Margit Sutrop: miks Eesti uksed avanevad pigem ühtepidi?

Foto: Corbis/Scanpix

Kui minnakse mujale, sest Eestis on asjad alles arenemisjärgus, siis näitab see, et ei taheta võtta ise vastutust muudatuste elluviimise eest. Oodatakse, et teised teeks Eesti korda. Seega on lahkujate puhul peamine küsimus: kas inimene tahab osaleda Eesti muutmises kohaks, kus on hea elada?

Meie pere suvekodu lähedal on muistsed kivikalmed, ohvrikivi ja üks vana tiibadeta veski, millest möödudes mõtlen ikka ammumöödunud aegadele. Lapsest saadik olen unistanud, et veski saaks jälle elu sisse ning selle tiivad hakkaksid tuules tiirlema. Nüüd on selgunud, et see polegi võimatu. Vähemalt oma endise välimuse võib veski tagasi saada. Vana veski taastamiseks saadi eurotoetust ning sel kevadel kogunes külarahvas veski juurde talgutele. Rassiti ja rahmeldati ning lõpuks puhus kohalik orkester puhkpilli ja kokkutulnud laulsid Hando Runneli «Veskimeest»:

Üks veski seisab vete pääl,

kuid veskitööd ei tehta sääl,

sest veskimees on väsinud

ja veskikivid kulunud.

Oh tule, noor ja tugev mees,

ning vaata ringi veski sees.

Sa otsi riistad ülesse

ja raiu sooned kivisse.
 

Tee veskikivid teravaks,

löö aknad puhtaks, säravaks,

küll tuleb rahvas rõõmuga

siis kõrge veskikoormaga…

Üks talgutel puhkpilli puhunud noormeestest on veskimehe järeltulija. Sel kevadel lõpetab ta kõigi viitega Treffneri gümnaasiumi. Igal nädalavahetusel käib ta maal vanaema ja vanaisa juures ja mängib vanavanaisa vaskpillil samu lugusid, mida too nooruses mängis. Mängib nii, et ümbruskonna taludes jäädakse kuulama ning metsad ja mäed kajavad vastu. Tema süda kisub igal reedeõhtul maale, sest maal on nii ilus. Vanaema käib teeotsas kaemas, kas poiss juba bussi pealt tuleb. Erinevalt paljudest tänavustest gümnaasiumilõpetajatest ei taha see noormees kuskile välismaale minna, sest kodus on kõik, mis talle armas. Pärast kooli lõpetamist tahab ta astuda Tartu Ülikooli, et õppida füüsikat. Oma kodutalu lubab ta korras hoida.

Eestimaa igatseb selliste noorte veskimeeste järele, kes teeksid oma kodukandi korda ja paneksid maa õitsema. Kahjuks on see nostalgiline pildike minu kodukülast praegu pigem erand kui reegel. Uurides statistikat, on selge, et laulusõnad ei saa tõeks, me võime jäädagi paljudel elualadel noorte veskimeeste järele igatsema. Uuringute järgi tahab kolmandik gümnaasiumilõpetajatest minna kohe välismaale õppima. Värsketest ülikooli lõpetanud arstidest keskmiselt 15 protsenti ei jää tööle Eestisse. Lähevad ka teiste elukutsete esindajad. Massiliselt minnakse Soome ehitajaks või bussijuhiks, Saksamaale lapsehoidjaks, Inglismaale teenindajaks, Austraaliasse farmitööliseks jne.

Statistika järgi kahekordistus 2012. aastal Eestist lahkujate arv, kokku lahkus sel aastal ligi 11 000 inimest. Miks? Keegi ei oska sellele küsimusele täpselt vastata. Teame vaid, et lähevad nii madala haridusega töötud kui kõrgelt haritud noored. Enamasti lootusest paremale elule – soovist olla õnnelik – just täna ja just praegu. Lahkujad ei kannata enam oodata, kuni Eesti elatustase on jõudnud järele arenenud lääneriikidele. Minnakse ka uudishimust, seiklustahtest, lihtsalt soovist end proovile panna. Lähevad need, kel pole Eestis (head) tööd või kes ei saa end siin piisavalt teostada. Lähevad need, kelle jaoks kõrgem palk ja materiaalsete soovide täitumine on tähtsamad kui elamine omaenda keskkonnas. Lähevad need, kellel pole Eestiga piisavalt tugevaid sidemeid.

Kas tohib kedagi selle eest hukka mõista, et ta otsib paremat elu? Elatakse ju ikka vaid üks kord! Miks peaks siin kannatama, kui saab oma (materiaalsetele) probleemidele leida lahenduse, pühkides Eestimaa tolmu jalgadelt?

Jah, eks me kõik taha paremat elu. Aga meie ettekujutus sellest, mis on hea elu, on erinev. See sõltub meie väärtustest ehk sellest, mis on meile elus kõige olulisem. Välismaale tööle või õppima minekuks on vaja julgust ja ettevõtlikkust, töökust, keelteoskust ning palju muid häid omadusi. Meil on põhjust olla uhked nende eestlaste üle, kes lähevad välismaale eneseteostuse pärast, õppides maailma parimates ülikoolides või saades tööle laialdasi teadmisi ning häid oskusi nõudvates ametites, läbides tiheda rahvusvahelise konkursi.

Ent kui välismaal ollakse nõus tegema madalamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd, peaasi, et selle eest rohkem makstakse, siis on väärtuste hierarhias hedonism ilmselt kõrgemalt väärtustatud kui eneseteostus. Kui loodetakse, et heaoluriigis saab mugavamalt ära elada sotsiaalabist kui kodus madala palgaga rügades, siis peetakse loomulikuks teiste kulul elamist. Kui välismaal elades ei tunta kodumaaigatsust ega puudust emakeelsest keskkonnast, siis näitab see, et side lähedaste ja kodumaaga on nõrk ja rahvustunne pole kuigi kõrgelt arenenud. Kui minnakse mujale, sest Eestis asjad ei toimi või on alles arenemisjärgus, siis näitab see, et ei taheta võtta ise vastutust muudatuste elluviimise eest, ei tunta endas soovi ega jõudu asju muuta. Oodatakse, et teised teeks Eesti korda, eks siis võiks ju ka tagasi tulla.

Rahvusvahelised võrdlused näitavad, et Eesti areng on olnud ülikiire. Ent nende jaoks, kes on sündinud okupatsiooniaja lõpus või vabaduse alguses, on meie edulugu raskesti tunnetatav, sest nad ei oska praegust olukorda võrrelda sellega, kus me veerand sajandit tagasi veel olime – mahajäänud majanduse, ideologiseeritud haridussüsteemi, lagunenud hoonete, viletsa tervise ja jalge alla tallatud õigustega maal. Tegelikult kipub minevik ka vanemal põlvkonnal ununema. Tänast elu ei võrrelda mitte sellega, mis see oli nõukogude ajal, vaid sõprade ja sugulaste eluga välismaal.

Oleme ju alati teadnud, et Soomes, Saksamaal, Skandinaavias ja USAs on tunduvalt paremad palgad kui meil. Ent see ei olnud veel põhjus massiliseks väljarändeks, isegi mitte siis, kui tööturg avanes. Arvan, et praegust minekusoovi saab pigem seletada õnneteooriate abi. Nimelt on psühholoogid teinud kindlaks, et inimeste subjektiivset õnnetunnet mõjutab kõige enam see, kuidas neil läheb naabritega võrreldes. Kauged maad ja rahvad ei puutu asjasse. Meid huvitab see, kuidas läheb meie oma rahvus- või töökaaslastel.

Eesti meditsiiniõde häirib, et Norras või Inglismaal saab tema endine kolleeg vähema koormusega töötades viis korda suuremat palka. Eesti õpetajat ajab meeleheitele see, kui tema endine kolleeg teenib Soomes kassapidajana mitu korda rohkem kui tema koolis lapsi õpetades. Tänaseks on pea igaühe perekonnas ja sõprade ringis keegi, kes on välismaal töötanud. Just see, et inimesed näevad, et välismaale minnes on võimalik oma elujärge nii tuntavalt parandada, osatab valusalt neid, kes Eestis peost suhu elavad. Ja paneb reisikohvrit pakkima.

Võõras kultuuris elamine tähendab aga vajadust elada sisse teise kultuuri- ja väärtusruumi. See võib olla huvitav väljakutse, ent võib lõppeda ka ebaõnnestumise ning üksindustundega. Paraku jääb valdav osa lahkujatest uuel asukohamaal pelgalt võõrtöölisteks, kelle ühiskondlik staatus on õige madal. Tunne, et sa pole keegi, peaks häirima isegi siis, kui teenid head palka ja elu on täis mugavusi. Neile, kes tahavad ise midagi ära teha, on Eestis tunduvalt rohkem väljakutseid ja võimalusi ennast teostada kui heaoluriikides, kus asjad on juba ammu paika loksunud ja süsteemid sageli kivinenud.

Paljudes lääneriikides pakutakse suuri väljakutseid vaid neile, kel kogunenud nii aastaid kui kogemusi. Kuigi praegu on raskem ette kujutada, et peaministriks võib saada 33-aastaselt, ei ole see kindlasti täiesti välistatud ka tänapäeva Eestis. Noori professoreid, kohtunikke, ministreid ja firmajuhte on meil õige palju. Eestis on ikka veel võimalik väga noorelt asuda täitma ülimalt vastutusrikkaid ülesandeid. Ent see on ahvatlev vaid juhul, kui noor inimene ikka tahab vastutust võtta, kui tema hea elu mudelis on esikohal soov midagi uut algatada või ellu viia, mitte lihtsalt mugavalt ära elada või teenida suurt palka vähese tööga.

Siia ongi minu meelest koer maetud. Jah, nii mõndagi on veel Eestis ligadi-logadi ja vajab muutmist. Ent võtmeküsimus on just see, kas inimene tahab üldse panustada ja kas ta tunneb oma seotust Eestiga ja tahab osaleda Eesti muutmises selliseks kohaks, kus on hea elada. Tihtipeale ainult virisetakse, et Eestis on asjad halvasti. Miks ei taheta ise käsi külge panna ja Eestit korda teha?

Me oleme saanud vabaks, aga me ei tunneta, et vabadusega käib kaasas vastutustunne. Moraalne inimene ei mõtle vaid sellele, mis on hea temale, vaid ka sellele, mis on hea teistele. Ta tunneb sisemist tungi ja kohusetunnet teha nii, et ka teistel oleks hea. Isamaalisus ei tähenda vaid laulupidudel ühislaulmist, vaid ka ühiste eesmärkide nimel tegutsemist, valmisolekut allutada oma erahuvi ühishuvile.

Üha kasvava hedonismi tõttu on meil suur puudus inimestest, kes tahaksid võtta vastutust ja kelle sihiks oleks suur eneseteostus, mitte vaid suur palk. Raske on leida juhte vastutusrikastesse ametitesse. Vähe on neid, kes tahaksid riskida oma ettevõtte asutamisega. Noor, kes kohe arstiteaduskonda astununa tõttab soome või rootsi keele kursustele, teades, et tema soov on lõpetamise järel asuda tööle Põhjamaades, on pragmaatiline egoist. See on vastuolus meie ootustega, sest arsti elukutset seostame ikka isetuse ja sooviga teisi aidata.

Väljaränne on probleem kõikides Ida-Euroopa ja kehvema majandusliku olukorraga Lääne-Euroopa riikides. Ent Eesti väiksuse tõttu on meie kaotused hulga suuremad ja seetõttu ei tohiks me olla ükskõiksed, kui Eesti uksed käivad rohkem lahti ühtepidi.

Eestist lahkumist ei saa me peatada mitte üksnes elatustaseme tõusuga, vaid ka kujundades positiivseid väärtushoiakuid: perekesksust, isamaalisust, kohuse- ja vastutustunnet, algatusvõimet ja ettevõtlikkust ning töökust. Vaja oleks rohkem rõõmsat meelt, hoolimist ja positiivsust. Arvan, et peaksime rohkem hindama koduseid talente ning märkama ja tunnustama neid, kes siin iga päev pingutavad: oma põllu harimisel, laste õpetamisel ja kasvatamisel, inimeste ravimisel, ettevõtluse arendamisel, kultuuriväärtuste loomisel ja kaitsmisel, uute teaduslike teadmiste loomisel, riigi juhtimisel ning kaitsmisel. Peaksime rohkem üksteist toetama ning kokku hoidma.

Kokkuhoidmine ei peaks aga tähendama avatuse puudumist ja valmisolekut areneda ning võtta vastu uusi väljakutseid. Eestisse tagasitulijad rikastavad meie elu ja peaksid olema igati oodatud. Eesti suletus torkab kõige enam silma siis, kui tahad pärast pikka võõrsilolekut koju tagasi tulla. Siis tundub, et uksed käivad meil vaid ühtepidi, kuigi link oleks nagu mõlemal pool.

Vähe on töökohti, mida jagatakse tõeliselt avalike konkurssidega, kus tulemus pole ette teada. Enamasti kuulutatakse konkurss välja vaid siis, kui on teada, et on olemas hea kandidaat. Aga kuidas enda headusest teada anda, kui sa siin kedagi ei tunne! Või kui sinu kvalifikatsioonile ja erialale vastavat kohta üldse pole seni olemaski.

See on suur probleem, millega Eestis tuleks tõsiselt tegelda, et kasutada ära kõikide välismaal hariduse ja töökogemuse saanute potentsiaali. Sageli on tagasitulekul probleemiks see, et elukaaslane on teisest rahvusest ja tema sulandumine Eesti ühiskonda on raskendatud. Hiljuti kurtis üks välismaalane, kes on juba viis aastat Eestis elanud, et siin on raske inimestega isegi tuttavaks saada, sest suheldakse vaid nendega, kellega ollakse juba noorusest saadik sõbrad.

Seetõttu oleks parem, kui välismaale ei mindaks õppima kohe pärast keskkooli, kus nagunii suhtlusvõrgustikud muutuvad ja  sõbrad ning tuttavad eri ilmakaartesse lähevad. Elu näitab, et need, kes on oma kõrgkooliõpinguid alustanud Eestis või saanud siin eelneva töökogemuse, leiavad kergemini tee tagasi koju. On hea, kui sind teatakse oodata ja sa ise tead, mida oled uut õppinud ja mida sul on Eestile pakkuda.

Oleme kõik tuhandete niitidega seotud teiste inimestega. See, mida meie teeme, avaldab mõju ka meie lähedastele. Nii eelmistele kui tulevastele põlvedele. Lahkujad peaksid mõtlema ka oma pereliikmetele, kes jäävad maha, ja lastele, kes kasvavad üles võõrsil.

Paljudes Eesti koolides kurdavad õpetajad, et suurim probleem on lastega, kelle vanemad töötavad välismaal, kuna nendel lastel puudub turvatunne. On paradoksaalne, et vanemad lähevad võõrsile selleks, et lastele paremat elu võimaldada, ent laste üksindus ja ebakindlus kasvavad hoolimata pere materiaalse olukorra paranemisest. Ilmselt on laste jaoks parem ikkagi see, kui nad saavad olla koos oma vanematega. Nii et kui valida on, kas kasvada üles võõrkeelses keskkonnas või kodus ilma vanemateta, siis pigem mindagu juba kogu perega.

Enamik tänaseid välismaale minejaid lahkub majanduslikel põhjustel. Kümne-kahekümne aasta pärast on aga Eesti elatustase ilmselt paranenud ning välismaal töötamine pole enam nii kasulik. Kuivõrd praeguste lahkujate lapsed Eestisse tagasi tulevad, sõltub sellest, kas nemad tunnevad end eesti ühiskonnaga seotuna. See side põhineb aga eelkõige eesti keele oskusel ja isiklikel kontaktidel siin elavate inimestega. Seega on väga oluline, et praegu välismaal töötavate eestlaste lapsed õpiksid ka eesti keelt.

Eelkõige on see muidugi vanemate vastutus, kelle suhtumisest sõltub, kas kodus eesti keelt väärtustatakse või mitte. Tihtipeale loodavad vanemad, et annavad oma võsukestele eluks parema stardipositsiooni, kui räägivad ka ise nendega kodus võõrkeelt, mõistmata, et juurte läbilõikamine vaesestab laste elu.

Küsida tuleb aga ka, kuivõrd peaks siin Eesti riik oma õla tugevamalt alla panema, luues omalt poolt tingimused selleks, et välismaal elades oleks võimalus jääda eestlaseks. Välismaal elavate eestlaste eesti keele arendamiseks tuleks luua eestikeelne e-hariduse keskkond, mis pakuks Eesti lastele võimaluse läbida osa kooliprogrammist internetikeskkonnas.

Vähem on räägitud sellest, et noorte perede lahkumine mõjutab ka vanemat põlvkonda. Kuigi Eestist minnakse tervete peredega ja kohtadesse, kus on teised eestlased juba ees, ei saa keegi võtta kaasa kõiki oma lähedasi. Eestisse jäävad maha pere vanemad liikmed, kelle elu võib isegi hoolimata välismaalt tulevatest postipakkidest mööduda kurvas üksinduses. Kui mõtlen neile memmedele ja taatidele, kelle lapsed ja lapselapsed elavad maailma eri nurkades, meenub mulle ikka Hando Runneli luuletus «Käivad kassid perenaise kannul», mis nii hästi annab edasi elu sügavat traagikat:

Käivad kassid perenaise kannul.

Ei ta tõuka neid, ei jalaga neid löö,

ei ta kärgi, ei ta vannu –

eks vist sellepärast käivadki ta kannul.

Aga lapsed –  

oma lapsed panid plehku.

Mis seal kurta – ütleb,

nii see maailm ongi seatud.

Ema, tõbine ja viril,

tööd, mis teha, üksi tehku,

isepäinis oma eluolu seadku.

Lapsi küll, kuid kõik nad panid plehku.

Aga või nad sellepärast halvad! – ütleb.

Käivad kassid perenaise kannul.

Pikem versioon loost ilmub Tartu Ülikooli eetikakeskuse kogumikus «Eesti ustest sisse-välja», mille esitlus koos temaatilise seminariga toimub Tallinnas 29. augustil.