William Echikson: interneti võim – ühtaegu põnev ja hirmutav

Eile käis William Echikson Tallinnas, kus ta kohtus mitme ministeeriumi ja mõttekoja esindajatega, et arutada sõnavabadust internetis, Google’i läbipaistvusraporteid ja teisi päevakajalisi küsimusi. Foto: Toomas Huik

William Echikson on endine ajakirjanik, Ida-Euroopa korrespondent, kes nüüd juhib Google’i sõnavabaduse osakonda. Sõnavabadus ja võim on ühed neist asjadest, mille internet pea peale keeras. Uus, tagurpidi maailm vajab uusi reegleid, aga need sünnivad alles aegamööda. Echiksoni Brüsseli kontoris käis külas Urve Eslas.

Mis oleks, kui alustaks anonüümsetest kommentaaridest. Sõnavabadus on mingil veidral moel hakanud iseenda vastu töötama. Kui kommentaatorid on piisavalt solvavad ja järjekindlad, hakkavad kirjutajad vältima teatud teemadel sõna võtmist, sest ei taha ennast sellesse lahingusse segada. See teema sai uue hoo sisse leheloost, mis kirjeldas parteidesse kuuluvate ametnike töökohustust leida online-ajakirjandusest nn tundlikud teemad ja kommenteerida neid anonüümselt, et avalikku arvamust erakonnale sobivamaks kohendada. Niisiis – suurem sõnavabadus on toonud kaasa varasemast väiksema sõnavabaduse. Paradoksaalne, kas pole?

Kui päris aus olla, siis see tendents ei üllata mind mitte sugugi. Internet keeras oma tulekuga mitmed asjad pea peale, ja üks olulisemaid neist oli sõnavabadus. Varem oli oma seisukoha teatavaks tegemise võimalus üsna piiratud hulgal ühiskonnast. Võtame või ajalehed: ajalehtedel on sõnum, mida öelda, ja neil on vahendid, kuidas maailmani jõuda – korrespondendid, kolumnistid, toimetajad, trükikoda. Internet annab sama võimaluse igale inimesele, viimsele kui ühele.

Ühelt poolt on see väga hea. Iga päev sünnib tohutu hulk informatsiooni, ja ka neis riikides, kus muul moel enda väljendamine tähendaks ohtu selle inimese tulevikule.

Kui ma olin veel ajakirjanik – internet oli siis alles idee mõnes helgemas peas –, mõtlesin sageli, kui keeruline on ajakirjaniku elu: minu ülesanne on sõita ühest kohast teise, kirjutada uudiseid, reportaaže ja analüüse, aga kuidas ma oma loo lehte saan, kui minu ja minu ajalehe vahel on tuhandeid kilomeetreid ja mitu erinevat režiimi, kes kõik sugugi sõnavabadusse ühtmoodi ei suhtu. Kui ma esimest korda Eestisse tulin, nägin, kui palju on siit kirjutada, ja langesin samal ajal musta masendusse: kuidas ma kogu selle informatsiooni Ameerikasse saadan? Kirjaga? Faksiga? Arvestades toonast riigikorda, oleks see tähendanud sekeldusi miilitsaga, mind oleks takistatud, mu lugu oleks läbi loetud, konfiskeeritud. Mul ei jäänud muud üle kui oodata, kuni tagasi Ameerikasse jõuan.

Internet muutis kogu lugude kirjutamise põhimõtet: see toimub kiiresti, ja pea kust tahes. Kuid sellel on oma varjuküljed. Materjali on nii head kui halba, nii õiget kui valet. Kuid me usume, et enam informatsiooni viib lõpuks siiski paremate otsusteni – ja sellega koos ka poliitilise ja majandusliku progressi suunas – kui pidev informatsioonipuudus.

Ühelt poolt on mul väga hea meel näha vaba informatsiooni voolamas – see on just see, milleks Google loodud sai: teha kogu maailma informatsioon kättesaadavaks. Kuid selle juures on kaks olulist asja, mida silmas pidada. Esiteks kaasnevad selle põhimõttega oma ohud ja teiseks on see põhimõte ise mõnedes maailma piirkondades ohtu sattunud.

Vaata maailmas ringi: umbes 40 riigis tsenseeritakse või blokeeritakse internetti tsentraalselt. Kolmekümnes neist 150 riigist, kus Google tegutseb, blokeeritakse seda osaliselt. Me teame, mis toimub Youtube’iga Pakistanis, ja kõik teavad probleemidest, mis meil olid Hiinas. Huvitav on see, et nende riikide seas ei ole üksnes «tavalised kahtlusalused», vaid – mõneti üllatuslikult – sageli ka mitmed demokraatlikud riigid.

Google’i president arreteeriti Brasiilias (ametnike sõnul rikkus ta kohalikku valimisseadust, kuna Google ei olnud nõus eemaldama online-videot, mis kandidaadile solvavalt mõjus – toim), just rääkisin Indiaga, kus on kohutavad internetivabadust puudutavad seadused. See on jätkuv probleem, ja hoolimata vabaduse näilisest suurenemisest pole see kuhugi kadunud.

Siit jõuame kommentaaride juurde. Inimestele ei meeldi teatud asjad, mida teised inimesed arvavad. Kes vastutab, küsivad nad. On see ajaleht? Kas ajaleht peaks kommentaare filtreerima? Blokeerima? Kas Youtube peaks vaatama läbi iga viimase kui klipi, enne kui selle üles lubab? Ei, sest see oleks mõeldamatu.

Kui sul on teatud kogus materjali, pole see võimalik. Neid, kes moraalselt väära materjali üles panevad, tuleb hoiatada. Ja kui seaduse järgi nii otsustatakse, siis tuleb see neil ka maha võtta. Kuid see ei saa olla ajalehe või internetiplatvormi kohustus hoida ära sellise materjali ülesminemist. Meie vastutus on fikseerida need juhud, kui informatsiooni mahavõtmist nõutakse ja informatsiooni maha võetakse, ning teha seda ausalt ja läbipaistvalt. Selleks Google’i läbipaistvusraportid ongi.

Kui materjali puhul on tegu laimuga, kui see on seadusvastane ja kui saad kohtu ettekirjutuse, siis tuleb see eemaldada, see on selge. Kuid vastutus saab jääda ja peakski jääma selle materjali autorile.

Kuid vaataks korraks küsimust laiemalt: näib, et kontroll, raha ja sellega koos ka võim liigub üha enam virtuaalmaailma. Virtuaalraha, filtreerimine ja tsenseerimine, kontroll internetis toimuva üle, see kõik tähendab võimu. Kelle käes on võim? Kas see on üldse enam, vastavalt riigikorrale, rahval või valitsejal?

Internet on avanud uue viisi kommunikeerumisele ja majandusele, arengule laiemalt, ja sellega tuleb ilmselt leppida. Seda võiks nimetada revolutsiooniks, ja ma olen selle seisukohaga nõus. Aga tuleme korraks termini enda juurde: mis on internet?

See oled sina, see olen mina, see on kõik inimesed, kes on omavahel ühendatud. See on alati olnud detsentraliseeritud süsteem, ilma ühe kindla keskuseta. See on tagurpidi võimu kujund, see on alati olnud midagi sellist, mida keegi ei valitse, kellelgi pole selle üle võimu. Mõni võib ju öelda, et võim on vahendajal, otsingumootoril, näiteks Google’il. Aga kas ikka on? Palju jõutakse lehekülgedeni otse, ilma otsingumootori vahenduseta. Inimesed ei kasuta Google’it, et Postimehe või mõne Postimehes avaldatud artiklini jõuda, nad teavad otseaadressi. Sama puudutab näiteks New York Timesi. Tugevad brändinimed ei vaja mingit vahendamist.

Tegelik küsimus on hoopis, kas kellelgi on üldse võimalus internetti kontrollida. Ja tundub, et on. See võimalus on valitsustel, eraettevõtetel – näiteks nagu Google –, vabaühendustel. Edasi peab küsima, kellel on huvi seda teha. Kõige suurem huvi on valitsustel, näiteks sellistel nagu üks teie naabritest. Riigid on aru saanud, et võim on üle läinud internetti, ja on asunud seda kontrollima. Jah, ma näen selles ohtu.

Inimlikust aspektist vaadatuna tähendab väline kontroll ka seda, kui osa sisemisest kontrollist käest ära antakse. Suurt osa minu enda mälust ma enam ei kontrolli: see on minu e-kirjades, minu bookmark’ides. Ma ei kontrolli osa oma minevikust, see ei püsi sellisena, nagu mina mäletan, vaid minu Facebooki leheküljel toimub minevike ühtlustamine, näiteks endiste koolikaaslastega. Ma ei kontrolli isegi enda olevikku, sest minu muljed ühtlustuvad teiste muljetega niipea, kui neid jagada.

Ma olen nõus. See on fundamentaalne muutus. Mille pärast inimesed peamiselt muretsevad, on küsimus, kas see osa nende mälust, mis näiteks Google’i käes on, on turvalises kohas ja kindlalt alles. Turvalises kohas tähendab seda, et me ei anna seda üle valitsustele lihtsalt seepärast, et nood seda meilt küsivad, kui neil selleks õigust ei ole. Kindlalt alles tähendab seda, et paik, kus osa nende mälust ja mälestustest asub, ei kuku kokku ega too kaasa olulist mälukaotust – ja pilves hoidmine on turvalisem lahendus kui kõvakettal hoidmine.

Ausalt öeldes tundub see mulle peaaegu müstiline. Just hiljuti tahtsin ma üle lugeda üht oma Eesti kohta käivat artiklit. Kirjutasin selle 1988. aastal, kui ajakirjanikuna esimest korda Eestit külastasin.

Ma teadsin, et mul on kusagil alles see lehenumber, kus lugu ilmus, sest ma tavatsesin koguda kõik oma ilmunud artiklid kaustadesse. Aga ma mõtlesin, et enne kui kaustadest otsima hakkan, prooviks õige teistmoodi. Kirjutasin oma nime ja mõned artiklit puudutavad märksõnad Google’isse, ja ma leidsin selle artikli üles. Internet on teinud mälu sisust – ja ka varasema, enne internetti olemas olnud mälu sisust – informatsiooni, mille hulgast saab vajalikku otsida. Ma sain lugeda, mida olin kirjutanud Eesti kohta aastaid tagasi, ilma et oleksin pidanud tolmusesse arhiivi minema.

Ma olen nõus, et inimestel on sellega seotud mitmed hirmud. Kuid see on peamiselt valitsuste pärast – hirm, et valitsused hakkavad kasutama nende kohta käivat informatsiooni nende vastu, õigustades seda näiteks terrorismivastase võitlusega. Turvalisusvajadus on midagi inimesele väga omast.

Google on teinud mitu üsna praktiliselt kasulikku asja – Google Maps koos Street Viewga, Google Books –, kuid need ei pääsenud kriitikast. Inimesed muutusid kahtlustavaks: meie üle tahetakse valitseda, meie üle võimu saada.

Muidugi. Google’i kaubaks on informatsioon, ja see teeb sellest väga tundliku äri. Street View’ puhul on probleemiks müra suur hulk: lisaks sellele, mida vaja on – majad, majanumbrid, tänavad, pargid, purskkaevud, kõik see, mis aitab võõras linnas orienteeruda – salvestab kaamera ka palju ebavajalikku: inimesed tänaval, autonumbrid jne. Google’i suund on näidata ainult vajalikku ja hägustada kõik muu. Esiteks seepärast, et see ei riivaks salvestisele jäänud inimeste privaatsust, aga ka selleks, et mitte väsitada inimest informatsiooniga, mida ta ei vaja. Informatsiooni on niigi palju.

Google Books on omaette huvitav teema. Ma olen kirjutanud neli raamatut, neist kolm on läbi müüdud ja enam juurde neid ei trükita, osta neid pole enam võimalik, või kui, siis teise-ringi-raamatuna. Ma oleks väga rahul, kui need oleksid skaneerituna kättesaadavad. Praegu on mu raamatud justkui varjusurmas, lugejatele kättesaadavaks tegemine annaks neile elu tagasi. Aga ma saan aru ka, miks inimestel tekib Google Booksiga seoses küsimusi ja miks seal on suur hulk probleeme autoriõigustega. Aga seda võib võtta kui väljakutset.

Mis puudutab võimu, siis tuleme korraks tagasi meie jutuajamise alguse juurde: internet on keeranud võimukontseptsiooni pea peale, jalad ülespidi. Eestis toimus revolutsioon ilma internetita. Ma olin 1980. aastal Poolas, kui Solidaarsuse liikumine tekkis. Ametiühing kogus 10 miljonit liiget mõne napi kuuga, ja seda ilma igasuguse internetita.

Internet on vahend, mis annab inimestele võimaluse tihedamalt kommunikeeruda. See keerab pea peale ka rahvaliikumiste põhimõtte. Neid on raskem kontrollida, ja see tekitab hirmu peamiselt neis, kelle käes on võim. See on põnev ja hirmutav korraga. Seetõttu on ka Google’is põnev töötada: see on ettevõte, mis asub serva peal, otse seal, kus tuntud territoorium lõppeb ja tundmatu algab. Iga asi, mida me teeme, on seotud tulevikuga, mis, nagu tulevik ikka, on tundmata ja lõpuni ennustamatu.


William Echikson

•    Google’i sõnavabaduse osakonna juht Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas.

•    Pikaaegne Euroopa-korrespondent USA väljaannete juures, kirjutanud üle 25 aasta kaastöid väljaannetele Wall Street Journal, Fortune, BusinessWeek jt.

•    Aastatel 1985–1990 keskendus ta ajakirjanikuna kommunismi kokkuvarisemisele Euroopas ning kirjutas neist kogemustest ka raamatu «Lighting the Night: Revolution in Eastern Europe».

•    1990ndatel keskendus enam majandus- ja kultuuriuudistele.

•    Aastatel 2001–2007 töötas Dow Jonesi Brüsseli haru juhina.

•    Alates 2008. aastast on seotud Google’iga.

•    Nelja raamatu ja mitme teledokumentaali autor.