Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ene Ergma: bakalaureuse tase ei vasta Eesti tööturule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ene Ergma | FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Just hariduslik ettevalmistus tööturu jaoks jagab inimesi erinevatesse gruppidesse, leiab riigikogu esimees Ene Ergma Postimehe arvamusportaalis.

Eesti inimarengu aruanne 2012/2013 «Eesti maailmas» on kindlasti lugemistvääriv materjal, eriti kui seda vaadata  kokkukogutud Eurostati, Eurobarameetri jne andmete valguses. Kuna arutatavate teemade arv on suur, siis olen seni jõudnud üle vaadata ainult osa, mis käsitleb hariduse rolli Eestis.

Prof Mati Heidmetsa kokkuvõte toob ühelt poolt positiivselt välja, et meie riik on suutnud ennast nii lühikese aja jooksul tõestada, teisalt tõstab ta esile ebamõistlikult suuri ühiskonnasiseseid erinevusi (regionaalseid, soolisi lõhesid, eestlaste ja muulaste vahelisi kääre). Millest siis need erinevused on tekkinud, kas valest majanduspoliitikast, mida on taasiseseisvumisajal Eestis viljeletud? Arvan, et põhjus on selles, et osa inimesi ei suutnud kiiresti kohaneda vabaturu majandusega ja tehnoloogia kiire arenguga, mis nõuab tööturul edukaks toimimiseks tunduvalt kõrgemat haridustaset. Tahaksin tuua võrdluseks Tartu maratoni, kus professionaalse ettevalmistuse saanud läbivad distantsi paari tunniga ja kõige lõpus tulevad need, kelle ettevalmistus on olnud tunduvalt nõrgem.

Just ettevalmistus tööturu jaoks hariduse läbi jagab inimesi erinevatesse gruppidesse. On veel üks faktor, mida eriti ei soovi tunnistada meie sotsiaalteadlased - see puudutab «pehmetel erialadel» õppijate üleproduktsiooni, mis on toimunud üle 20 aasta. Ma olen veendunud, et spetsialiseerumine meie kõrghariduses ei vasta Eesti riigi vajadustele ja see on viinud selleni, et kõrgharidusega spetsialistide seas on nendel erialadel töötus kõige kõrgem.

Et mitte olla üldsõnaline, toon töötukassa andmed 1. aprilli 2013 seisuga. Kokku on rakendus- ja akadeemilise kõrgharidusega töötuid 6204, kõige suurema töötusetasemega erialad on:

majandus - 892,

finants, raamatupidamine - 659,

humanitaarteadused, kunstid - 636,

kasvatusteadused ja pedagoogika - 594,

juhtimine ja haldus – 507,

arhitektuur ja ehitus – 434,

tootmine ja töötlemine - 401,

õigus - 371,

masinaehitus, mehhaanika , elektroonika – 329,

põllumajandus, metsandus, kalandus- 286.

Teine erisus. Kõige suurem on töötus kõikides kategooriates bakalaureuseõppe lõpetanute hulgas – üle kolme tuhande, kusjuures kõige suurem on vastav arv majanduses – üle 400, finants-, raamatupidamise, juhtimise, halduse ja kasvatusteadustes on töötuid üle 200. Väga sarnane on pilt ka magistrite jaoks, kuigi töötute arv on umbes tuhande võrra väiksem kui bakalaureuse omadel.

Olen veendunud, et on aeg endale tunnistada: bakalaureuse tase ei vasta Eesti tööturule ja oleks aeg lõpetada noorte inimeste lollitamine, et lõpetades kolme aastase bakakursuse õppe, on nad saanud kõrghariduse. Kõrghariduse alammõõdupuu on magistrikraad. On veel üks küsimus, millele on raske leida vastust - kui palju inimesi ei tööta omandatud erialal või töötavad  madalamat hariduskvalifikatsiooni nõudval töökohal? Sellele on osundanud Tallinna Ülikooli politoloogid Anu Toots ja Triin Lauri, kes märgivad, et Eesti kõrgharidusega inimesed teevad sageli hariduslikule kvalifikatsioonile mittevastavat tööd.

Ja veel üks murettegev koht, mida märgiti samuti aruandes: kõrghariduse omandanute hulgas on väga madal meeste osakaal (naised umbes 75 protsenti, mehed vastavalt 25). Kui seda situatsiooni lähiajal ei muuda, siis võib oodata tõsiseid sotsiaalseid probleeme, mis viiavad haritud noored naised Eestist ära. Loomulikult see soolise tasakaalu rikkumine algab juba põhikoolist ja süveneb kuni kõrgkooli lõpetamiseni. Meesõpetajate puudus koolides on kindlasti üks nendest põhjustest, miks on raske aktiivseid poisse ohjata.

Tulen jälle oma vana idee juurde: me vajame positiivset kadetikooli, kus meesõpetajate käe all saaksid juba alates neljandast klassist õppida poisid, kes oma arenguks vajavad tugevamat distsipliini, rohkem suunamist ja põnevamaid tegevusi, kui seda nende pered oskavad ja suudavad pakkuda. Teame, kui vajalik on poiste arengus mees-eeskuju, kellelt saada teadmisi ja oskusi edasiseks eluks, teame ka, et meil on palju üksikvanemaga või sotsiaalselt keerulises olukorras olevaid peresid. Soolise tasakaalu rikkumine on siin palju tõsisem, kui lõputud arutelud kvootide ja palgalõhe üle.

Tagasi üles