Vladimir Juškin: Eesti julgeolek ja idapiir globaalsel malelaual

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Praeguses geopoliitilises olukorras tugevdab piirileping Venemaaga, aga ka läbirääkimiste alustamine üldse Eesti julgeolekut, kirjutab Balti Vene-uuringute keskuse juht Vladimir Juškin.

Eesti ühiskonnas tormlevad praegu kired Eesti ja Venemaa piirilepingu võimaliku sõlmimise ümber. Analüüsitakse strateegiaid, pannakse paika mõlema poole käike. Püüame siis vaadelda selle põneva maleheitluse võimalusi.

Valgete strateegia

Venemaa mängib valgetega ja teeb esimese käigu: pakub ise Eestile kõneluste alustamist piirilepingu teemal. Sel strateegial on kaks palet.

Esiteks kinnitab poliitiline psühholoogia, et avakäigu teeb tugevam. Venemaa tugevneva rahvusvahelise positsiooni tõttu võib Moskva praegu lubada endale esimese käigu tegemist teadmisega, et seda ei võeta sugugi nõrkuse ilminguna.

Teiseks lähtub Venemaa praegune geopoliitiline doktriin seisukohast, et maailmas aina teravneb loodusvarade nappuse probleem. Venemaal leidub samal ajal külluses defitsiitseid loodusvarasid (maa, magevesi, energiavarud). Seejuures pretendeerivad Moskva arvates paljud riigid tükikesele pirukast nimega Venemaa.

Loomulikult on selge, et territoriaalsete pretensioonide esitamine tuumariigile on lausa lootusetu ettevõtmine. Kuid Kremli meelest peitub praeguses olukorras oht, et kui lubada kellelgi haugata isegi kõige tillukesem tükk pirukast, võib Venemaa tahes-tahtmata anda signaali alustada korralikku pidusöömaaega.

Just selles tuleb näha põhjust, miks võideldakse nii jäägitult Tuzla saare või Jaapani põhjaterritooriumide pärast. Just see põhjustab lakkamatuid diplomaatilisi ja infolahinguid Arktika pärast.

Mustade strateegia

Eesti mängib mustadega ja teeb avakäigu ratsuga, teatades, et piirileping on puhttehniline. See on Eesti järjekindel seisukoht, sest juba 1990. aastate keskpaigast on kõigile teada, et Eesti Vabariik ei nõua tagasi alasid, mis kuulusid talle Tartu rahulepingu põhjal 1944. aastani.

Sel moel on põhimõttelised küsimused seoses Eesti Vabariigi õigusjärgsuse ja okupatsiooni tunnustamisega lükatud omaette läbirääkimistekorvi. Võib-olla üsna pikaks ajaks. Aga mis peamine – neid ei ole päevakorrast maha võetud. Ning rada, mis nende kõneluste juurde viib, on puhastatud segavatest takistustest.

Mustade strateegia jooni

Esialgu võib tunduda, et piirijoone juriidiline paikapanek on formaalne, tõepoolest tehniline küsimus. Kuid praeguses geopoliitilises olukorras tugevdab nii leping ise kui ka läbirääkimiste alustamine Eesti julgeolekut.

Esiteks on nii kommunismieelne, kommunistlik kui ka praegune eliit omistanud alati Venemaa «suuruse» küsimusele suurima tähtsuse. Eliidi põhimõtteline positsioon on alates munk Filofei ajast, kes lõi Moskva kui Kolmanda Rooma kontseptsiooni, seisnenud kaljukindlas tõdemuses, et Venemaa peab olema «suur».

Teiseks on Venemaa eliit naasnud suurriikliku mõtteviisi juurde, mis ei hõlma kõigest ainuvõimu, vaid ka ekspansionismi, tuginemist jõule, millele ainuvõim rajanebki, ja Venemaa kui sissepiiratud kindluse kuvandit, mis tähendab tõukumist läänemaailmast, mitte sellega lõimumist.

Kolmandaks, nagu juba märgitud, kaitseb Venemaa praegu ennast euroatlandi tsivilisatsiooni eest piirilepingutega. Aga kas saab siis kaua istuda sissepiiratud kindluse müüri taga, kui oled maailma suurim tuumariik, kus pealegi viiakse läbi mahult enneolematut ümberrelvastumise ja kaitsetööstuse elavdamise programmi? Muidugi ei saa. Ja siin ei ole piirdutud ainult kavatsustega.

27. veebruaril 2013. aastal peeti Vladimir Putini osavõtul kaitseministeeriumi kolleegiumi laiendatud koosseisuga istung. Ministeeriumi juhtkonnas kõneldi nii enne kui ka pärast istungit aina rohkem võimalikest sõjalistest ohtudest alates lokaalsetest piirikonfliktidest kuni ülemaailmsete suurte sõdadeni.

Kaitseminister Sergei Šoigu sõnul on «jõumeetoditel endiselt oluline osa riikide majanduslike ja poliitiliste vastuolude lahendamisel, tulipunktid asuvad meie piiride lähedal».

Kindralstaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov teatas istungil, et mis ka ei juhtuks, «me oleme valmis sõdima mis tahes sõjas».

Samasugust sõjaeelset hõngu on tunda SRÜ riikide instituudi Balti osakonna juhataja Mihhail Aleksandrovi aprillikuises intervjuus: «Vaieldamatult muutuvad lähemal ajal maailmas poliitiliste ja sõjalis-poliitiliste jõudude vahekorrad, toimub rahvusvaheliste suhete väga tõsine ümberkujunemine [...] Teatud etapil, kui Balti riigid astusid NATOsse ja ELi, levis Venemaal arvamus, et need on juba pöördumatult ära lõigatud.

Aga sedamööda, kuidas on toimunud olukorra ümbermõtestamine ning Venemaa on taastanud ja tugevdanud oma mõju maailmas, on vaatenurk muutunud. Lõpuks on ju Baltimaad osa nõukogudejärgsest ruumist, ala, mis on meiega tihedalt seotud nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt, ja me ei saa niisama lihtsalt sellest loobuda ja öelda: ah, las need Baltimaad vaatavad ise, kuidas saavad.»

Vajalik lähenemine

Ja nüüd kõige tähtsamast, mis on käinud paralleelselt piiriläbirääkimistega. Selleks on kahe maa parlamendisaadikute poliitilised konsultatsioonid. Need on täiesti hädavajalikud, kui riikide suhted on väga kesised, kui ühe maa poliitikud ei tea teise poole seisukohti, arvamusi, argumente. Just sel pinnal katkevad diplomaatilised suhted ja tekivad relvastatud konfliktid.

Üks mänguteooria loojaid, Harvardi juurakooli professor Roger Fisher sõnastas oma tööde tähtsaima teesi järgmiselt: pooltel on probleemse olukorra lahendamiseks palju tulusam vahetada informatsiooni kavandatavate sammude kohta, kui sattuda konflikti huvide erinemise pärast.

Seepärast võib käesoleva aasta suurimaks saavutuseks kerkida piirilepingu enda sõlmimise asemel hoopis Eesti ja Venemaa parlamendisaadikute poliitiliste konsultatsioonide mehhanismi loomine. Sellega väheneb järsult ootamatu löögi võimalus sissepiiratud kindlusest.

Vene keelest tõlkinud Marek Laane