Juhtkiri: türanni taltsutamine

Kas masu pöörab Minski näoga ELi poole?

Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenka eilne avaldus, kus ta läbi lillede edaspidi Venemaa asemel lääne poole vaatama hakata lubas, on teoorias kahtlemata tervitatav. Sest Moskva pole siiani küll mingilgi moel huvitunud selle Euroopa viimaseks diktatuuriks tituleeritava riigi demokraatlikumatele rööbastele suunamisest. Vaid lihtsalt mõõdukast toitmisest, selleks et vältida enda külje all järjekordse värvilise revolutsiooni puhkemist.

Iseasi muidugi, millise tagamõttega Lukašenka Moskvat sõimas. Ilmselt mitte sügavast soovist oma ainuvõimust loobuda ja Valgevene läänelikule kursile suunata. Pigem oli see ikka pahuruse väljendamine selle üle, et Venemaa äkki ei jätkagi oma satelliidi toetamist sama heldelt kui seni, ning ühtlasi ka mitte just hästi varjatud väljapressimiskatse. Venemaad omakorda ärritab poliitilises plaanis kahtlemata Minski mõõdukas flirt läänega. Esiteks vastutulematus Gruusia separatistlike piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eraldi riikidena tunnustamise küsimuses. Teiseks arvestatav huvi ELi Idapartnerluse programmi vastu, mida Venemaa president Dmitri Medvedev on nimetanud partnerluseks Venemaa vastu.

Majanduslikus plaanis on aga ka Moskva ressursid piiratud. Majanduskriisist tuleneva kärpimisvajaduse valguses peavad nemadki ilmselt vaatama, mil määral jõuavad nad ülal pidada riiklikke sponsorlusprogramme lojaalsetele satelliitidele. Eriti kui suhet selle satelliidiga võib kirjeldada sõnadega «lähedane, kuid mitte toimiv».

Moskva ja Minski vahelised teravused näitavad väikest lootusekiirt ELile, kes tahaks majandusliku abiga peibutades Valgevenet tsiviliseeritumale kursile meelitada. Ja ka Lukašenka ilmselt ootab nüüd, kumb teeb parema pakkumise – Moskva või Brüssel. EL ja lääs üldisemalt peaksid kindlasti proovima. Kasutades ära majanduslikke mõrasid Venemaal ja Valgevenes. Aga pakkumist tehes mitte unustama, et nad suhtlevad siiski puhtakujulise autokraadiga. Euroopa pehme jõud ei tohiks olla päris hambutu.

Ehk siis iga Valgevenele kulutatud eurosendi eest tuleb nõuda ka reaalseid edasiminekuid – näiteks opositsionääride vanglast vabastamist ja mõningastki liikumist demokraatlike põhiõiguste austamise suunas.

EL ei tohiks suhet Valgevenega kohelda nii hellalt, et see lõpuks kujuneb majandusabiks, mille toel diktaator võimul püsibki. Umbes nagu Põhja-Koreas, kus lääs toidab lõpuks rahvast riigis, mis kulutab oma raha tuumakatsetustele. Mõnikord tuleb lasta rahval natuke nälgida, selleks et nad enda ja koos sellega ka ülejäänud maailma pöörasest diktaatorist vabastaksid.