Eerik-Niiles Kross: kuidas aidata Gruusiat

Eerik-Niiles Kross. Foto: Urmas Luik

Gruusia on liitunud opositsiooniliidreid ja presidendikandidaate vangistavate postsovetlike riikide klubiga. Praegu saame Gruusiat aidata ainult selge sõnumiga, et inimõigustest ja demokraatiast irdumine muudab selle maa uuesti äpardunud ja unustatud riigiks, kirjutab julgeolekuekspert ja poliitik Eerik-Niiles Kross (IRL).

Paljud on näinud Youtube’is levivat vaimukat videot eestlaste Euroopa kaardist. Kes ei ole, vaadake. Video lõpeb väitega, et eestlased on loonud Gruusiasse otseühenduse ja grusiinid on seetõttu «meie väga head naabrid». See nali tundus paari aasta eest täitsa loomulik. Eestlased elasid kaasa rooside revolutsioonile, abistasid aastaid Gruusiat reformides, valutasid südant ja saatsid sinna vabatahtlikke Vene agressiooni ajal ja on olnud meie kui mitte naabrite, siis igatahes saatuse- ja püüdluskaaslaste tugevad toetajad Euroopa Liidus ja NATOs.

Praegu hakkavad meie kaasteelised meile arusaadavast ja meie toetatud teest ilmselgelt kõrvale kalduma.

Läinud aasta 2. oktoobri õhtul, Gruusia valimistulemuste selgumise järel arutasime Thbilisis väikeses eestlaste seltskonnas küsimust, mis ses paljukannatanud riigis edasi saab. Mitmed olid optimistlikud. Mõned meie valimisvaatlejad, kes ilmselt jagasid vanas Euroopas viimastel aastatel laialt levinud väsimust (et mitte öelda Moskva poole kiikavat ebamugavust) Mihheil Saakašvili juhitud Gruusia suhtes, olid lausa rõõmsad. Mõni päev hiljem kirjutas Ahto Lobjakas Postimehes koguni nii: «See, mis esmaspäeval toimus, oli teine revolutsioon. Riiki kaua rõhunud türanniaike (minu rõhutus – E. K.) kergenes veidi» (PM, 4.10.2012).

Mihheil Saakašvili Gruusia oli muidugi mõnes mõttes anomaalia. Ainus selgelt ja üheselt lääne kursiga riik endises NSV Liidus. Ainus riik, mis küll tagasilöökide ja meile harjumatu temperamendiga, kuid siiski südame ja innuga, astus sisulisi samme ehtsaks läänelikuks demokraatiaks muutumise poole.

Palju on räägitud Saakašvili erakonna kaotuste põhjustest viimastel valimistel. Muidugi oli osa põhjusest rahva väsimus reformidest ja ühe erakonna pikaaegse võimu paratamatu võõrandumine. Oluline faktor oli aga ka seesama Euroopa ja USA «väsimus». Hakati arvama, et ükskõik kes on parem kui Saakašvili. Ivanišvili Vene raha, pidev valimisseaduse rikkumine kampaania ajal ning ilmselge demokraatliku programmi või mõistliku majanduspoliitika puudumine tundusid ebaolulised. Oleme ausad, vaikimisi toetasid nii USA kui EL viimastel valimistel Ivanišvilit. Kui mitmed Euroopa Rahvapartei/Euroopa Demokraadid (EPP) erakondade juhtpoliitikud Euroopas, kaasa arvatud Eesti kaitseminister, väljendasid valimiste eel Ivanišvili eesmärkide ja tausta suhtes kriitilisi seisukohti, põlgas enamik meediast need vaat et paranoiliseks.

Vahetult pärast valimisi võis loota, et optimistidel oli siiski õigus. Saakašvili andis võimu rahulikult üle. Selline asi juhtus esimest korda Kaukaasia ajaloos üldse. Uus valitsus kinnitas, et jätkab NATO ja ELi kurssi ning kavatseb riiki isegi veel demokraatlikumaks muuta kui seni.

Praegu tuleb kahjuks öelda, et Gruusia demokraatia on kui mitte läbi, siis vähemalt tõsises ohus. Gruusia on liitunud opositsiooniliidreid ja presidendikandidaate vangistavate postsovetlike riikide klubiga, kuhu juba kuuluvad Venemaa, Ukraina ja Valgevene.

Paari päeva eest kutsuti järjekordsele ülekuulamisele Saakašvili erakonna, praegune parlamentaarse opositsioonipartei peasekretär, endine peaminister Vano Merabišvili. Talle esitati mitu veidrat süüdistust, näiteks kampaania rahastuse rikkumises ja valitsuse suvila ebaseaduslikus kasutamises. Nüüd on mees, kes peaks sügisestel presidendivalimistel olema opositsiooni kandidaat, kaheks kuuks eeluurimisvanglas. Teda ootavat 7–13-aastane vangistus ehk umbes sama määr, mis Hodorkovskil või Tõmošenkol. Ainult süüdistused on veel absurdsemad. Tuletame meelde, et Merabišvili on sama mees, kes pikaaegse siseministrina viis läbi Gruusia kõige edukama reformi, tehes Ševardnadze-aegsest korrumpeerunud miilitsast moodsa, efektiivse, lääneliku ja läbipaistva politsei.

Peaminister Ivanišvili on juba jõudnud televisioonis ironiseerida, et tal on kahju sellise toreda presidendikandidaadi «kaotusest». Opositsiooni presidendikandidaadi vangistamine kahtlasel ettekäändel ei ole sugugi erandlik. Sellega kulmineerub viimase poole aasta jooksul toimunud opositsiooniliidrite süstemaatiline ahistamine ja paljude arreteerimine. Tavapäraseks on saanud, et justiitsminister kuulutab veel kohtusse saatmata opositsionäärid televisioonis süüdi, peaminister ähvardab kohtunikke, kes on mõne opositsioonipoliitiku kautsjoni vastu vabastanud, või prokurör kuulutab otsused välja enne kohtuprotsessi algust.

Mida peaks Eesti ja laiemalt Euroopa Liit sellises olukorras tegema? Gruusia välispoliitiline retoorika lahkneb sisepoliitilisest praktikast ühe enam. Riik käitub opositsiooniga nagu Valgevene ja samas soovib meie tuge assotsiatsioonileppe sõlmimisel ELiga ja NATO liikmesuse tegevuskava saamisel.

Euroopa Liit on üleeile avaldanud muret ja teatanud, et Gruusia on seoses viimaste arreteerimistega range jälgimise all. Eesti on keerulises seisus. Kui oktoobris avaldas Tallinn heameelt, et demokraatia võitis, siis praegu tuleb ilmselt tunnistada, et ka Eesti toel toimunud demokratiseerumine sai selleks korraks läbi. Gruusia liitumine NATOga on endiselt Eesti huvides. Gruusia lähenemine ELile samuti. Kuid Eesti ei saa teha järeleandmisi põhiväärtustes, millele tugineb nii meie kui meie kaasteeliste soov olla võrdväärne Euroopa kogukonna liige.

Ma loodan, et Eesti leiab endas sama suurt meelekindlust Gruusia suunamisel raskel ajal, kui me leidsime tema toetamisel Vene-Gruusia sõjas. Praegu aitab Gruusiat ainult selge sõnum, et inimõiguste austamisest ja demokraatlikest põhimõtetest irdumine viib Gruusia samasse kohta, kust ta rooside revolutsiooni ajal alustas – unustatud, äpardunud ja tulevikuta riigiks. Sellest oleks ju nii vabal maailmal, Eestil kui ka Gruusia rahval ütlemata kahju.