Möödunud nädalal nägime demokraatia tulevikku ja minevikku. Türgis jätkusid protestid peaminister Erdoğani autoritaarse kava vastu kujundada ringi avalik ruum Istanbuli südames. Kadrioru lossi trepil avaldas viis meespoliitikut, kel vanust kokku 260 aastat, toetust 1930. aastate demokraatiamudelile, mis Eestis on uuesti kokku pandud, aga mida Reformierakond mõlgib.
Türgist paistab tulevik. Murenevad tavapoliitika nurgakivid: võimu hierarhia; valitsuste võime määrata arutelu keskpunkt, teemad, ajastus. Mureneb kontroll poliitika üle. Kes murendab? Uus avalikkus, mis on endast teadlikuks saanud «sotsiaalmeedias» ja ekspordib seda teadlikkust nüüd välismaailma. Twitter, Facebook jms ei ole infovahetuse, vaid arvamusloome vahendid. Need on teadvusevoog, mis sünteesib enda reaalsust.
Uues reaalsuses ei toimi loogika, kus valija tarbis päeviti uudiseid ja käis valimas aastaste intervallidega. Avalikud asjad omandavad temas radikaalselt uue tähenduse. Tema asukate hool ja mure oma keskkonna pärast on pidev ja totaalne – korda läheb kõik, linnapildist eetilise ruumi lagastamiseni. Miks see ei peakski nii olema?
Mida anakronistlikum on demokraatia mudel, seda raskem on tal kohaneda. 20. sajandi parteisüsteem oma maailmavaadete meistrivõistlustega iga nelja aasta tagant ei evi kontaktpinda uue reaalsusega. Tema ajaskaala on geoloogiline, uus avalikkus tegutseb reaalajas. Seda enam, et – nagu näeme Eestis – demokraatia mootor pole mitte aatekaaslaste debatt, vaid klannide võitlus võimu ja raha pärast. Seda enam, et uuel avalikkusel pole parteidega enam kontakti kui Jehoova tunnistajatega. «Astuge parteisse» kõlab solvanguna. Seda enam, et klannis tõusmiseks tuleb aastakümneid teisi tallata.
Sellest ei saa aru Eesti president ega tema targad nõunikud. Tõsi, osa meie poliitika techne’st on 21. sajandis. Süsteem ise aga paigutab end instinktiivse järjepidevusega 1930. aastate algusse, kartes vapse ja otsedemokraatiat à la 1968. Eesti e-valimised on poliitiline aurupunk, mil puudub sisuline kontakt maailma-ajaga.
Väljakutse on mujal – õppida toime tulema pidevalt laieneva avalikkusega, kelle jaoks elu on üks pidev konstitutsiooniline moment. Väljakutse on seletada, miks meie techne on 21. sajandis, demokraatia aga 20. esimeses pooles. Miks kodaniku suhtlus võimuga ei saa olla pidev, avalik ja avatud? Demokraatia piiramine lossiseinte, lipsustet monoloogide ja valimistsüklitega põgeneb vältimatu küsimuse eest: mis on elav ja mis on surnud Eesti demokraatias?