Iivi Kallaste: rehateenuse rehad

Iivi Kallaste
Iivi Kallaste
:

Reha­bili­tat­siooni­teenus (rahvakeeli rehateenus) kõlab küll paljutõotavalt, kuid reaalsus upub sotsiaal- ja haridusvaldkonna absurdsete komisjonide rägastikku, kirjutab nõustaja Iivi Kallaste Eesti Patsientide Esindusühingust.

Puude- ja rehabilitatsioonikomisjonid jahvatavad aastas läbi tuhandeid taotlusi veendumaks, et jalutud, pimedad, vaimupuudega või hapnikuballooni külge aheldatud inimesed pole ühtäkki läbi teinud imelist tervenemist ning neist pole saanud riiki petvaid luusereid.

Nii kulub lõviosa puudega inimestele mõeldud reharahast hoopis komisjoniliikmete palkadele, mitte abivajajate tegelikuks abistamiseks. Aastaid on puudega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid probleemidele tähelepanu juhtinud, aga masinavärk jahvatab ikka edasi.

Aastal 2012 esitati puude saamiseks sotsiaalkindlustusametile 62 061 taotlust. Igal aastal kulutatakse selliste taotluste läbivaatamiseks ja otsuste tegemiseks tuhandeid eurosid, kusjuures 2011. aastal taotles puuet neljandat ja enamat korda 35 968 inimest. Kas tõesti usub sotsiaalministeerium, et raviarst, kes raske puudega inimesele vajalikku ravi määrab, on ebausaldusväärne ja patsiendi poolt äraostetav ega suuda hinnata, kas inimesel on erivajadus või mitte?

Iga paari aasta järel on vaja taotleda puuet ka sünnist saadik raske ajukahjustusega või teiste raskete diagnoosidega lastel. Tähtis komisjon ja ekspertarst kontrollivad, ega kaasasündinud geenirike või mõni muu elukestev seisund pole kuidagi kaotsi läinud. Raske on puudega laste vanematel aru saada, kes on siin raskema puudega, kas laps või need komisjonide tegijad. Kuidas peaks üks nn ekspertarst, kes last iialgi näinud pole, vaid tutvub põgusalt ainult lapse raviarsti kirjapanduga, suutma teha adekvaatsema otsuse kui lapse raviarst?

Oleme küll Euroopa Liidus, aga millegipärast ei märka õppida ka lähinaabritelt, vaid tahame ikka ise oma jalgratta leiutada.

Hiljuti kolis tuttav puudega lapsega pere Soome, sest siin ei pidanud enam närvid vastu. Tõesta, põhjenda, taotle ja võitle, ja nii päevast päeva – voodihaige lapse hooldamise kõrvalt. Uurisin, kuidas seal puude ja rehaplaanide masinad töötavad. Selgus, et ei töötagi. Käid lapsega arsti juures ära ja sellest piisab. Arst määrab lapsele puude raskusastme ja suunab info edasi perele määratud nõustajale, kelle kohuseks on nõustada/juhendada vanemat ja vaadata, et ta ikka kõik, mis vaja, kätte saab ja kõikide õiguste ja võimalustega kenasti kursis on. Vanemal pole vaja käia mööda uksetaguseid nurumas.

Kõige rohkem raha jahvatatakse igal aastal läbi rehabilitatsiooniplaanide vorpimisega. Plaane tehakse, aga milleks ja kellele, seda ei tea sageli keegi – ei klient ega tõenäoliselt ka teenusepakkujad. Plaanide tegemisel väidetakse kliendile paljutõotavalt, et plaane pole vaja mitte ainult rehateenuste osutamiseks, vaid plaanis kaardistatakse lapse ja pere vajadused tervikuna. Eriti väledalt tuleb see väide ametnike suhu siis, kui teenusepakkujatel raha napib ja seda pärast plaanide valmimist enam teenusteks ei jagugi.

Veel väidetakse, et rehaplaanid on vajalikud, et lapsed saaksid omavalitsusest endale vajalikud abivahendid ja teenused. Kui aga, plaan näpus, abivahendit või teenust taotlema minna, siis selgub, et tuleb käia ära perearsti juures ja tuua tõend, et plaanis kirjapandu ja lapse mähkme vajadus pole tingitud mitte ema laiskusest, vaid lapse haigusest.

Kui julged omavalitsusest mõnd sotsiaalteenust taotleda, tuleb esitada taotlus sotsiaalkomisjonile, ja nii ikka edasi mööda komisjone ja tõestamist. Kui suuremat abivahendit vaja, tuleb taotlus viia maavalitsuse komisjoni, ja kui laps vajab tugiteenustega õpet või erikooli kohta, siis tuleb veel teha taotlus õppenõustamiskomisjoni. Lõputult taotlusi ja komisjone.

Kui saadki kõik komisjonid läbi käidud ja laps erivajadusega laste kooli või lasteaiarühma jõuab – mis võiks nagu tunnistust anda, et lapse erivajadus on nii märgatav, et haridus ja rehabilitatsioon seal käsikäes käiks – oled taas üllatuse osaline ja saad jälle targemaks, et nii see meil paraku ei käi.

Iga valdkonna asjatundja on ise tark ning koostöö ja sidusus on mõisted, mida mõistavad head projektikirjutajad, aga mitte eri valdkondade spetsialistid. Õpetaja õpetab ja paneb hindeid, arst ravib ja kirjutab retsepte, ametnik võtab taotlusi ja otsustab, lastekaitse kaitseb, kui just mõni laps ta üles leiab – ja nii ikka edasi. Igaüks teeb kenasti oma tööd ja pole nende asi näha last kui tervikut, kuna riik selleks ei kohusta. Riigi meelest piisab, kui mistahes raskusastmega puudega laps saab aastas viis päeva rehabilitatsiooni – ülejäänud 360 päeva elagu tavalise lapse elu!

Kellele ja milleks rehaplaane tehakse, kui see, mis sinna kirja pandud, mitte kedagi ei huvita? Ainus, mille vastu huvi tuntakse, on lõppemise kuupäev. Kui kuupäev läbi, siis ei saa laps enam puuet, sest plaan peab olema, et lapsel puuet määrata. Milleks puuet vaja? Eks ikka seepärast, et rehaplaani teha.

Pikk ja keeruline kadalipp, mille oravarattast keegi enne aru ei saa, kui ise selles absurdses sotsiaal- ja haridusvaldkonna komisjonide masinavärgis nattipidi vahel on.

Aastaid on räägitud rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse probleemidest ja kliendi raskusest orienteeruda selles komisjonide rägastikus, aga kui midagi tehakse, siis ainult pisikosmeetikat, kus komisjonide kohustuslikke tähtaegu lükatakse kolmelt aastalt viiele ja teenuse ootejärjekorda viielt kolmele.

Lõpetaks ükskord selle komisjonide jama. Inimese osas, kellele kord on tehtud rehabilitatsiooniplaan ja saab juba teenust, võiks needsamad teenuseosutajad otsustada, on ta niivõrd edenenud, et ei vaja teenuse jätkamist, või teeb vajadusel plaani täiendused edasiseks osalemiseks või tunnistab kliendi rehabiliteerituks ja lõpetab teenuse. Näiteks miks peaks psühholoogilise abi jätkumise vajaduse üle otsustama komisjoni psühholoog, mitte spetsialist, kes inimesega reaalselt töötas? Igatahes jäävad tavakodanikule arusaamatuks kõik need parima kvaliteedi tagamiseks moodustatud komisjonid, kelle hüve tsementeerivad rehaplaanide virnad.

Eesti ei ole imedemaa, kus ühiskond oleks sedavõrd arenenud, et pimedad, jalutud või vaimupuudega inimesed võiks kõrvalise abita ja lisakulutusi tegemata õnnelikult ja kaasinimese abita võrdselt ühiskondlikus elus osaleda. Nii kaua kui me sel imedemaal ei ela, tuleks riigiesindajatel aktsepteerida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni käsitlust puude mõistest ning lõpetada arutu puude taotluste masinavärgi tööshoidmine.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadarvamusIIVI KALLASTEreha­bili­tat­siooni­teenus
Samal teemal
Sisuturundus
nädala näod
brexit
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
presidendiks pürgijate keeletest
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE