Enne täielikku vaikust

Tiit Tuumalu
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kaader filmist

Kas ainult tundub nii, et ka dokumentalistikas kipub jäme ots üha enam naiste kätte minema? Marianna Kaat ja Kersti Uibo nagunii, üha enam ka Marianne Kõrver, Moonika Siimets, Heilika Pikkov…

Viimane, siis veel Võsu nime all, tuli dokumentalistikasse «Keerubite mässuga» – verinoorelt Iisraelis üles võetud koduvideoliku, kuid igati elulise ja särtsaka filmiga kolmest keskealisest õest, kes on jäänud üksikuks. Sealtpeale on autori maailmavaade ja filmikäsitlus küpsenud suisa seitsmepenikoormasaabastega.

«Kirjas Ruhnust» oli filmi juba kaugelt rohkem kui mõnel kehvemal aastal vaat et poolte «Eesti lugude» peale kokku – seal avanes mäletatavasti ühe väikese saare elu sinna kooliõpetajaks läinud Kadri pilgu läbi kogu oma värvikas komplitseerituses.

Taas ilmutas autor head tegelaste leidmise vaistu ja nende avamise oskust, ka kujundlikku filmikeelt. Ja taas: ennast, elus oma kohta otsivad naised, teatav üksindus või eraldatus, ka kannapööre elus.

Selles reas on «Õlimäe õied» juba kõrgem pilotaaž – ainuüksi peategelase, Jeruusalemma õigeusukloostris elava üle 80-aastase eesti nunna tõttu, kes on usaldanud autorile oma «patuse» eluloo. Sellise usalduse õigustamine nõuab elukogemust ja mõistmist. Pikkov ei vea alt.

Delikaatne seal, kus võiks ilmutada ka pealetükkivust, võtab ta omaks kloostri rahuliku elurütmi ja laseb ema Ksenjal jutustada, pikkides sinna vahele pildikesi kloostri igapäevaelust. Vaid korraks ärritub nunn tema peale, kui sirvib vanu pilte ja ütleb: ma ei taha seda enam mäletada, kas sa siis aru ei saa? Justkui üllatuks ise ka, kui haiget võib mõni ammune asi veel tagantjärele teha.

See, mida vaataja kuuleb, on ühe inimese pikk, väga pikk teekond usu juurde. Kloostri eraldatusesse, mille seemet on võib-olla et teadvustamata kantud kaasas kogu elu.

Kriipiva otsekohesusega pajatatud elulugu algab vanemate pideva tülitsemise ja tütre sunnitud isoleerituse, üksindusega juba varajases lapsepõlves, mis tekitas soovi mitte kunagi abielluda. Ema ja tütre vahekord lõpeb, kui tütar on 13 – pärast seda on nende ainus füüsiline kontakt siis, kui ema juba kirstus lamab. Sõja ajal töötab Saksa salapolitseis tõlgina ja osaleb haarangutel, kuigi lasknud pole enda väitel kedagi. Eestist lahkub vähimagi kahetsuseta: nii et sünnimaa on, aga kodumaad ei ole. On narkomaan. Kolmes abielus, kuid ühestki asja ei saa. Elab ulaelu. Töötab teadlasena. Tonga naine sünnitab talle lapse, kellest peab hiljem kloostri pärast lahti ütlema. Pidev võitlus ilmaliku ja vaimuliku elu vahel. 60-aastaselt hakkab nunnaks ja palvetab iga päev sadade inimeste eest.

«Mulle pole pisaraid antud. See on kuiv kannatus. Kõik jääb sisse ja põleb seal,» tunnistab ema Ksenja.

Milline saatus – ja kui kahju, et sellest ei saa veel jõulisemat, intensiivsemat kujundit, just suhtes hilisema spirituaalse kannapöördega.

Miks ema Ksenja seda kõike jutustab? Sest ta arvestab, et see võib olla viimane kord – edasi tuleb juba suur skeema, täielik vaikus, mis on lahtiütlemine maailmast ja kõigest maisest, eemaldumine välisest tegevusest ja teenimisest lakkamatuks palvetamiseks.

Just see, kujund missugune, jääb lõpuni välja mängimata, selle kulminatsiooniline efekt kasutamata – liiga palju annab autor juba ette ära. Intensiivsus, mida ema Ksenja elulugu juba niigi sisaldab, tahab venitatud kloostriolmes vägisi laiali pudeneda. Isegi too Eestis käik, dramaturgiliselt küll õige, aga lahenduselt küsitav – iseäranis veider on see kummaline küsimuste ja vastustega kohtumisõhtu seal –, on õigupoolest liiast.

Veel üks kord: vähem on rohkem! See puudutab ka vaikuse usaldamist, kuigi Sven Grünbergi ajatu muusika on võrratu.

Jään pikisilmi ootama Heilika Pikkovi järgmist filmi.


Uus film kinolevis

«Õlimäe õied»

Režissöör ja stsenarist Heilika Pikkov. Operaatorid Heilika Pikkov ja Astrida Konstante. Helilooja Sven Grünberg

Silmviburlane 2013

Alates 10. maist Tallinna kinos Artis, Tartu kinos Ekraan ja Kinobussis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles