Otsusega heita Kristiina Ojuland parteist välja on Reformierakond demonstreerinud küll suutlikkust vastu rünnata ja karistada, kuid mitte probleemi lahendada. Paljud küsimused on endiselt vastamata, kahtlusi, et tegu oli laiema kui vaid ühe valimispiirkonna probleemiga, ei ole – hoolimata peaministri eileõhtusest kinnitusest – veenvalt hajutatud.
Selgust on vähe, ja erakonna esindajad ei ole liialt varmad ka selle suurendamiseks midagi tegema. Viimase kolme päeva jooksul avalikkusega suheldes pole erakond läinud mitte suurema selguse, vaid juba harjumuspäraselt isiklike rünnakute teed (mille inetuim näide on Einar Vallbaumi isiklikud märkused Taimi Sambliku aadressil eilses Päevalehes).
Sellel taustal paistab paari inimese rutakas karistamine kiire näopesuna, et hoida ära järjekordse skandaali eskaleerumist. Paanika, mis erakonda pärast Silvergate’i haaras, on erakonna liikmetel veel hästi meeles. Kuid toona oli valimisteni poolteist aastat ja reitingutel oli aega taastuda. Nüüd on olukord teine: kohalike valimisteni on neli kuud ning iga skandaalile loovutatud päev tähendab kaotatud hääli ja raisatud jõudu. Ja jõudu on erakonnal vaja: võistelda ei tule üksnes teiste teadaolevate konkurentidega, vaid ka tolle kardetud uue tulijaga, olgu see siis pelgalt erakonna enese hirmust sündinud fantoom või tegelikult loodav erakond.
Silvergate’i rahustas – vähemalt mingil määral ja mitu kuu hiljem – justiitsminister Kristen Michali tagasiastumine. Loodetakse, et Ojulandi väljaheitmise ja Sambliku lahkumisega võib ka selle skandaali lõpetatuks lugeda.
Kuid Ojuland ja Samblik on vaid tagajärg. Reformierakonna probleemid ulatuvad hoopis sügavamale. Kui erakond ei leia endas soovi ja tugevust nendega tegeleda, hakkavadki need juhtumid korduma. Kui ühel lagendikul on palju seeni, siis tõenäoliselt ei tähenda see juhust, vaid näitab seeneniidistiku olemasolu. Isegi kui Ojuland või Samblik on süüdi, ei tähenda see, et kontor oleks süüta. Toimunu ei tekita selles suhtes mingit kindlust.
Lühiajalises plaanis aitaks olukorra lahendada uued ja ausad, ID-kaardi-põhised sisevalimised. Pikaajalises plaanis tuleb üle vaadata poliitiline kultuur, juhtimissüsteem ja sisemised protseduurireeglid. Sest on ju mõneti veider, et end Eesti suurimaks erakonnaks nimetav partei saab sisevalimistel, mis peaks olema erakonna liikmele üks olulisemaid hetki, kokku vaid napi kümnendiku häältest.
Reformierakonnast on, aktiivsete liikmete arvu vaadates, saanud väikese grupi inimeste erakond. Kui täna esitada Reformierakonnale nõue saada uuesti kokku erakonna loomiseks vajalike aktiivsete liikmete arv, on küsitav, kas ta selleks enam kvalifitseeruks.
Juba eile oli Tartus üleval Reformierakonna reklaamtelk, kust imestunud möödujatele seletati, et skandaal on läbi: tegu oli üksikjuhtumiga, mis väljaheitmisega lahendatud sai. Avalikkuse asi on erakonnale meelde tuletada, et küsimused on endiselt õhus.