Alexander H. Trechsel kirjutab, et demokraatia tulevik on digitaalne ja sellega seoses muutub tulevikus kodanike osalemine poliitikas püsivamaks, sest ka valimiste vahele jääv aeg politiseerub palju enam.
Alexander H. Trechsel: demokraatia digipööre
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümmekonna aasta eest tegi Euroopa Nõukogu professor Philippe Schmitterile ja mulle ülesandeks koostada politoloogidest, juristidest, poliitikutest ja kodanikuühiskonna esindajatest rühm, mis vaeks demokraatia tulevikku. Kümne aasta eest võis meie meelest demokraatia tuleviku ees näha kaht suurt probleemi. Esimene oli aina tugevnev surve «ülalt», mille tekitasid üleilmastumine ja Euroopa lõimumine. Teine oli meie arusaamist mööda surve «alt», kodanikelt ja organisatsioonidelt, kes üritavad neid esindada.
Me mõtlesime siinkohal peamiselt kultuuridevahelisele rändele, rahvastikumuutustele, ebakindlusele, rahulolematusele ja usaldamatusele poliitikaelu tegijate ja institutsioonide suhtes ning loomulikult ka protestidele. Vähemalt Euroopas kõiki demokraatiaid puudutanud majandus- ja rahanduskriisis on need probleemid muutnud eriti ilmseks ja rõhutatuks.
Kriisi ajal on ametisolevad valitsused hakanud valimisi kaotama peaaegu reeglipäraselt. Tavaliselt peetakse valitsuste vahetumist heaks märgiks demokraatia toimimise kohta. Aga kui valitsuse vahetumine muutub valimistega paratamatult kaasaskäivaks nähtuseks, ei ole enam mõtet kõneldagi vastutuse võtmise vajalikkusest. Kui demokraatia tulevik näeb ette pidevat ja ennustatavat vahetumist, ei alusta keegi pikemaajalisi reforme. Nii ei aita see demokraatiale sugugi kaasa.
Sellele võib lisada paradoksi, et kui ametis olevatel erakondadel on valimiste võitmine vaat et välistatud, siis võimukandjate tähtsus isikuna aina tõuseb. Poliitika personaliseerub ja ma olen päris veendunud, et seda aitab võimendada inforevolutsioon.
Mis puudutab võimendust, siis surve alla sattudes tuntakse üha rohkem vajadust otsuste kiire langetamise järele, mis tähendab vähem debatte parlamendis ja teistes esindusorganites ning sellest johtuvalt valitsuse ja sageli konkreetse täidesaatva võimu esindaja tähtsuse kasvu. See mõjutab otsustavalt parlamendi kontrollifunktsiooni, täpsemalt – nõrgestab seda. Samuti seab see löögi alla põhimõtte, mille kohaselt parlament kujutab endast poliitika tegemise kohta.
Praeguse kriisi ajal on otsuste langetamise kiirus tohutu, sest reageerima peab kiiresti. Siin tuleb lisada, et üldiselt on need otsused lühiajalise mõjuga. Me võime tunnistada olukorra keerulisust, mida rahvaesindajatel on avalikkusele raske selgitada, veel enam, millest rahvaesindajad ka ise sageli vaid vaevu aru saavad. See toob loomulikult kaasa kodanike ja nende esindajate vahelise sideme nõrgenemise.
Need on institutsionaalsed probleemid, mis on suurel määral seotud meie kümme aastat tagasi tuvastatud esimese probleemiga – survega ülalt. Kuid demokraatia ees on probleeme, mis on seotud puhtalt poliitikaga ja üldiselt just toona paika pandud teise probleemiga – survega alt.
Erilist toonitamist väärib siinkohal parempoolse äärmusluse ja populismi esiletõus. Mõningad sellised poliitilised väljendused on otseselt demokraatiavastased ning takistavad tugevalt valitsuskoalitsioonide moodustamist. Kindlasti tuleb siia lisada ka vasakpoolse populismi esiletõus. Populism ei ole suur mure mitte ainult konkreetsetele riikidele, vaid ka ja võib-olla just eriti Euroopale, Euroopa Liidule, sest populistid kasutavad tavapäraselt häälte kogumiseks just Euroopat.
Euroopa on populistlike mõtteavalduste hõlbus ohver, sest ta ei saa ennast kuigi hästi kaitsta. Sama tuleb öelda ka demokraatlike riikide kohta: kui nad nõrgenevad, kui nad kaotavad olulise osa võimust riigiülesele tasandile, kaotavad nad ühtlasi võime kaitsta end populismi vastu. Populistlikud liikumised ja parteid kasutavad poolehoidjate võitmiseks aina enam internetti ja eriti sotsiaalmeediat. Räägitakse isegi digitaalpopulismi esiletõusust.
Kuid parteipoliitika radikaliseerumine käib käsikäes avaliku sfääri radikaliseerumisega, üha selgemini tunnetatavate pingetega Euroopa regioonide, kreeditoride ja deebitoride, põhja ja lõuna vahel. Seejuures, minu meelest üllatavalt, veel mitte kuigi palju lääne ja ida vahel. Pingestumine äratab taas ohtlikke vanu tundeid, mida me lootsime ammu hääbunud olevat. Seepärast võib ka uskuda, et transnatsionaalse demokraatia tulevik pole kaugeltki helge.
Tänavaproteste on aina enam ja peamiseks probleemiks ei ole protestid ise, vaid see, et üha sagedamini on nende sisuks süsteemi üldine kriitika. Kui selliseid proteste tuleb ette aina sagedamini ja need on aina tugevamad, tähistab see süsteemi tõsisemat kriisi. Inimeste koondamises toetuvad need liikumised väga tugevasti sotsiaalmeediale.
Samuti võime praeguse kriisi ajal näha, kuidas politiseerub Euroopa kui tervik liikmesriikides, mis mõjutab masside suhtumist, ja see mõju on olnud negatiivse tooniga. Arvatavasti ei ole kodanikud kunagi usaldanud Euroopat vähem kui praegu. Sama kehtib riikide valitsuste ja parlamentide kohta. Üheskoos on riiklikud ja Euroopa demokraatiainstitutsioonid kõigest viimase viie aastaga kaotanud 40 protsendi võrra usaldusväärsust.
Kõik mainitud suundumused said alguse juba tüki aja eest ja me oleme neid õigesti tuvastanud. Ent samuti tõstsime toona esile veel kaks probleemi, mis minu meelest on ühtlasi kaks lisavõimalust, eriti kui me käsitleme neid üheskoos. Esimene puudutab üüratut muutust suhtlemises, mille tänapäeva digitaaltehnoloogia on kaasa toonud, teine aga uuendusi, mis on kaasnenud osalemise kandepinna laienemisega otsuste langetamisel.
Ma ei ole tehnodeterminist, kes arvaks, et internet muudab ühiskondlikku ja poliitilist tegevust ainult ühes suunas ja kõikjal alati ühtmoodi. Otse vastupidi. Leidub ohtralt kontekstist sõltuvaid ja muid tegureid, mis muudavad tehnoloogia mõnes kohas mõttetuks ja teises kohas kõikvõimsaks. Nii on raske, kui lausa mitte võimatu sõnastada raudseid reegleid. Samal ajal olen kindlalt veendunud, et demokraatia tulevik on digitaalne, seda küll erinevates asjades erineval määral.
Või võtame valimiskampaaniad. Juba praegu võib täheldada tasapisi üleminekut e-kampaaniale, ja seda sugugi mitte ainult USAs. Sama kehtib parteisisese töö korraldamise ja jõudude mobiliseerimise kohta. Itaalias on Viie Tähe liikumine näidanud, kui tõhus võib üks endine koomik ja blogija – Beppe Grillo – olla oma kampaania korraldamisel ja tegelikult terve erakonnaaparaadi loomisel digitaalsena, eelkõige sotsiaalmeedia vahendusel.
Minu arvates muutub poliitikas osalemine tulevikus palju püsivamaks kui tänapäeval. Valimiste vahele jääv aeg politiseerub palju enam, tavalised kodanikud saavad senisest palju rohkem jälgida oma esindajaid, nendega suhelda, tõstatada probleeme ja anda oma panuse lahenduste leidmisel.
Üha enam levivate osalusdemokraatia vormidega – näiteks Euroopa kodanikualgatus, kaasav eelarvemenetlus, referendumid, Rahvakogu Eestis jne – annab digitaalmeedia kodanikele võimaluse end palju selgemini väljendada.
Digitaalmeedia lubab suuremat vahetust nii ajalises kui ka protsesside ja poliitikute käegakatsutavuse mõttes. Kodanikud võivad luua endale kasulikku poliitilist teavet ilma, et nad peaksid ootama, nagu see tavapäraselt on ju olnud, et keegi teine nende eest selle kogub või et nad peavad minema füüsiliselt kuhugi, kus see teave on kättesaadav.
Niisugust personaliseeritud teavet saavad kodanikud kasutada ühtlasi üksteisega suhtlemiseks, jättes kõrvale seda tavapäraselt vahendanud parteid. See on mulle eriti südamelähedane teema, sest Firenze Euroopa ülikool-instituudis me praegu just koostamegi ulatuslikku projekti järgmise aasta Euroopa valimiste tarbeks.
Meie mõte on luua valijate nõustamise rakendus, mis ei annaks neile ainult võimalust leida valimistel osalevate parteide ja kandidaatide seast meelepärased, vaid ka leida samamoodi mõtlejaid teiste valijate seas. Uuenduslik on siin see, et me kavandame lisaks valijate nõustamise rakendusele ka rakendust, mis annaks kasutajatele võimaluse suhelda üksteisega sotsiaalmeedias, eriti just Facebooki vahendusel. Kasutajad võivad sel moel luua vastavalt poliitilistele eelistustele kasvõi oma partei-rühmituse-liikumise.
Just see võib radikaalselt muuta demokraatiat ja demokraatlikku valitsuskorraldust. Kodanikel avaneb teatavas mõttes võimalus digitaalseks poliitiliseks ühisloomeks. Ma usun, et me isegi veel ei taipa, kui radikaalne see muutus võib olla. Kui kodanike päralt on vahendid enda massiliseks organiseerimiseks – isegi riigiülesel tasandil –, ei ole poliitikas võimalik peaaegu midagi ennustada.
Nii on iga teema puhul kohe võimalus moodustada kodanike ulatuslikke koalitsioone, kes on valmis tegutsema iga juhtumit eraldi käsitledes, ilma parteideta ja võib-olla ka ilma selgete juhtideta, seisame silmitsi täieliku volatiilsusega, mis ühtlasi tähendab programmilise poliitika lõppu, mis traditsiooniliselt on teemasid siduma kaldunud. Aga võib-olla ka mitte – võib-olla näevad kodanikud lõpuks samamoodi selliseid seoseid ja organiseeruvad vastavalt.
Selge on igatahes see, et võime tegutseda sõltumatult tavapärasest eliidist on ühtaegu probleem ja võimalus demokraatiale, sest vanad esindamise ja mobiliseerimise vormid enam ei toimi või neid enam ei usaldata. Midagi on niisiis vaja ette võtta ja võib-olla aitab just tehnoloogia meil asju paremuse poole viia.
Autor on Euroopa ülikool-instituudi professor ja artikli aluseks on tema kõne e-Riigi Akadeemia aastapäeval 16. mail Tallinnas.