Miina Piir: väsinud elamast

Miina Piir Foto: Erakogu

Ida-Tallinna keskhaigla hingehoidja Miina Piir kirjutab, et kelle arvates eutanaasiat sooviv inimene eksib millegi vastu, võiks korra olla surija ja tema lähedastega lõpuni välja. See kogemus kaotab peenutsevalt vältiva suhtumise surma ning näitab elust ja eutanaasiast palju laiemat pilti.

Kuidas aidata neid, kel ei ole surmavat haigust, kuid kes on väsinud elamast? Neid, üle kaheksa- ja üheksakümneaastaseid, kes küsivad «tabletti», mis piinad lõpetaks – «Teil ju kindlasti on selline tablett?». Neile inimestele ravimeid andes tuleb oodata, kuni need võetud, sest muidu «maiustavad» nad ühel õhtul peotäie unerohuga ja enamasti see ei tapa. Nende inimeste elu on kuhugi ära kadunud, aga surm neid veel ei taha.

Mida teha, kui surm ei võta ja elada enam ei taha, siiralt ei taha? Säärast probleemi ei teki kunagi dementsel inimesel, vaid ikka neil, kel mõistus selge, jalad-käedki liiguvad, aga inimene tunneb, et ei ole enam millekski võimeline ega kellelegi vajalik. Needki inimesed soovivad elust lahkuda väärikalt.

Eelmisel hospiitsikonverentsil rääkisid kolleegid Hollandist, et enne kuid neil eutanaasiaseadus vastu võeti, kestis diskussioon üle 25 aasta. Kahe aasta eest eutanaasiakonverentsil Tallinnas, kui saalis tekkis elav arutelu, võttis otsad kiirelt kokku üks arst, kes väitis, et tema 30-aastase praksise jooksul pole keegi soovinud elust lahkuda. Nii et sellega siis ühel pool.

Ma ei hakka mainima, kui tihti puutuvad sellise sooviga kokku hingehoidjad ja vaimulikud haiglates. Ilmselt sama tihti kui meedikudki. Iseasi, kui tõsiselt seda soovi mõeldakse, aga see on üsna sage. Karm on eutanaasia teema ka seetõttu, et selle kerkides mitmekordistub ühiskonnas professionaalsete kristlaste arv.

Surijatega töötades tuleb meeles pidada, et väärika surma kõrval peaks väärikas olema ka patsiendi lähedaste elu. Kuid isegi aastaid kestev põetamine on nii füüsiliselt kui psüühiliselt äärmiselt kurnav. Hospiitsi võiks tuua haige ka siis, kui hooldaja oma jõuvarud on otsas. Kui taas on jõudu kogutud, end korralikult välja magatud, võib ju lähedase jälle koju viia. Valehäbi selle pärast, et jaks sai otsa ja seepärast panen eaka vanema haiglasse, võiks ka meie ühiskonnas seljataha jääda.

Ent eutanaasiaküsimust ei tohiks kunagi taandada emotsionaalsele tasandile. Vabatahtlikul surmal on sügav eetiline, eksistentsiaalne, ka religioosne tasand, kuid seda teemat lahata saab ikkagi vaid hallollust kasutades, sest vaagida tuleb peensusteni kõikvõimalikke õiguslikke aspekte, muust rääkimata.

Kõigepealt tuleks aga peatuda ja mõelda Surma üle – tema seadustamist ei vaja, ta pole õiguskuulekas. Kujutleme üht hooldushaigla patsienti, kelle peaaegu kõik suuremad liigesed on proteesitud. Ta on üksik, vahel ka lasteta. Hooldaja abiga tõstetakse ta korra päevas püsti, parematel päevadel liigub ta kõrge tugiraamiga mõne meetri, muidugi alati kellegi kõrval. Aga omaenese kujutluses on ta kusagil mujal ja keegi teine: ebamäärases vanuses, aga pigem keskealine, kindlasti omal jalul abita liikuv ja iseendaga hakkama saav.

«Tasakaal on ju ära, aga ikka liikuda saab selle asjandusega … Siiamaani sain kõik ise aetud, kui seda haigust poleks tulnud, siis elaks edasi … Mul käib tütar tööl ja ma saangi terve päev ise hakkama.» Ta solvub, kui mõistab, et kõik justkui kahtlevad tema hakkamasaamises. Mis õigusega? «Muidugi saan ma hakkama, mida teie siis mõtlete, oma kodu on oma kodu.»

See, et ta oma kodus üsna varsti kukub, puusa- või reieluu murrab ja jälle haiglas tagasi on, ei huvita teda. Mis on see iga, mida endale ette kujutatakse, kus on see keskea ja vana inimese vaheline piir, kus iga kaob ja asendub mingi «raudse reaalsusega»? Kindlasti tuntakse endast nii mõeldes end turvalisemalt, kuid ka enamik adekvaatsetest vanuritest ei anna enesele üldse aru, mis on vananemine ja mida see kaasa toob.

Vananemine ei saa ju kellelegi tulla üllatusena nagu igatalvine lumi. Ehk segab vananemist loomuliku protsessina teadvustamast see, mis järgneb. Ometi on peamine säilitada huvi, uudishimu selle vastu, kuhu paratamatult tuleb minna, teise eluvormi vastu, mida me ei tunne ega saagi tunda. Kindlasti on tundmatu hirmutav – surmas pole midagi, millega me oleme harjunud. Aga miks mitte, kui me ei tea? Mis sunnib meid mõtlema surmast kui lõplikust mustast august?

Vanurid, valdavalt üle 90, kes avaldavad soovi surra, lausa ootavad seda ja tegelevad ka eutanaasia teemaga. Nad on ainsad, kes surma üle on mõelnud, kelle surmahirm, kui seda üldse on, on minimaalne. Need on inimesed, kes elavad selgelt tänases päevas, ja nad ei kurda millegi ega kellegi üle. Ka praegustest arvamuslugudest tundub, et need, kes eutanaasia seadustamist pooldavad, on Surmaga rahu teinud, ja neil, keda teemast rääkiminegi ärritab, tuleb järgmisel talvel jälle lumi valel ajal maha.

Lõplik on surm ju nende jaoks, kes edasi elavad. Mis on surm meie jaoks, kui me sureme, mis on ta meie jaoks enne, kui me sureme? Need on küsimused, mis vajavad vastamist.

Vastamist vajavad aga ka praktilised küsimused hoolduses. Koduõendus toimib juba päris hästi – kui firmal on ka haigekassaga leping, on teenus inimesele tasuta. Koduhooldus on teine, aga võiks olla esimene. Koduhospiitsi loomiselegi võiks mõelda. See tähendab surija juures olemist, tema perekonnaga tegelemist. Selline süsteem toimib juba aastaid näiteks Saksamaal, see on üles ehitatud vabatahtlikele, kelle seas on palju pensionil meedikuid.

Hooldushaiglad on täis inimesi, kellele on ettenähtud 60 hooldusravipäeva aastas, mis kasutatakse lõpuni ära ja taotletakse haigekassalt juurdegi. Ja nii ringleb inimene eri haiglates, sest omaosalus haiglas on odavam kui hooldekodu kuutasu. «Koju mind ei taheta, aga öelge palun, miks Jumal mind ei taha?»

Iga kord, kui keegi hakkab seoses eutanaasiaga rääkima egoismist ja isekusest, meenub mulle üks eutanaasia eest kõneleja, varastes 60ndates soomlane, kes põdes kopsuvähki. Ta hingamine oli juba intervjuu ajal raske ning ta teadis, mis teda ootab. Teda ei oodanud rahulik surm: sulgeb õhtul silmad ja hommikul ei ärka. Ta teadis, et tema surmaeelset aega ei saa leevendada mingi ravimiga, et see on päevi kestev aeglane lämbumine. Aga ta ei saanud surra kodus pere keskel, ta oli sunnitud sõitma koos lähedastega Šveitsi, et vastu võtta halastav surm siis, kui enam ei jaksa. Ta oli oma otsuses kindel juba varakult.

Kes arvab, et eutanaasiat sooviv inimene eksib millegi vastu ning surija lähedased, kes sellega nõustuvad, eksivad veel enam, sellele soovitan võtta ühendust mõne haiglakaplani või hingehoidjaga ja olla kord ühe surija juures lõpuni välja. Sellise surija juures, kelle surm ei ole ilus (st rahulik). Olla päevi surijale ja lähedastele toeks, iga päev näha, kuulda ja tunda, mida need inimesed läbi elavad, millised võivad olla kannatused. Selle kogemusega kaob ka aadlipreili laadis lähenemine teemale ning siis võib edasi rääkida elust ja surmast, ka eutanaasiast.

Pilti eutanaasiast ei tohiks kellegi huvides moonutada. Eutanaasia pole õigus surra, vaid õigus lõpetada oma elu ise, ise valitud vahenditega ja turvalises keskkonnas. Sest inimene, kes on otsustanud oma elu lõpetada, lõpetab selle niikuinii, iseasi kuidas. Eutanaasia seadustamise vastased eeldavad, justnagu näeksid seadustamise pooldajad eutanaasias midagi head. Eutanaasias pole midagi head, ammugi positiivset, veel enam üllast või püha, usun, et sellest saavad kõik enam-vähem ühtmoodi aru. See on vaid turvaline viis lahkuda elust, kui enam ei oska, suuda ega taha endale oma kannatusi ära põhjendada.

Eutanaasia seadustanud riikides on selge reeglistik põhjuste kohta, mille puhul saab patsient avaldada soovi eutanaasiaks. Esimene on talumatu füüsiline valu (unbearable pain). Sellegi põhjuse juures on klausel, et kui patsient on seejuures keskmises või sügavas depressioonis, siis ei saa tema avaldust arvestada. Tähtis ei ole praegu arutada selle üle, et kuidas keegi valu talub jne. Tähtis ei ole ka, et mulle jääb mõistetamatuks, missugusel inimesel, kellel on talumatu valu ja pole elulootust, poleks depressiooni.

Oluline on see, et ükskord ometi alustada millestki, mis viib meid kõigi nende küsimuste vaagimiseni ja nende enesele põhjalikult selgeks tegemiseni. Alustada võiks sellest, et kui aktiivravist saadetakse 90-aastane lamaja haige, keda söödetakse sondi kaudu, hooldusravikliinikusse «järelravile», siis oleks loogiline lugeda epikriisist prognoosi pessima. Selge, et patsiendi jaoks pole vananemist ega surma, aga arsti jaoks võiks olla.

Mitmest arvamusartiklist kumab läbi, et ühe või teise probleemiga ei taheta tegeleda jne. Kes ei taha? Riik? Ühiskond? Nende kahe nimel on üsna mugav rääkida. Riigilt saab oodata vaid seda, millega ta saab hakkama. Hoobilt ei tule pähegi, mis asjad need võiks olla.

Selleks et luua toimiv eutanaasiaseadus, tuleks ühise laua taha istuda meedikutel, sotsioloogidel, psühholoogidel, kirikutegelastel ja muidugi juristidel. Teema on sedavõrd delikaatne ja kõiki puudutav, et julgetele ja sõnakatele ei tea pikka iga lubada. Aga arguse ja vältimisega ei jõua me samuti edasi, teisisõnu, ei ela ega sure. Äkki saab läbimõeldud arutelu ja aruka seaduseelnõuga kiiremini hakkama kui 25 aastat. Kui hakata sedasama riigilt ootama, lükkub asi järgmisse sajandisse. Ja meid siis enam ju ei ole.