Ameerika mõtleja Noam Chomsky leiab, et polnud ühtegi viisi, kuidas just Bostoni mõrvu ära hoida. Küll on lihtne viis hoida edaspidi ära samasuguseid rünnakuid: neid ei tohi lihtsalt õhutada.
Noam Chomsky: kuidas Ameerika endale ise vaenlasi loob
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprill on Uus-Inglismaal tavaliselt rõõmu toov aastaaeg, mil avalduvad esimesed kevademärgid ja ränk talv hakkab lõpuks selja taha jääma. Aga mitte sel aastal.
Bostonis leidub vaevalt kedagi, keda poleks mingil moel puudutanud 15. mail maratoni ajal kärgatanud plahvatused ja neile järgnenud pingeline nädal. Mitu mu sõpra oli finišijoone lähedal, kui pommid lõhkesid. Mõned elasid lähedal kohale, kus võeti kinni teine kahtlusalune Džohhar Tsarnajev. Noor politseinik Sean Collier tapeti otse mu töökoha ees.
Harva juhtub, et lääne privilegeeritud inimesed näevad oma silmaga seda, mis paljudele on tavaline argipäev – näiteks ühes Jeemeni kauges külas samal nädalal maratoni kärgatanud plahvatustega.
23. aprillil tunnistas Ameerikas keskkoolis käinud Jeemeni aktivist ja ajakirjanik Farea al-Muslimi senati komisjoni ees, et kohe pärast plahvatusi maratonil oli droonirünnak leidnud tema kodukülas oma sihtmärgi.
See rünnak hirmutas külaelanikke ja muutis nad Ühendriikide vaenlaseks. Sellega ei olnud hakkama saanud ka aastaid kestnud džihaadipropaganda.
Tema naabrid olid USAd imetlenud, lausus al-Muslimi komisjonile, aga «kui nad nüüd mõtlevad Ameerikast, mõtlevad nad hirmust, mida nad tundsid, kui droonid rippusid nende pea kohal. Selle, mida radikaalid ei olnud suutnud minu külas varem korda saata, tegi üks droonirünnak kohe ära.»
See on veel üks triumf president Obama üleilmses mõrvamisprogrammis, mis tekitab vihkamist Ühendriikide vastu ja ohtu selle kodanikele kiiremini, kui suudetakse tappa inimesi, kelle kohta arvatakse, et nad võivad kunagi meile ohtu kujutada.
Jeemeni küla rünnaku – mis oli ette võetud nii, et tekitada elanike seas võimalikult suurt hirmu – eesmärk oli hästi teada ja seda võinuks hõlpsasti peatada, sõnas al-Muslimi. See on veel üks üleilmsete terrorioperatsioonide tuttav tunnusjoon.
Polnud ühtegi viisi, kuidas just Bostoni mõrvu ära hoida. Küll on lihtne viis hoida edaspidi ära samasuguseid rünnakuid: neid ei tohi lihtsalt õhutada. See käib ka ühe teise kahtlusaluse mõrvamise kohta, kelle laibast vabaneti isegi ilma lahkamiseta, ehkki teda oleks võinud kergesti kinni võtta ja kohtu ette tuua: Osama bin Laden.
Tollelgi mõrval olid oma tagajärjed. Bin Ladeni leidmiseks alustas CIA silmakirjaks vaktsineerimiskampaaniat vaeses linnajaos ja enne kui see oli lõpule viidud, suundus edasi jõukamasse linnaossa, kus arvati elavat bin Laden.
CIA operatsioon rikkus nii iidseid põhiprintsiipe nagu Hippokratese vanne. Samuti seadis see ohtu Pakistanis lastehalvatusega võitleva vaktsineerimisprogrammiga seotud tervishoiutöötajad, kellest mitmed rööviti ja tapeti, mis sundis ÜROd oma programmis osalevad töötajad riigist välja tooma.
CIA pettus tähendas teadmata arvu pakistanlaste surma, kes on jäänud ja jäävad ilma kaitsest lastehalvatuse ees hirmu tõttu, et välismaised mõrtsukad võivad endiselt tegutseda vaktsineerijate maski taga.
Columbia ülikooli tervishoiuteadlase Leslie Robertsi hinnangul võib see kaasa tuua 100 000 lastehalvatuse juhtumit. Ta sõnas ajakirjale Scientific American, et «inimesed hakkavad ütlema, et selle haiguse, iga halvatud lapse taga seisab USA hullus saada kätte Osama bin Laden».
Ja seepeale võivad nad reageerida, nagu reageerivad mõnigi kord murest murtud inimesed, viisil, mis põhjustab nende piinajate seas tõsist muret ja pahameelepuhanguid.
Napilt suudeti vältida veelgi tõsisemaid tagajärgi. USA mereväe eriüksuslastele oli antud korraldus vajaduse korral endale tagasitee vabaks võidelda. Pakistanil on korraliku väljaõppega armee, mis on pühendunud kodumaa kaitsmisele. Kui sissetungijatele oleks vastu astutud, ei oleks Washington jätnud neid saatuse hooleks. Nende päästmiseks oleks rakendatud kogu USA tapamasin, mis päris usutavalt oleks võinud viia tuumasõjani.
Me teame ajaloost pikka ja väga õpetlikku lugu sellest, mil määral riigivõim on valmis riskima, mõnikord lausa päris tõsiselt, oma elanike eluga poliitiliste eesmärkide nimel. Sugugi võõras pole see ka maailma kõige võimsamale riigile. Me eirame neid õppetunde oma kahjuks.
Pole mingit põhjust, miks peaksime neid jätkuvalt eirama. Abiks tuleb meile selle juures uuriva ajakirjaniku Jeremy Scahilli äsja ilmunud raamat «Räpased sõjad: maailm on lahinguväli» («Dirty Wars: The World Is a Battlefield»).
Scahill kirjeldab vapustava üksikasjalikkusega, milliseid tagajärgi tekitavad USA sõjalised operatsioonid, hirmu külvavad rünnakud õhust (droonid) ja täitevvõimu salaarmee, erioperatsioonide ühendväejuhatuse tegevus. Viimane kasvas jõudsalt president George W. Bushi ajal ning sai president Obama lemmikrelvaks.
Me peaksime meeles pidama kirjamehe ja aktivisti Fred Branfmani läbinägelikke tähelepanekuid, kes peaaegu üksi paljastas tõelise jubeduse, mida kujutasid endast USA salasõjad 1960. aastate Laoses ja nende laienemine tollest riigist kaugemalegi.
Kui mõelda tänapäeva erioperatsioonide ühendväejuhatuse ja CIA droonidele ja tapamasinatele, tuleb meelde Branfmani kirjeldus, kuidas 1969. aastal andis senati ees tunnistusi 1969.–1972. aastal Laose saatkonnas saadiku asetäitja kohta täitnud Monteagle Stearns. Küsimuse peale, miks USA laiendas järsult pommitamist pärast seda, kui president Johnson oli andnud 1968. aasta novembris käsu peatada Põhja-Vietnami pommitamine, vastas Stearns. «No eks meil olid kõik need lennukid seal lihtsalt niisama maa peal kükitamas ja me ei saanud ju lubada, et nad mitte midagi ei tee.» Niisiis sai neid kasutada selleks, et ajada Põhja-Laose kaugete külade vaesed talupojad koobastesse kiratsema ja meie võimsa tehnoloogiaga isegi noid koopaid pommitada.
Erioperatsioonide ühendväejuhatus ja droonid on iseend toitev terrorimasin, mis kasvab ja laieneb, luues oma tegutsemisega endale aina uusi potentsiaalseid sihtmärke. Ning täitevvõim ei soovi sugugi, et nad «niisama kükitavad».
Poleks paha meenutada veel üht ajalooseika 20. sajandi hakatusest. Ajaloolane Alfred McCoy uurib raamatus «Ameerika impeeriumi vaoshoidmine: Ühendriigid, Filipiinid ja jälgimisriigi tugevnemine» («Policing America’s Empire: The United States, the Philippines and the Rise of the Surveillance State») põhjalikult USA «rahustamistegevust» Filipiinidel pärast sissetungi, mille käigus metsikuste ja piinamise saatel tapeti sadu tuhandeid inimesi. Vallutajad rajasid ulatusliku jälgimis- ja kontrollimissüsteemi, kasutades toona kõige edumeelsemat tehnikat kuulekuse saavutamiseks. Selle tagajärgi tunnevad Filipiinid veel tänapäevalgi.
Nagu McCoy selgelt näitas, ei kulunud kaua aega, kuni edukat süsteemi hakati rakendama kodumaal, ikka samamoodi elanike kontrollimiseks – jah, kahtlemata leebemal, aga sugugi mitte meelepärasemal viisil.
Sama võime oodata nüüdki. Oht, mida kujutab järelevalveta ja piiranguteta võimumonopol, eriti täitevvõimu käes, pole midagi uut. Selle passiivne teadmiseks võtmine ei ole kohane reaktsioon.
Chomsky on Massachusettsi tehnikainstituudi keeleteaduse ja filosoofia emeriitprofessor.
©New York Times Syndicate