes ju midagi sellist pole, sest kogu meie rannik on kõvast graniidist. Soome liivarandadegi nimekiri on väga-väga lühike. Soome ja Eesti seisavad täiesti erineval aluspõhjal. Geneetiliseltki on eestlased ja soomlased kuuldavasti üpris erinevad. Ent tahame või mitte, on meie keeled väga lähedases suguluses. Ma ei tea, kuidas teised seda sugulust tajuvad, aga alati, kui kuulen välismaal olles, et keegi räägib eesti keelt, kogen kuidagi vaistlikult erilist lähedust eesti keele rääkijaga.