Lugusid sellest, kuidas Tallinn endale nime sai, on rohkem kui paar. Kui aga nimi Reval tuleneb pankrannikust, oleks see ilusasti kooskõlas meie väärika rahvuskiviga. Samas oleks nimi füüsiliselt palju kaalukam ja massiivsem kui kõikide teiste Eesti linnade nimed kokku.
Kas taanlaste okupatsiooni põlistav nimi Tallinn on ikka väärikas meie vabadust austava rahva pealinnale? Viimasel ajal toimunud ajalooliste diskussioonide taustal tundub selline küsimus igati päevakohane.
Kui selline asjaolu häirib, oleks lihtsaim võimalus tagasi võtta Tallinna põline nimi Reval. Vähemalt 700 aastat võitis linn selle nimega kuulsust, enne kui see ametlikult taanlaste linnaks ümber ristiti. Muidugi ei saa nimemuutust teha uisapäisa nagu sajand tagasi, vaid peaks ikka hoolikalt arutlema. Seega kõigepealt sellest, mida Reval tähendas või tähendada võis.
Vanim versioon oli selline: Taani kuningas Waldemar nägi kunagi muistse Lindanise koha peal hirve. Kuningas andis käsu kaunis loom kinni püüda. Metskits viskus kaljult alla ja kuningas andis seetõttu samale kohale rajatud kindlusele nimeks Reval, mis tuleb sõnapaarist Reh (’hirv’, võib-olla ka ’metskits’) ja fall (’kukkumine’). Jaan Koorti poolt sai see lugu metskitse kujul kaunisti pronksi valatud. Arvatakse ka, et Mustpeade vennaskonna kuulus kitsejalakujuline rituaalne karikas toetub samale legendile. Kuna tegemist on ikkagi liiga ilusa looga, ei saa seda justkui teadusliku versioonina tõsiselt võtta.
Tegelikult ei tasu hirve suhtes ka liiga kategooriliselt eitav olla. Eesti rahvaluule teenekas uurija Alexander Heinrich Neus väitis juba üle 150 aasta tagasi, et eestlastel oli nime Tallin (tema kirjapilt) kõrval kasutusel ka nimi Hirrynu, mis võib olla seotud nii hirvemotiiviga kui Tallinna kõrval asuva Iru külaga. See tähelepanek oli tolle aja kohta lausa prohvetlik, kuna Iru linnamäest, mida hiljem on peetud Tallinna eellaseks, ei teadnud tol ajal midagi ei Neus ega ka keegi teine – teadusele avastati see muistne linnus üle poole sajandi hiljem! Nii võib olla, et müüt hirve kukkumisest paeastangult on hoopiski juba Iru linnuse aegse müüdi hilisem teravmeelne kohandamine uue keskuse Revali nimele.
Alexander Neus oli esimesi, kes hakkas Tallinna nimekujusid teaduslikult uurima ja andis 1849. aastal välja põhjaliku uurimuse Tallinna nimevormidest. Revali nime algupärana pakkus ta juba muinasaegseid skandinaavia laene reva, hilisema rootsi analoogi veealuse madaliku tähenduses ja rev hilisema taanikeelse kalju (Toompea) tähenduses. Samuti eestikeelset raba pankranniku ees oleva rannikumadaliku tähenduses. Neus oli kahjuks rahvuselt sakslane ja toonaste kohalike sakslaste ainus motiiv humanitaarteaduses oli õigustada sakslaste siinviibimist. Hiljem on toonaseid uurimisi nimetatud isegi «seltskondlikeks ajaviitmisteks». Selline arusaam on teadlaste hulgas levinud veel tänapäevalgi.
Kui eelmise sajandi algul saavutasid eestlased Tallinna linnavolikogus sakslaste üle enamuse, hakati arutlema ka Tallinna nime üle. Väljapaistev Eesti rahvuslik kultuuritegelane Villem Reiman juhtis siiski juba 1910. aastal tähelepanu asjaolule, et Revali nimi võib olla Tallinnast hoopiski põlisem ja kohalikku päritolu. (Vahepeal, Esimese maailmasõja ajal, tegi linnavolikogu ettepaneku asendada Reval «põlise nimega» Kolõvan.) Veel 1923. aastal, kui juba toonases Tallinnas rünnati vana nime kasutajaid, avaldas teine väljapaistev aatemees Juhan Luiga samuti toetust põlisele Revali nimele. Siiski jäi laiemalt peale arvamus, et nimi Reval tuleneb alamsaksa keelest ja vallutuse ajast ning on seega üdini halb.
Tallinna nime usutakse peamiselt tulenevat «taanlaste linnast». Taanlased olid aga lahkunud siitmailt juba üle poole tuhande aasta tagasi. Muidugi on Tallinna nimevormi kohta ka teisi versioone. Näiteks Alexander Neus pakkus Tallinna algvormide võimalusteks veel ka sõnu talv ja kesa. Osal liivlastel nimelt oli kesamaa kohta kasutusel veel sõna tallin ma. Viimast toetavad ka samatähenduslikud soomekeelne Kesoi ja skandinaaviapärane Lyndanise.
Kuna siiski oli selge seos muistse Rebala, Rävala ja Revali vahel, esitas 1940. aastatel keeleteadlane Gustav Must seisukoha, et kõne all olevad nimed tulenevad hoopiski sõnast rebane. Rebala ja Revali nime seos seisnes Gustav Musta arutlusel selles, et rootslastel puudus kirjas täht hääliku p tähistamiseks ja nii saigi Repelist Revel. Selline põhjus eeldaks muidugi, et juba üle tuhande aasta tagasi levisid kohanimed põhiliselt kirjas, mitte suuliselt. Eriti arvestades Gustav Musta enda tähelepanekut, et juba 8. sajandil märgitud Riffarrica (Rifargica) tähendas Rävalat. Lennart Meri oma kuulsas teoses «Hõbevalge» lisas samale teooriale ka sõna rebu nimetatud looma värvuse tähenduses.
«Rebase» tähendus ei sobiks meie pealinna nimealgeks juba seetõttu, et linlasi võidaks hakata rebase iseloomuomaduse tõttu kavalpeadeks nimetama, mis ei ole kindlasti põhjendatud. Pealegi jääks linn hoobilt alla Otepääle, kelle nimealge karu on tunduvalt väärikam loom. Punakast värvist aga ei tohiks muidugi mõeldagi. Seetõttu esitan Revali kaitseks veel ühe võimaliku nime etümoloogia.
Rebala nime kandsid nii Rävala idapoolseim kui ka Virumaa läänepoolseim muinaskihelkond (kiligunda). Selline juhtum eeldab kunagise ühtse piirkonna jagunemist hilisemate uute kultuuri- või haldusüksuste vahel. Kui lisada siia veel muistne Rävala, siis ilmneb, et suur osa Eesti põhjaranniku piirkonnast on olnud samanimeliselt seotud.
Arheoloogilises kontekstis sellist piirkonda üheks mõeldes seostub see kaardil pronksiaegsete kivikirskalmete piirkonnaga, mis Eesti mandriosas leviski peamiselt Rävalas ja Virumaal. Kivikirstkalmed on kividest ehitatud monumentaalhauad, millest parima ettekujutuse saab Jõelähtmes Rebala muuseumi kõrval, kus vanimatest teadaolevatest kalmetest on tehtud osalised rekonstruktsioonid. Kõne all olev ajastu sobiks ka väga hästi püsivate kohanimede kontekstis, kuivõrd just siis tekkis põhiliselt põllumajanduslik püsiasustus.
Paljud arheoloogid on eeldanud selle kultuuri levimisel siia ka rohkemal või vähemal määral, sõltuvalt valitsevast mentaliteedist, Skandinaavia-poolset osalist asustust või kolonisatsiooni. Ka mereteemaline sõnavara on meil suuremas osas sealset päritolu. Seega võiks proovida otsida sellest piirkonnast ka samast kultuurist säilinud kohanimesid.
Kuidas võidi nimetada pronksiajal Läänemere ruumis meie põhjaranniku piirkonda? Kõige parem nimeseletus põhineb alati piirkonna füüsilisel omadusel või väljanägemisel. Eesti põhjaranniku kõige iseloomulikum omadus on tema unikaalne pankrannik. Läänemeres pole teist nii pikka ja esiletõusvat pankrannikuvööndit, mis algab Pakri saartest ja kulgeb Virumaa idapoolse osani.
Mitu tuhat aastat tagasi oli selline pilt veelgi võimsam, kuna merepiir oli mandri suhtes kõrgemal ja pankranniku ees oli kindlasti vähem seda varjavat taimestikku. Tänapäeval on sellise nähtuse nimetamiseks levinud sõna klint, mis tuleneb arvatavalt germaanikeelsest sõnast ronima. Siiski pole see ainuke võimalus. Võidi esialgu nimetada ka tema väljanägemise järgi.
Tollased inimesed võisid sellist pikka riba rannikul nimetada sõnaga rebh või rebja. Sellised sõnad on keeleteadlaste poolt rekonstrueeritud indoeuroopa ja eelgermaani algkeeles ja tähendasid algselt ribi ja ka riba. Sealt seletus nimele Rebala. Ka eesti keeles on peale ribi ja riba veelgi sarnaseid sõnu. (Rohkem afääri laskudes võib tõdeda, et ka eespool kõlanud rebane on visuaalselt küllaltki punaribane loom.)
Umbes meie ajaarvamise alguse paiku toimus germaani keeltes oluline muutus. Väga paljudes sõnades asendusid häälikud b ja p häälikutega v ja f. Reb/rep muutus rev/ref-ks jne. Eesti keeles kõlavad näiteks tuttavlikud pikkade kitsaste asjade tähenduses rehv purje paralleelse osa ja ka rattale painutatud metallriba tähenduses.
Üks selle keelelise muutuse avastajaid oli tuntud keeleteadlane Jacob Grimm. Sama mees, kes vennaga muistendeid kogus ja muinasjutte avaldas. Jacob Grimm tegeles usinasti ka sõnade etümoloogiaga ja väitis esimesena, et etümoloogiliselt on germaanikeelne sõna riff veealuse astangu tähenduses algselt tähendanud just veepealset astangut. Meie mõistes just pankrannikut! Siinkohal oleks hea meelde tuletada eelpool kõlanud nime Riffarrica.
Niisiis nimetati algselt Eesti põhjaranniku piirkonda Rebala nimevormides, mis kohalikku keelde ka sellisena juurdus. Hiljem sai uus, lääne pool domineeriv asustusüksus Rävala nime sama paeastangu tähenduses juba uues, modernsemas kuues. Pole ka välistatud, et idapoolne rannikupiirkond lähtus samast tähendusest. Riba asendus samatähendusliku sõnaga viir (rannaviir). Nii kataks selle teooriaga ära ka pankranniku idapoolse osa, mis oli samuti haaratud eelnevalt kõne all olnud kivikirstkalmete kultuurist nimega Virumaa (viir kõlab soome keeles viiru). Muidugi ei saa välistada ka vastupidist, et viir oli enne ja on vanem nimealge.
Taanlaste rajatud linnuse Reval nime seotus samanimelise piirkonna Rävalaga on ilmne, kuid samas tähelepanuväärselt erandlik juhtum. Ühelegi teisele hilisemale keskusele ei antud pärast muistset vallutust nime maakonna nime järgi. Toonased taanlased mõistsid Rävala nime tähendust ja uus linnus asus just selle tähenduse kontekstis kalju otsas. See argument kattub juba Neusi pakutud Toompea mäe tähendusega. Analoogiliselt asub näiteks praeguse Poola territooriumil Läänemere ääres väljapaistva pankranniku peal koht nimega Rewal.
Sarnaselt Revali ja teiste mainitud pangapealsete kohtadega leiab põhjenduse ka Jõelähtme vallas asuva küla nimele Rebala. Nimelt piirneb see küla võimsa Ülgase pangaga. Arheoloogia andmetel on küla asustuskeskus küll liikunud, kuid territoorium asub just kõne all olnud pronksiaja kultuuri ajaloolises südames pankranniku serval. Nii nagu nimevormgi, on ka Rebala küla asustusüksusena Tallinnast tublisti vanem ja võiks muidugi ise taotleda pealinna staatust, kui Tallinn nimevahetusega mingil põhjusel ei peaks nõustuma.
Niisiis, kui nimi Reval tuleneb pankrannikust, oleks see ilusasti kooskõlas meie väärika rahvuskiviga ja just tema kauni paljandumisega mere ääres. Samas oleks nimi füüsiliselt palju kaalukam ja massiivsem kui kõikide teiste Eesti linnade nimed kokku. Veidi võistleks temaga Kallaste linn, kuid jääks oma Peipsi-äärse rannakõrgendikuga põhjarannikule tublisti alla.
Keeleliselt ja geograafiliselt veelgi kaugemale minnes võiksid pealinlased sobivaks puhkusekohaks valida Riviera, mis samuti rannariba tähendab. Mõnedes sealsetes keeltes kõlab sama nimi arhailisemalt Ribiera, mis peaks kindlasti sobima Rebala külas ja Eesti suurimal, Rebala muinsuskaitsealal elavatele inimestele.
Autor on juhataja Jägala-Linnamäe MTÜs, mis haldab koostöös Jõelähtme vallaga Jõelähtmes asuvat Rebala muuseumi.