Praegu Tallinnas ja Tartus toimuv näitab selgelt nii vajadust ja võimalust linnaseltsidega rohkem arvestada, kirjutab sotsioloog ja dokumentalist Peeter Vihma.
Peeter Vihma: vahemere dieet ja linnaseltsid
10. mai 2013, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna linnapea vastus asumiseltside ühisavaldusele jätab vägisi mulje, et linnapea ei kujuta täpselt ette, mida linnaselts tähendab. Samamoodi jäi Tartu Oa tänava jõhkrutsemise juures silma, et sealne linna juhtkond on toimuvast kas tegelikus või näilises teadmatuses, samas kui Supilinna seltsil oli protsessist ülevaade ning ta oli ka kogu juriidikas väga pädev.
Kui otsida näidet, kuidas linnaselts võiks toimida, siis ühe võimalusena võiks vaadata Põhja-Itaalia linnadesse, millel on pikk kogukondliku elu traditsioon. Üliõpilasena oli mul õnne elada aasta Torinos ja nähtud seltsielu oli muljetavaldav.
Ükskõik, kas itaallased meeldivad või mitte, fakt on see, et kõigist maailma rahvastest elavad nad kõige kauem. Itaallaste pikaealisuse põhjuseks peetakse tavaliselt kuulsat Vahemere dieeti. Kuid kas see on ikka nii, et ainuüksi hilisõhtune pastapugimine ja veinirüüpamine eluiga automaatselt pikendab? Niisiis täiendatakse seda teooriat sotsiaalse ja kultuurilise vaatenurgaga, et pikka iga mõjutab samavõrd heanaaberlikust ja kogukondlikust elust tulenev turvaline ja meeldiv sotsiaalne keskkond.
Tasub kõrva taha panna, kui tahta kaua elada. Eriti veel seepärast, et kui Itaalia kulinaaria kättesaadavus sõltub rahakotist, siis suhted tulevad suhteliselt tasuta. Pealegi pakub seltsielu palju laiemat komplekti lahendusi kui külmpressitud oliiviõli.
Ilmselgelt on üks kodanikuühiskonna ühiskondlikke tingimusi keskklassi tugevnemine. Kui senise «kodanikuühiskonna» moodustasid pigem isetegevuslased, erialaspetsialistid ja nooruslikud eestvedajad, siis nüüd võime juba vaikselt rääkida kodanikuühiskonnast teises, palju laiemas võtmes: kodanike aktiivsus on täiesti normaalne kodanikuks olemise viis. Muide, ka mittekodanikuks, sest organiseeruda ja kohalikel omavalitsuste valimistel hääletada saavad kõik alalised elanikud.
Paljudel muidugi on majanduslikult keerulisem. On võibolla vähe asju, mis inimese rohkem hingelisse üksindusse suruvad kui igapäevane pingeline rühmamine elatise teenimiseks. Ja nagu on kirjutanud kodanikuühiskonna klassik Alexis de Tocqueville: «Despoot annab oma alamatele kergesti andeks, et nad teda ei armasta, peaasi, et nad ei armasta üksteist.»
Nii et üksikud inimesed on võimuahnetele kerge saak.
Aga kui veel kord Itaaliasse vaadata, siis mis mind kõige rohkem üllatas, oli see, et seltsitegevus toimis rahulikult kümnekorruselises paneelmajas. Nii nagu igas paneelmajas, elas ka seal väga erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesi. Aga ikkagi tähistati maja kõrval asuvas väikeses klubiruumis ühiselt sünnipäevi, seal käisid pensionärid kaarte mängimas ja noored pinksi tagumas. Kõik muud ühist elu puudutavad asjad aeti selle kõige kõrval ära.
See tähendab, et ei pea saama kõigepealt jõukaks, et hakata rahulikku ja mõnusat elu elama. Vastupidi, seltsi kaudu leitavad lahendused on majanduslikult tasuvamad ja kättesaadavamad.
Mis on siis need asjad, mida üks selts pakkuda võib? Äsja arutasime seda Tallinna linnaseltse ühendava Linnaidee aktivistidega ja panime kokku päris pika nimekirja. Siin mõned väljavõtted, võimalikke koostöötasandeid on tegelikult rohkem.
Seltsi alusrakuke võib olla korteriühistu, aga ei pruugi. Igal juhul aitab selts ühistute vahel suhelda ja haldusteenuste või energiamajanduse ühishankeid korraldada. Kadrioru selts proovis seda, esimesel korral ei tulnud välja. Aga pole hullu, mida rohkem inimesed suudavad üheskoos arvutada, seda suurem on tõenäosus, et see lõpuks õnnestub. Igal juhul liidab korteriühistu ühe maja elanikke, selle kaudu liigub info ja lahendatakse muresid.
Arendajale palub selts nii oskusteavet kui infot, kuidas ja mida linnaosas arendada võiks. Arendaja Pervi ülesõitmine õdedest Rebastest on hea näide millestki, mis oleks võinud olemata olla. Ära oleks jäänud pikk, tüütu ja kulukas kohtuvaidlus, samasugune kui see, mis toimub Pirita TOPi arendajate ja Pirita seltsi vahel. Pigem, nagu mõned arendajad on mõistnud, suurendab toimiv linnaselts kinnisvara väärtust piirkonnas.
Äridele pakub selts võimalust ennast reklaamida ja ühiselt korraldatud üritustel müügitegevust arendada, vastuteenena saavad kohalikud elanikud allahindlust. Näiteid leiab nii Kalamajast kui Uuest Maailmast.
Ja võib-olla kõige tähtsam: kohalikule elanikule pakub selts võimalust juhtida oma ümbruskonna elu just sedamoodi, nagu endal kõige mõnusam on. Veelgi enam, kuna linnaselts tegeleb just nende probleemidega, mis on ainult selle linnaosa või kogukonna liikmete jaoks olulised, siis on ta säärane kohaliku elu edasiviija, mida ükskõik kui innukas poliitik või ametnik kunagi olla ei saa.
Siin pole tegemist masside juhtimisega, ühekordse positiivse programmiga või lahke lubadusega ennast tühjaks rääkimas käia. Eesmärk pole ka ühiselt parke koristada. Küsimus on hoopis selles, kas rahva palgal olevatel poliitikutel on julgust selgelt ja süsteemselt osa võimu enda käest ära anda, et linnavalitsemine toimiks paremini.
Järgmine küsimus on, kas kodanikel ja poliitikutel jagub tarkust arutada ja otsida parimaid lahendusi ja ka eri meelele jäädes mitte teisest poolest üle sõita. Sest nagu teine sotsioloog Ernest Gellner on kirjutanud: «Mitte ainult valitseja, vaid ka onupojad võivad despootlikud olla.»
Üldiselt aga näib, et paljud inimesed on hakanud mõtlema, kuidas jõuda pigem viie kõige tšillima riigi hulka Euroopas. Pikka iga neile!