Internet ei pruugi kauaks jääda nii vabaks, nagu meie seda mõistame. Küberkuritegevus suureneb, viiruste ja rämpspostiga võitlemine neelab aina suuremaid summasid ning paljudele valitsustele on arusaam sõnavabadusest ja info vabast liikumisest vastuvõetamatu. See on viinud meid olukorda, kus interneti valitsemist ja kontrolli internetis toimuva üle soovitakse üha häälekamalt globaalselt reformida.
Kui praegu kasutab internetti 2,5 miljardit inimest, siis aastaks 2020 peaks kasutajate arv küündima nelja miljardini. Igasuguseid seadmeid, mis on internetti ühendatud, on praegul 10 miljardi kandis ning aastaks 2020 arvatakse neid olevat 50 miljardit, kuid võimalik, et isegi rohkem. Milline näeb välja internet ja kuidas seda aastal 2020 kasutatakse, ma ei tea. Kuid see, kuidas internet on valitsetud, kuidas on korraldatud selle rahvusvaheline haldus ning millised piirangud selle kasutamisele on kehtestatud, kujuneb välja aasta-kahe jooksul ning selles on Eestil – vaba ja turvalise interneti eestkõnelejal – oluline roll kanda.
«Tööstusriikide valitsused, te väsinud liha- ja terashiiglased – mina tulen küberruumist, teadvuse uuest kodust. Tuleviku nimel palun ma teil minevikust jätta meid rahule. Te pole meie seas teretulnud. Teil pole mingit õigust seal, kus meie koguneme.» Nii radikaalse algusega pöördus valitsuste poole John Perry Barlow oma 1996. aastal kirja pandud küberruumi iseseisvusdeklaratsioonis. Internetti kasutas sel ajal maailmas 36 miljonit inimest, Eestis 50 000 inimest. Ettevõtete ja asutuste veebilehtede aadresside ning elektronposti aadresside loomist ja lisamist telefoniraamatusse alles kaaluti. Avalik internetipunkt oli Eestis olemas. Postimehe veebileht oli loodud, president Bill Clintoni kassi veebileht oli siiski populaarsem.
Kogu selle tehnonaivistliku nišimaailma kontekstis võis Barlow’ toonast teksti vaadelda utopistliku küberpungina. Tema ettepanek ära hoida kõik internetis tekkivad konfliktid eetika kuldreegli abil «Tee teistele seda, mida sa tahad, et sinule tehtaks» ning kehtestada kogukondlik haldusmudel tundus lillelaste renessansina. Barlow’ lament oli paljuski arusaamatu, sest mitte keegi – ei üksikisik, organisatsioon, ettevõte ega valitsus – ei valitse internetti.
On aga tõsiasi, et olulist osa interneti rahvusvahelisest koosvõimest koordineerib ja juhib Interneti Nimede ja Numbrite Määramise Korporatsioon (ICANN), mis on avalikes huvides USAs tegutsev mittetulundusüksus. Tõsiasi on ka see, et just 1990ndate keskpaigas asusid valitsused nüüdisajastama aastakümneid vanu telekommunikatsiooni seadustikke ning interneti-temaatika sai nendeski kajastatud. Kajastus nende seaduste kontekstis tähendas valitsuste tärkavat kontrolli internetiteenust pakkuvate sidefirmade üle, sedakaudu asuti kujundama ka interneti arengut konkreetsetes riikides.
Enamikus riikides ei olnud sideteenuste turg avanenud ning interneti pakkumine laiatarbeteenusena riiklike monopolide poolt jäi pigem nišitegevuseks, mida näpuotsaga ning kalli hinna eest jagati. Interneti laialdast kasutamist soositi pigem arenenud majandusega, avatud sideturuga riikides, kuid ka neis tuli riiklikel regulaatoritel pead murda teenusepakkujate litsentseerimise korra kehtestamisel.
Märtsis 2000 kuulutas Eesti Vabariigi president välja telekommunikatsiooniseaduse, kus internetti on mainitud vaid korra, kuid seda seadust on rahvusvaheliselt hljem nimetatud seaduseks «Internet kui inimõigus Eestis», kus universaalteenusena oli muu hulgas maailmas esmakordselt loetletud ka «Internetiteenus, mis on ühesuguse hinnaga ühteviisi kättesaadav kõikidele tarbijatele, sõltumata nende geograafilisest asukohast».
Kui Eesti on end avalikus retoorikas ning kujunenud praktikas positsioneerinud vaba, piiranguteta interneti toetajaks, siis muude riikide lähenemine on pigem ettevaatlik ja ohje valitsuse kätte koondav. Vaba internet sellisena, nagu me Eestis seda teame, on kasutajatele tagatud vähestes riikides ning trend ei ole muutumas.
Valitsuste kätte koondunud kontroll väljendub just kasvavates piirangutes ning viimastel aastatel on üle poole Freedom House’i poolt internetivabaduse uuringus «Freedom on the Net» vaadeldud riikidest keeranud vaba interneti kinni, seda kas kontrolli kehtestavate tehniliste normide seadmise kaudu teenusepakkujatele, kasutajate õiguste piiramise või fabritseeritud ning avalikkusele hoiatuseks mõeldud näidisprotsessidega. Kõige lihtsam on aga valitsusliikme arust lasta ebasobivat blogi pidavale inimesele korralikult peksa anda, see toimib möödunud aasta näidete kohaselt tõhusalt mitmekümnes riigis.
Riiklike piirangute kehtestamine siin ja seal aga globaalse interneti põhiolemust ei muuda ning meile Eestis ei peaks arvuti taga internetis istudes korda minema see, kas ja kuidas on interneti kasutamine Süürias või Valgevenes piiratud. Põhiline, et meid huvitavad teenused oleks meile kättesaadavad – sellist laadi mittesekkumispoliitikat on interneti vaba ning piiranguteta kasutamise teemadel peetud rahvusvaheliste organisatsioonide juures madalat profiili hoidnud riigid veel hiljuti normiks.
Argumendid vaba interneti poolt pole seotud mitte niivõrd tehniliste normide ega globaalse majandusega, kuivõrd inimõiguste, sõnavabaduse ja demokraatia laiema levitamisega. Interneti piireületav ning inimesi info vabal liikumisel valgustav ja ühendav jõud tekitas uute sideteenuste ja internetikaubanduse kõrvale just lisamõõtme ka rahvusvahelises poliitikas.
Tõsiasi, et info vaba liikumine, inimeste ühendamine uudsel viisil, tihtilugu seejuures anonüümsust võimaldades, tõi kasutajateni ühe ja ainsa tõe lõpu, tekitas muret paljudes autoritaarsetes riikides. Vaba sõna jõudu näitas kõige ilmekamalt aastal 2011 ahelreaktsioonina üle Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida rullunud araabia kevad. Info vaba liikumisega kaasnevaid lokaalseid ning peamiselt inimõiguste ja õigusriigi eest seisvate, infoühiskonnas sündinud ja kasvanud noorte väljaastumisi oli möödunud aastal juba sadu.
Vaba ja piiranguteta internet võib olla ohtlik diktaatoritele ning murendab suletud süsteeme, kuid veel üks oht kõigile infosüsteemidele ja nende kasutajatele tuleneb mitut laadi arvutikuritegudest. Aastast 2000 on pea kõigi eluvaldkondade ettevõtted hakanud oma teenuseid pakkuma interneti vahendusel, elutähtsad infosüsteemid on omavahel ühtseks tervikuks põimitud ning üha rohkem on juurde tulemas uusi elutähtsaks ehk infoühiskonna kontekstis normaalse elu osaks peetavaid teenuseid.
Vaba interneti pahupooleks on tõusnud küberkuritegevus. Kui aastal 2000 saadeti interneti vahendusel umbes miljard rämpsposti teadet päevas, siis mõne aastaga oli see arv kolmekordistunud ning rämpsposti osakaal kasvanud kolmandikuni kogu elektronposti mahust. Aastaks 2011 olime tunnistajaks rahvusvaheliselt välja kujunenud ning konsolideerunud rämpsposti kui majandusharu tipphetkedele, kus iga päev saadeti laiali rohkem kui 200 miljardit rämpsposti sõnumit ning halvimatel päevadel oli selle osakaal kuni 90 protsenti kogu elektronpostist maailmas.
Infoturbe analüütikute järgi sisaldab kuni viis protsenti rämpspostist uusi arvutiviiruseid ning hinnangulised kogukulud maailmas rämpsposti jamadega tegelemisele ületavad 100 miljardit eurot aastas. See kõik leiab aset olukorras, kus suur hulk maailma riike on rämpsposti saatmise keelustanud, Euroopa Liidus näiteks aastast 2002 eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiiviga.
Rämpspost viirusekandjana on ilmselt kõigi arvutikasutajate elust rikkunud mõne argipäeva, halvemal juhul kõvaketta koos dokumentidega. Kümnendi taha jäävad tudenginaljad «ILOVEYOU» ja «AnnaKurnikova», mis suutsid nädalaga pea 10 protsenti toonaste internetikasutajate arvutitest nässu keerata. Toona avalikult levinud ja avastatud umbes 50 000 viiruse asemel on praeguseks avastatud ning tänaselgi päeval aktiivseid arvutiviiruste baasversioone üle miljoni ning leviplatvormid on tehnoloogiaga kaasas käinud – aastaga on Android-nutitelefonidele ja tahvelarvutitele suunatud viiruste hulk kümnekordistunud ja jõudmas 20 000 lähedale.
Eelkirjeldatud viiruste loomine ja levitamine käib Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooni kohaselt kriminaalmateriaalõiguse osade «Arvutiandmete ja -süsteemide konfidentsiaalsuse, puutumatuse ja kättesaadavuse vastu toimepandud süüteod» ning «Arvutisüüteod» jaotuste alla ning on konventsiooni ratifitseerinute seas riiklikul tasandil jõustatud. Teisisõnu, keelatud ja karistatav 39 riigis. Need on riigid, kes konventsiooni heakskiitmise ajal ühtlasi ka aastal 2001 prevaleerivalt internetti kasutasid. Jõujooned on praeguseks muutunud ning Ladina-Ameerika, Aafrika ega Aasia valitsusi pole suudetud selle konventsiooni taha saada.
Kasutajate ja nende seadmete vastu suunatud tegevuste kõrval ning tihtilugu just viirustega nakatunud üksikarvutite hordide toel on küberründed muutunud aga eriliseks nuhtluseks. Eestilegi sümboolseks saanud aastal 2007 raporteeriti USAs 12 000 küberründest erinevate infosüsteemide vastu. Kahe aastaga see arv kahekordistus ning möödunud aastal registreeriti föderaaltasandil 50 000 rünnet.
Nende, tõsist tähelepanu pälvinud intsidentide kõrval väidab Pentagon, et tema infosüsteemide vastu tehakse kuni 10 miljonit rünnet päevas, Ühendkuningriik väidab avalikult, et nende infosüsteemide vastu leiab aset keskmiselt 150 000 rünnet päevas. Ka Eestis jälgitakse ja registreeritakse eri tõsidusastmega küberründeid iga päev ning suuremate pankade ja telekomifirmade infoturbe juhid peavad nii rünnetel kui oma võrgu puhtusel pidevalt silma peal hoidma.
Rämpspost, viirused ja ründed on kokku kasvanud konsolideeritud küberkuritegevuseks, millel oma kompetentsikeskused ja koordineerimine. Kunagised tudenginaljad on asendunud globaalse äriga, mis seotud rahapesu ning muu organiseeritud kuritegevuse vormidega. Samuti nagu organiseeritud kuritegevuse eri valdkondadel, on ka küberkuritegevusel oma «mugavuslipu» maad, mille valitsustel on kasulik küberkurjategijate «talenti» ka oma riigi jaoks käepärast hoida – olgu selleks küberspionaaž riigi strateegilistes huvides, teisitimõtlejate lihtlabane jälgimine internetis või oma küberkaitsevõimekuse taseme tõstmine.
Kõik eelkirjeldatud küberohud on laialdaselt teada ja tuntud juba viimased kümmekond aastat, nende ärahoidmisel ja nende vastu võitlemisel teevad asutused ja riigid koostööd. Ometi on sellest vähe, et internet oleks viirustest puhas ning rämpspostist prii.
Liites kokku ettevõtete ja organisatsioonide kulud rämpsposti, arvutiviiruste ning küberrünnete ohjeldamisel ja intsidentide haldamisel maailmas aastal 2012, saame 200 miljardi euro suuruse kulu ehk pea 80 eurot aastas ühe internetikasutaja kohta. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (ITK) globaalsest turuväärtusest on need kulud viie protsendi kandis, ja paljude analüütikute arvates on selline määr ka maksimaalne, mida IKT turg suudab oma praeguste ärimudelite juures hallata.
Evolutsiooniküberneetikute seas on räägitud on ka küberrünnete «tervendavast» mõjust infoühiskonnale – viirused ja ründed sunnivad arendajaid otsima pidevalt uusi ja turvalisemaid lahendusi ning innovatsiooni IKT sektoris. Veel tuuakse näiteks, et autoavariide globaalne kulu on «internetiavariidest» kolm korda suurem ning erinevalt internetiavariidest saab autoõnnetustes igal aastal surma sama palju inimesi, kui elab kokku Eestis.
Siinkohal tasub aga meenutada, et koos elutähtsate teenuste viimisega internetti ei hallata küberohte enam kuskil suletud laborites, vaid kiires pulseerivas infoühiskonnas, reaalsete inimeste elukeskkonnas. Olulisemaks pean aga murettekitavat trendi – kulutused küberohtude haldamisele kasvavad viimastel aastatel kiiremini kui IKT turuväärtus ning ohtude iseloom muutub sedavõrd keeruliseks, et nendega hakkama saamisega on ettevõtetel ja riikidel tõsiseid raskusi.
Vaba ja kõigile arenguvõimalusi pakkuv, detsentraliseeritult hallatav internet, kus iga päev tuleb rinda pista mitmesuguste ohtudega, lisaks paljudele valitsustele vastuvõetamatu arusaam sõnavabadusest ja info vabast liikumisest on viinud meid olukorda, kus interneti valitsemist ja kontrolli internetis toimuva üle soovitakse üha häälekamalt globaalselt reformida. Tänavu mais ja juunis toimuvad järjest maailma infoühiskonna foorum, maailma telekommunikatsioonipoliitika foorum ja ÜRO interneti valitsemise foorumi konsultatsioonid ning neis kõigis on nii päevakavas kui päevakavaväliselt plaanis konsultatsioonid interneti tuleviku teemadel.
Stockholmi interneti foorum ning Tuneesias toimuv FreedomOnline’i konverents pööravad erilist tähelepanu just vaba ja piiranguteta interneti tähtsusele, kuid käsitlevad ka ohte meie hinnatud vabadustele. Kui juurde lisada veel ÜRO 1. komitee juures valitsuste eksperdigruppide lõppraporti ettevalmistus, OCSE läbirääkimised küberjulgeoleku teemadel ning arvukalt regionaalseid konverentse, tuleb tõdeda, et käesoleva kuu jooksul arutatakse interneti tuleviku üle rohkem ja tulisemalt kui viimase kümne aasta jooksul.
Arvestades riikide seniseid seisukohti, ei toimu kuu ajaga olulist positsioonide muutumist. Endiselt on arusaamad polariseerunud: üks vähemuses olev grupp kõneleb sõnakalt seniselt valitsetud vaba intrneti eest, teine vähemusgrupp pooldab valitsemise reformi ja senisest tugevamalt kontrollitud internetti ning enamikul oma arvamust kas pole või väljendatakse seda ettevaatlikult, pidades seda rahvusvahelises diplomaatias kõvaks kauplemisvaluutaks.
Eesti välispoliitika selle aastatuhande «kolm vaala» interneti teemadel on olnud selged: me toetame vaba internetti, peame äärmiselt oluliseks interneti turvalisust (sealhulgas koostööd küberjulgeoleku vallas) ning soosime avaliku ja erasektori tihedamaid koostöömudeleid interneti valitsemisel. Valitsuste rolliks pole aga mitte piirangute, vaid arengut soodustava keskkonna loomine.
Vaba interneti ja koostöömudelite vaimust oli kantud maailma infoühiskonna foorumi 2003 avakohtumisel president Arnold Rüütli sõnavõtt. Kaks aastat hiljem esindas Eestit Tuneesias sama foorumi lõppkohtumisel majandus- ja kommunikatsioonimister Edgar Savisaar, kes samade seisukohtade kõrvale tõi veel eeskujuna Eesti ID-kaardi ja e-valimised, mis turvalise infoühiskonna ja e-demokraatia edendamisel ka foorumi lõppdokumendis esile toodi.
Peaminister Andrus Ansip on kohtumistel kolleegidega üks jõulisemaid Eesti senise infoühiskonna poliitika eestkõnelejaid, kaitseministrina panustas küberjulgeoleku teemal rahvusvahelise teadlikkuse kasvu Jaak Aaviksoo, internetist kui inimõigusest kõneleb rahvusvaheliselt välisminister Urmas Paet ja president Toomas Hendrik Ilves pole mitte pelgalt vaba ja turvalise interneti kõneisik, vaid panustab rahvusvahelisi töörühmi vedades nii pilvetehnoloogia kui e-tervise tuleviku rakendustesse.
Sõltumata parteist, koalitsioonist või maailmavaatest on Eesti poliitikud kandnud aktiivselt ja järjepidevalt oma sõnumit ning sestap pole ime, et meie seisukohad on kõlama jäänud. Eesti eRiigi Akadeemia on oma kümne tegevusaasta jooksul nõustanud ja koolitanud enam kui 50 riigi valitsusi ja spetsialiste ning kujunenud üheks mõjukamaks infoühiskonna tegijaks. Mitte kampaaniad, vaid järjepidevus on loonud pinnase selleks, et Eesti seisukohti kuulataks ja mõtelda võetaks.
Aasta pärast, juuniks 2014 on välisminister Urmas Paet kutsunud oma kolleegid Tallinna osalema internetivabaduse koalitsiooni aastakohtumisel. Sellesse koalitsiooni kuulub praegu 19 riiki ning me ei tohiks rahulduda sellega, et planeeritud üritus tuleval aastal vaid protokolliliselt «hästi korraldatud saaks». Tegemist on teemaga, milles Eestil on huvid, mida kaitsta, teemaga, milles meid kuulatakse.
Me peame kindlasti suutma internetivabaduse koalitsiooni kuuluvate riikide hulka kasvatada, et tegemist ei oleks kõrgetasemelise, kuid marginaalse mõjuga sekti kogunemisega. Peame kindlasti kaasama ettevalmistustesse valitsusväliste organisatsioonide ja ettevõtete kompetentsi ja sidemeid, et tagada kõigi huvitatud osaliste panus. Lõpuks ja kõige olulisem – aasta, mis on jäänud tippkohtumiseni, on piisav, et ette valmistada sisulised ettepanekud vaba ja turvalise, kõigile kasutajatele arenguvõimalusi pakkuva interneti tuleviku teemal.
Eestil, vaba ja turvalise interneti eestkõnelejal, on interneti tulevikus kanda oluline roll.