Mart Raudsaar: Euroopa unelm ja demokraatia põlistamise aeg

Mart Raudsaar Foto: Pm

Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar kirjutab, et Euroopa Komisjon tahab juurde saada võimu meedia- ja ajakirjandusküsimustes ning arutluse all on ajakirjanduse roll Euroopa väärtuste propageerijana.

Pärast iseseisvus­e põlistamise päeva oleks meeldiv elada usus, et Eestit enam kunagi ei okupeerita ning meid ootab ees tuhandeaastane rahuriik. Oleme ju NAT­O ja läinud sügisel Nobeli rahupreemia pälvinud Euroopa Liidu (EL) liige. Aga kas sellest johtub automaatselt, et arengutee on pöördumatu ning EL pakub liikmesriikidele sisemist stabiilsust ja kollektiivseid lahendusi väliste väljakutsete vastu?

Viimaste aastate sündmusi jälgides ei saa me olla kindlad ELi stabiliseeriva mõju kõikvõimsuses isegi liikmesriikide suhtes. Pol­e võimalik sajaprotsendilistelt välistada võimalust, et mõnes kõrge tööpuudusega ELi liikmesriigis võiks valimiste või suisa riigipöörde teel võimule tulla autoritaarne valitsus.

Mida teeks Euroopa Liit, kui mõnes liikmesriigis kaoks demokraatia? Erinevalt omaaegsest Varssavi Lepingu Organisatsioonist, vaevalt et tanke kohale saadetaks. Meenutades ELi hambutut reageerimist 1990. aastate alguse tapatalgutele lagunevas Jugoslaavias (mis polnud küll muidugi mingi ELi liikmesriik), puudub selleks poliitiline ja sõjaline ressurss. Jälgides ELi reaktsioone üha autoritaarsemaks muutuva Ungari riigipea Victor Orbáni tegevusele (kes on öelnud, et EL kohtleb Ungarit kolooniana), on senised sammud olnud pelgalt retoorilised.

Euroopa Liit on tervikuna majanduslanguses ning hea käitumise präänikukorv tühjeneb, sest doonorriigid (eeskätt Saksamaa) pole isegi poliitilise tahte olemasolul selleks ühel hetkel enam majanduslikult suutelised. Ainsa olulisema piitsa näitena minevikust meenub 14 ELi liikmesriigi diplomaatiline boikott Austria vastu aastal 2000, kui Jörg Haider­i Vabaduspartei oli pääsenud valitsusse.

Tõsi, Euroopa aluslepingu (Treaty of Europe) seitsmes artikkel võimaldab liikmesriikidel mõjuvatel põhjustel kehtestada ühe liikmesriigi suhtes sanktsioone (peatada tema hääletusõigus nõukogus, lõpetada tõukefondide maksed jne), ent see eeldaks laiapõhjalist poliitilist kokkulepet Nõukogus riigijuhtide tasandil. Samuti oleks küsitav, milline oleks sanktsioonide efekt näiteks Kreeka puhul, kui seal tuleksid võimule päästepaketi vastased jõud, kes toetuksid ühiskonna osale, kellel pole midagi kaotada.

Nõnda pole ime, et ELi juhid räägivad viimasel ajal üha rohkem demokraatiast, organisatsiooni ajaloolisest rollist ning otsivad võimalusi, kuidas ennetavalt veenda avalikkust selles, et Euroopa unelm on endiselt elujõuline olukorras, kus globaalse konkurentsivõime poolest ELi mahajäämus USAst ja Aasia tiigritest suureneb.

Majandusraskustest tingitud sotsiaalsete pingete leevendamiseks otsivad ELi liidrid niisiis abivahendeid. Niisugust tausta arves­tades on kõnekad Euroopa Komisjoni digitaalarengu voliniku Neelie Kroesi esinemise avalaused 22. märtsil Dublinis seminaril «Meedia pluralism ja vabadus ühinenud Euroopas»: «Me tunneme Euroopat kui demokraatia, läbipaistvuse ja võrdsete õiguste kodu; me teame, et vaba ja pluralistlik meedia on selle põhimiseks osaks. Ent kuidas saavutada nende väärtuste austamist tegelikkuses, see on vähem ilmne.»

Tundub, et avalikkuse mõjutamiseks on leitud maagiline abivahend: volinik Kroes pidas oma kõne ajal, mil EL kuulutas välja kaks üldsusega konsulteerimist, mis kestavad 14. juunini: esiteks, milline peaks olema ELi pädevuse ulatus meediavabaduse kaitsmisel, sealjuures ametiasutuste ja iseregulatsiooni roll, ning kuidas peaks toimuma ajakirjanike teabeallikate kaitsmine Euroopas? Teine konsulteerimine käsitleb Vaira Vīķe-Freiberga juhitud nn kõrgetasemelise töörühma soovitust, mille kohaselt audiovisuaalset valdkonda reguleerivad asutused peaksid olema sõltumatud.

Lihtsas keeles öelduna: Euroopa Komisjon tahab juurde saada võimu meedia- ja ajakirjandusküsimustes, kus tal see senini on sisuliselt puudunud. Miks ei piisa Euroopa Liidule lahendusest, mille valisid 1791. aastal Ameerika Ühendriigid? Seal jõustus siis esimene põhiseaduse parandus, millega võeti Kongressilt muu hulgas õigus võtta vastu mistahes sõna- või pressivabadust käsitlevaid seaduseid (või laiemas mõttes regulatsioone).

Vastuse leidmiseks tuleks lugeda Vaira Vīķe-Freiberga komisjoni raportit, mis avalikustati jaanuaris. Selles näeb kõrgetasemeline töörühm Euroopa demokraatia saatust otseses seoses ajakirjanduse tegevusega (raporti pealkiri: «A free and pluralistic media to sustain European democracy»). Üheks raportit läbivaks mõtteks on ajakirjanduse roll Euroopa väärtuste propageerijana.

Kahtlemata on üks ajakirjanduse roll lisaks võimude valvekoera funktsioonile väärtuste ülekandmine – kasvõi arutelukeskkonnana –, ent siiski tuleks küsida retooriliselt, millised on need ühised Euroopa väärtused ning kuidas peaksid need kuju­nema.

Euroopa põhiväärtuste teemaga tegeles Prantsuse ekspresidendi Valéry Giscard d’Estaingi juhitud Euroopa Tulevikukonvent kümmekond aastat tagasi. Konvent püüdis ühtlustada senini suuresti ad hoc printsiibil arendatud Euroopa Ühenduse/Liidu aluslepinguid, arvestades seda, et alguses majandusorganisatsioonina alustanud organisatsioon on alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1993. aastal üha enam omandanud poliitilise organisatsiooni jooni ning ei saa enam toimida eliidiprojektina, vaid peab demokraatia säilimiseks kaasama rahvamasse.

Muu hulgas tekitas palju kõmu arutelu, kas ELi põhiväärtustes peaks olema viide kristlikele väärtustele või mitte.

Mäletatavasti hääletasid Hollandi ja Prantsuse valijad Tulevikukonvendi loodud ELi põhiseaduse maha ning Euroopa juhid kuulutasid välja «tagasisidepausi» (pause for reflection). Paraku ollakse siiamaani ELi põhiväärtuste sõnastamisega poolel teel. Ehkki ELi põhiseaduse läbikukkumise järel alusleppeid koondava Euroopa aluslepingu teine artikkel üht-teist üldsõnalist ütleb, pole päris kindel, et need põhiväärtused on arusaadavad ja mööndusteta järgitavad ühtmoodi kõigi liikmesriikide jaoks.

ELi liikmesuse kriteeriumid uutele liitujatele, nn Kopenhaageni kriteeriumid sõnastas Euroopa Nõukogu juunis 1993. Selle poliitiline osa rõhutas demokraatlike institutsioonide stabiilsust, õigusriigi olemasolu, inimõigusi ning vähemuste õiguste austamist. Milline mehhanism (mitte üksnes retooriliselt) kontrollib nende kriteeriumite täitmist pärast ELi liikmeks saamist ning kas nn audit ootab ka vanu liikmesriike, on jäänud selgusetuks. Kes juba klubis, see klubis.

Seetõttu nõnda, nagu on puudunud korralik vundament Euroopa ühtse rahaturu probleemideta funktsioneerimiseks, puudub siiamaani ühtne väärtuspõhine vundament ELi poliitiliseks funktsioneerimiseks, mistõttu jutud Euroopa Ühendriikidest või föderatsioonist on kindlasti enneaegsed. Sellise vundamendi nõrkust ei saa panna vähese uuriva ajakirjanduse, online- või sotsiaalmeedia süüks.

Tõsi, Vaira Vīķe-Freiberga komisjoni tähelepanekute hulgas on mitmeid tähelepanuväärseid ja arutelu väärivaid punkte. Mid­a arvata komisjoni soovitusest, et lõppkasutajale informatsiooni edastavad kanalid peaksid olema oma sisu käsitledes «läbinisti neutraalsed»? Kuidas peaksid seda tõlgendama «objektiivsust» erinevalt mõistvad Põhjamaade ja Vahemere maade ajakirjanikud? Või mida arvata ettepanekust, et Euroopa Liidu institutsioonid võiksid rahaliselt toetada kvaliteetajakirjandust (mis vajaks samuti definitsiooni)?

Nendele küsimustele ammendavaks vastamiseks ei piisa kindlasti Meedia Plura­lismi ja Vabaduse Keskuse loomisest Itaalias 2011. aasta lõpus (mille üheks finantseerijaks oli Euroopa Liit) või ELi seitsmenda raamprojekti konsortsiumi MEDIAD­EM uurimistulemustest, mis tekitavad omakorda hulgaliselt küsimusi.

Vajalik oleks laialdane arutelu eri maade ajakirjanduse väljaandjate ja tegevajakirjanike osavõtul, et tulemused ei jääks eluvõõraks ega ohustaks vaatamata kaunile retoorikale ajakirjandusvabadust, nagu kardab Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Assotsiatsioon. Ilmselgelt pole sellega võimalik jõuda valmis 14. juuniks, kuna debatt pole veel alanudki.

Võib-olla oleks Euroopa Liidu põhiväärtuste sõnastamine ja ajakirjanduse roll selles üks teemasid aastal 2018, kui Eesti on ELi eesistujamaaks?