Keith Lowe’i viimane teos «Metsik manner» («Savage continent», 2012) käsitleb Euroopat Teise maailmasõja lõpule vahetult järgnenud aastatel – ajal, mil maailmajagu iseloomustasid põgenike liikumine, etnilised puhastused, võitjate kättemaks kaotanutele, nälg ja korralagedus. Paljude inimeste jaoks ei olnud see aeg vähem õudne kui sõda. Euroopas hukati, mõrvati, vägistati ja represseeriti. Raamat ilmus tänavu ka eesti keeles.
Miks otsustasite käsitleda sõjajärgse Euroopa teemat?
Mulle tuli pähe, et Teisest maailmasõjast endast on kirjutatud juba nii palju raamatuid. Seda on käsitletud iga võimaliku nurga alt juba miljon korda.
Kuid mis toimus järgmiseks, pärast seda, kui sõda oli Euroopas lõppenud? Seda on vaadeldud üksikute riikide kaupa, kuid mitte kunagi samal viisil, nagu on enamasti sõjast kirjutatud. Sõda oli üleeuroopaline sündmus. Niipea kui sõda lõppes, killustus ajalugu taas rahvuste vahel. Britid mõtlevad sellest, mis juhtus nendega, prantslased sellest, mis toimus Prantsusmaal.
Tegelikult aga, kui jätkata selle loo kajastamist Euroopa-üleselt, võib näha, et paljud teemad lähevad ka edasi kogu Euroopas.
Te olete tõmmanud sõjajärgse, varemeis Euroopa ja näiteks nüüdisaegse Afganistani vahel paralleele. Kuivõrd on selline võrdlus mõttekas?
Hädad Afganistanis on muidugi pisike osa sellest kõigest, mis valitses Euroopas Teise maailmasõja lõpus. See oli ikkagi nii hiigelsuur sõda. Kujutlege Afganistani probleeme sada korda suuremana ja võib-olla jõuate välja sarnasesse suurusjärku.
Oleme nüüd ära harjunud, et Euroopa on üks suur ja jõukas piirkond. Aga 1945. aastaks oli Euroopat tabanud hävitustöö, mis purustas normaalse ühiskonna alustalad. See on ikkagi lausa ime, et oleme toonasest seisust praegusesse välja jõudnud. Sellel on ka mitu põhjust: kõigepealt sai Euroopa väljastpoolt, eelkõige Ameerikast, nii raha kui muud abi. Taastamisel sai ära kasutada olemasolevaid traditsioone ja minu meelest oli üks põhilisi asju, et loodi taas tugevaid institutsioone, mis tagasid seaduse ja korra. Väga oluline märksõna Euroopas oli «rahvuslik ühtsus». Toonaseid kajastusi jälgides leidub seda väljendit igal pool.
Stalin, Churchill ja Roosevelt jagasid veel sõja kestel taas kord Euroopat mõjualadeks, kuid kas see oli peamine põhjus, et näiteks Rumeeniast sai kommunistlik riik, aga Kreekast ei saanud? Või oli selle taga ka nende maade sisemisi põhjusi?
Otsustav faktor oli muidugi Punaarmee kohalolek. Näiteks Rumeenias ei olnud kommunistid sugugi nii populaarsed nagu mõnes läänepoolses Euroopa riigis, Prantsusmaal või Itaalias.
Churchill ja Roosevelt olid realistid. Nad teadsid, et nad ei saa minna Nõukogude vägede vastu sõdima. Mõlemad pooled pidasid oma sõna. Stalin ei sekkunud näiteks Kreekas. Ta hoidis kokkuleppest kinni.
Kommunistid olidki tegelikult sõja järel Euroopas väga populaarsed. Näiteks Tšehhoslovakkias said nad 38 protsenti häältest ja need ei olnud mingid pseudovalimised, vaid reaalse valikuga valimised.
Prantsusmaal said kommunistid 28 protsenti hääli ja tõusid suurimaks poliitiliseks parteiks.
Itaalia ja Kreeka olid jällegi sellised näited, et kui seal poleks liitlaste vägesid pärast sõja lõppu sees olnud, siis väga võimalik, et seal oleksid kommunistid võimule tulnud. Eriti Kreekas, kus nad 1945. aastal sisuliselt kontrollisid riiki. Nad hoidsid end tagasi, kuna selline oli Stalini käsk. Ida-Euroopas oli asjalugu muidugi täpselt vastupidi.
Kui raske oli vahetult sõjale järgnenud perioodi kohta materjali leida? Raskem kui sõjasündmuste kohta? Olete varem kirjutanud ju ka Hamburgi pommidega hävitamisest.
Mõnede valdkondade kohta keerulisem, teiste kohta lihtsam. Üldiselt ei olnud keeruline leida infot, kuid raske oli leida usaldusväärset teavet.
Tol ajal oli nii palju kallutatud huvisid, et neid lugusid räägitaks just teatud viisil, aga mitte teistmoodi. Tõde politiseeritud sõnumitest eraldada on keeruline ja teinekord ka võimatu. Tihti tuleb lihtsalt hoida tasakaalu ja vaadata asja nii mitmest eri nurgast kui vähegi saab. Mõelda selle üle, milline tõde oleks kõige tõenäolisem. See on raske ülesanne.
Mõnel juhul võib olla veidi kindlam, kui on olemas arvandmed. Aga ka statistika pole alati mõjutustest vaba.
Teil oli raamatus tabel näiteks selle kohta, kui agaralt kasutati eri riikides surmanuhtlust sõjakollaboratsiooni eest – mõtlete näiteks selliseid asju?
Selliseid tabeleid saab teha, kuid need on üpriski kuivad, need ei räägi mingit lugu. Ning kui hakkad otsima statistika tagant seda lugu, muutub pilt sageli hämaraks. Näiteks kasvõi Balti riikides tegutsenud metsavendade kohta. Mis on seal legend, aga mis oli reaalsus? Väga keeruline otsustada, eriti praegusel ajal, kui Nõukogude arhiivid on väga raskesti ligipääsetavad. Õnneks on olemas küllaltki palju varasemat uurimistööd, mida saab ära kasutada.
Kas te oma uurimistöö põhjal saate öelda, mis riik kannatas Teise maailmasõja tõttu kõige rohkem?
Ükskõik, keda ma vastuseks nimetan, vaieldaks sellele kindlasti vastu. Sõltub ju sellest, millised kriteeriumid valida. Kui võtta inimkaotused, siis ilmselt Poola ja Ukraina, kuigi viimane ei olnud toona eraldivõetuna rahvusvaheline subjekt.
Poolat ei tabanud mitte ainult inimkaotused, vaid ka tohutu psühholoogiline löök. Kuid vähemalt oli sõjast väljudes Poola riik alles, seevastu Eestis, Lätis, Leedus seda enam polnud, need maad olid läinud Nõukogude Liidu alla. See oli ka psühholoogiline löök, mida oli väga raske aktsepteerida inimestel, kellele on tähtis rahvuslik uhkus.
Eestis leiavad paljud, et Teise maailmasõja lõppemisest saab siin rääkida alles 1994. aastal, kui Vene väed lahkusid. Kas olete sellise vaatepunktiga päri?
See on mulle väga sümpaatne mõte, sest siin ei alanud Teine maailmasõda ju sugugi mitte Saksa okupatsiooniga, vaid ikkagi Nõukogude okupatsiooniga, mis ei lõppenud enne 1990. aastaid.
See, kuidas täpselt defineerida sõja algamist ja lõppemist, oli tegelikult ka üks oluline probleem, millega pidin oma sõjajärgse aja raamatut kirjutades tegelema. Ega sõjal ei ole sellist kena ja korrastatud algust ega lõppu. Ta lõpeb aeglaselt, teatud aja vältel.
Eriti meil Suurbritannias on levinud arusaam, et sõda lõppes ja sellega oli kõik. Tegelikkuses jätkus Euroopas vägivald veel paljudes kohtades.
Sellele aitas ilmselt kaasa tõsiasi, et enamikku Suurbritannia territooriumist sõjas ei okupeeritud?
Samas, ega isegi meie sõdurite jaoks ei lõppenud see kõik nii järsult. Nad paiknesid Euroopas eri kohtades laiali, rääkimata veel muudestki kohtadest.
Kuna te kirjutasite ka Balti riikides, sh Eestis, sõja järel toimunust – metsavendadest, küüditamisest –, ei saa jätta küsimata, kui olulisel kohal on need sündmused teie sõjajärgse aja kogupildis.
Need sündmused on embleemilised. Neid võib kasutada ka võrdkujuna selle kohta, mis toimus kogu Euroopas. Nõukogude Liit küüditas Balti riikidest suure hulga inimesi, aga need polnud ainsad omataolised repressioonid. Sarnased asjad leidsid aset Ungaris, Rumeenias jne. Ka britid ei jäänud kõrvale, paigutasime Kreekas ümber mõned kogukonnad, mille eesmärk oli nende vastupanu murdmine. Selline asi oli harilik taktika mitmel pool Euroopas ja lisaks veel efektiivne taktika – see töötas.
Sõja järel toimusid paljudes Euroopa riikides etnilised puhastused, inimesi sunniti kolima ja tegelikkuses kestab nende puhastuste mõju ilmselt seniajani.
Pärast Esimest maailmasõda tehti Euroopas katset muuta riigipiire selliselt, et tekiksid mononatsionaalsed rahvusriigid. See muidugi ei toiminud. Pärast Teist maailmasõda tehti vastupidi: koliti rahvarühmi, aga piirid jäeti paljudes kohtades samaks. Mõned väidavad, et see tegelikkuses töötaski. Ma küll isiklikult sellega päris nõus ei ole.
Varem oli Euroopa ju küllaltki multikultuurne. Näiteks Poolas oli kogukondi, mille sees räägiti nelja-viit keelt. Aga sõja järel – üks kultuur, üks keel. Näitena võib tuua kasvõi seda, kuidas ukrainlasi pandi sõjajärgses Poolas poola keelt rääkima ja katoliku kirikus käima. Loomulikult oli neil sellise poolastamise suhtes tugev vastumeelsus.
Praegu tundub Euroopas taas olevat rahvuslikkuse tõusulaine. Osalt on see arusaadav, osaliselt ka eluterve nähtus, osalt ka mõnevõrra muretsemapanev.
Kas olete nõus, et iga riik üritab tegelikult näidata end Teise maailmasõja ohvrina?
Mitte ainult seda, et ka meie olime ohvrid, vaid sageli just seda, et meie olime rohkem ohvrid kui teie. Selline võistlusmoment ei ole üldse normaalne.
Mingis mõttes vastupidise nähtusena olete raamatus välja toonud, et vahetult sõja järel tekkis paljudes Euroopa maades n-ö sangarite kultus. Sõjakangelasi otsiti, tõsteti esile ja lausa kummardati.
Siin tulevad mängu väga keerulised psühholoogiaküsimused. Kui sa olid sellise riigi kodanik, mida sõja ajal vallutati ja okupeeriti, siis pidid sa end tundma selle mõjul abituna, isegi kastreerituna. Eriti noorte meeste jaoks oli sõja järel oluline n-ö mehelik uhkus tagasi saada. Sõjasangarite kultus aitas sellele kaasa. Näiteks ilmnes Prantsusmaal 1945. aastal, et peaaegu kogu rahvas olevat osalenud vastupanuliikumises. See oli nende võimalus näidata, et oleme ka mehed, mitte ainult need ameeriklased, kes maale tulid.
Ma hoiduksin siinkohal kasutamast sõna «müüt», sest loomulikult oli selliseid vastupanuvõitlejaid ka tegelikkuses. Nad tegid uskumatuid vägitükke, kuid tegemist oli päris väiksearvulise grupiga kogu elanikkonnast. Sõja lõppedes hakkasid järsku kõik end identifitseerima kui osa vastupanuliikumisest.
Midagi sarnast toimus ka mujal Euroopas, isegi meil Ühendkuningriigis. Meid küll ei okupeeritud, kuid olime põlvili surutud: sõda hävitas Briti impeeriumi, väljusime sõjast nõrgestatuna. Nii et kangelaslood olid vajalikud, et sellest üle saada.
On teil praegu mõni uus uurimistöö käsil?
Ma töötan praegu raamatu kallal, mis räägib Teise maailmasõja laiematest mõjudest tänapäeva maailmale, sh globaalsel tasandil. Näiteks see, et meil on praegu ÜRO ja Euroopa Liit, on puhtalt Teise maailmasõja tagajärg. Majanduslik globaliseerumine algas Bretton Woodsist, ka see oli üks Teise maailmasõja tagajärgi. Rääkimata sellest, kuidas näeb välja arhitektuur praegustes Euroopa linnades. Nii edasi ja nii edasi. Raske on siin isegi piire tõmmata. Kavatsen käsitleda väga erinevaid valdkondi, nagu filosoofia, kuritegevus, arhitektuur jne.
Raamat
Keith Lowe
«Metsik manner. Euroopa pärast Teist maailmasõda»
Kirjastus Tänapäev, 2013
460 lk