Ajaloost valutab pea

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Eesti ajalugu tuletab end iga päev meelde, vahel kõva ragina, ent põhiliselt tasasema naginaga. Ta sünnib ja muutub me silme ees. Vist mitte ükski humanitaar­ala ei heida väljakutseid võimule ja vaimule nii kaelamurdvalt kui HISTORIA. Historia mühiseva jõe kallastel kõnnime ju kõik, ta puudutust tajub igaüks. Kuid mitte ühtemoodi. Nagu kõigil on oma elulugu, võib hea tahtmise korral üldistades mõelda, et igal inimesel on oma ajalootunnetus või arusaam ja kahtlemata mingid teadmised maa ja rahva ajaloost, mis kuuluvad vaid temale. Egas rahva harimist selles valdkonnas pole ka unustatud, seda kinnitavad ju pikka aega kuulatud ajalooteemalised raadiosaated, paljud täiesti uued, vahel täiendatud ja ka täiendusteta käsitlused ning virnad samaainelist belletristikat, mida olen pidanud oma huvi hooldamise tõttu lugema.

Ajalugu on tegelikult kõik kohad täis. Tule siis Toompealt alla või roni Rakveres Vallimäele. Heida pilk Sinimägedele või kõnni Jüriöö pargis. Kuid me ju ei lepi pelgalt silmapiiriga, vaid mõtleme midagi ka juurde. Ainuüksi minu eluaja jooksul on ajalugu vähem või rohkem muudetud vaat et igal kümnendil. Loomulikult pean iga kord ainese, st kuuldu, nähtu või loetu iseendale selgeks ja mõistetavaks tegema. Järgmise korrani. Ühel päeval võivad kahekümnel või koguni viimasel aastal omandatud arusaamad, millega praegu aplombikalt välja tullakse, osutuda mingil põhjusel siiski vääraks. Ajalool on selleks ju alati õigus.

Inimesed tajuvad aga ajalugu mõnikord ilukirjanduse või kujutava kunsti kaudu paremini, lihtsamalt kindlasti. Võtavad vastu fakti või kujundi ja arendavad kujutluses edasi. Tegelikult vääriks ajaloolise belletristika mõju rahva teadvusele põhjalikku uurimust, sest tõsimeelsed ajaloolased on visanud mõnigi kord üle õla, et eesti ajalugu kirjutavad kirjanikud...  Kuid tundub, et tõlgendustega epateerivad mõlemad, kirjanikel tuleb see enamasti küll paremini välja. Just ilukirjandus on viimastel kümnenditel näidanud, kuidas tuhanded inimesed kannavad praegugi ajalootaaka, ega oska sellega toime tulla. Parimaist üks parim näide on Ene Mihkelsoni looming, kummastavalt põneva näitena nimetan ajaloolasest arhiivitöötajat proua Bintat «Katkuhauas» (2007). Paistab, et kirjanikud on meie ajaloo analüüsiga kohati selgemas sõnastuses välja tulnud kui erialaselt näpuga järge ajajad. Miks ei suuda eesti ajaloolased 20. sajandiga toime tulla? Selle asemel korrigeeritakse pidevalt keskaega, millest ma muidugi suuremat ei tea. Mul  juba valutab eesti ajaloost pea, samale vaevale viitab kujundlikult Mats Traat luulekogus «Valgus võtab ka ruumi» (lk 22).

Olen igatahes iseendaga kokku leppinud ja valinud identiteediks eestlaseks olemise, sest ükskõik kui eurooplane või põhjamaalane ma ka olla tahan, nende ajalugu ega kultuurilugu ma juurteni nagunii ei hooma. Ei saa hakkama omagagi. Ma ei mõista veel päris täpselt, kas tõe puhastustulest läbi käinud eesti ajalugu on liiga palju või hoopis vastupidi – vähevõitu. Ma ei saa aru, mida või keda pean ajalookäsitlejatest uskuma. Millal mind provotseeritakse, millal mu üle nalja heidetakse? Mulle piisab täiesti maalapist, mida nimetatakse Eestiks, ja usust, et mu väga kaugetel esivanematel midagi hinges liikus, kui nende isearvamistahet hävitati.

Belletristika ja ajalugu: selle teema kallal on ajaloo tõsimeelsed jüngrid või õpetatud ajaloolased alati hambaid teritama kippunud. Taas küsimus: miks? Ei pääsenud sellest Jaan Krossi suurromaan «Kolme katku vahel», kus autor otsustas valida peategelaseks «Liivimaa kroonika» kirjutaja Balthasar Russowi, ja tema kaudu siis eestlaseks olemise ja tallinlaseks olemise suhteid harutada. Jumal tänatud, et tegi katse, muidu ei teaks eesti rahvas sellest Liivi sõja aegsest suurmehest ja tema kroonikast midagi. Me klassik on pakkunud  suurepärase tõlgendamisvõimaluse, mida ei saa jätta kasutamata.

Mind üllatab ja häirib pidev n-ö ajaloost tingitud «tallinlaseks» olemise ja saamise sümboli kui väärtuslikuma identiteedi imetlemine ja kohatine peale surumine. Tallinnas elavale linlasele ei peaks ometigi iga päev meenutama, et ta on tallinlane, palju olulisem on ajaloo seisukohast tajuda, et on eestlane, kuigi enamiku ajaloost on Tallinnas ikka võõrad toimetanud. Tähtis on ka mõelda Gert Helbemäe sõnumile novellis «Õigus eluks», kus Niguliste kiriku Antoniuse kabeli maalilt «Surmatants» surm ühel ööl maha astub, et jälgida olukorda linnas, kus sündide ja surmade tasakaal oli noateral. Pärast ohtlikku ööd võtsid juhtivad linnaisandad õppust: «... toomapäeva joodud jäeti pidamata ja raha kulutati linna vaeste jaoks, noortele abiellunutele jagati abi ja toetust, avati uued haiglad ja parandati linna tervishoidlikku olukorda, kuna raehärrad ise astusid tol ööl sündinud käsitöölise poja vaderiks.»

Ka Lübeckis elades ja näiteks hansaaegset Lübecki õigust tundes ei muutu eesti ajaloolane kellekski teiseks. Ah et eurooplaseks! Võib-olla? Mida ma hakkan peale eluga, kui mul pole rahvust? See on ameeriklaste kui inimkoosluse ja varsti ka Euroopa (peljatakse sünnist päritud identiteeti) mure ja koorem. Ühel saatuslikul päeval nendegi eestlaste seis, kes lähevad kaugele õnne otsima. Samasugune trall käis kunagi ajalooharidusega Lennart Meri muinasaega interpreteerivate käsitluste «Hõbevalge» ja «Hõbevalgem» ümber. Harilik lugeja naudib sealset müütilisust ja haaret, ent eriharidusega ajaloolased paraku lõikasid vaatenurga läbi.

Ent tulgem ajaloole lähemale. Mille võrra on tõesemad juba nimetatud Ene Mihkelsoni suurepärased tüvetekstid, eesti ajaloovaatlused romaanides «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud» näiteks soome kirjaniku Sofi Oksaneni teostest «Stalini lehmad», «Puhastus», «Kui tuvid kadusid»? Lisagem möödunud aastal ilmunud Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Viimane on tõesti rõhutatult sürrealistlikum ja irriteerivam, aga samal teemal kui eelnimetatudki. Siin kerkib muidugi küsimus, kas põlvkondlik suhe võib olla teistsugune. Nähtavasti võib? Kuigi ajaloofakti ei tohi reaalses elus tühistada ega muuta, saab autor belletristikas ajalooga laiutada, palju soovib. Ent ajaloolased ei anna seda luba kõigile, kui ilukirjanduslikku retseptsiooni lähemalt jälgida. Selge, et ajaloolane otsib oma tõde, kirjandusinimene huvitavat lähenemist, sisukust, kunstilist väljendusviisi.

Kui sugupuud uurida, siis leiame sealt mõned võõrad juured, aga me ei oska neid sedamaid omaks võtta. Ma ei muutu üleöö sakslaseks või lätlaseks.

Nii ei kao mu mälust minu elatud aja jooksul sinna ladestunud teadmised võimalikust eesti ajaloost uute võimalike ajalootõlgenduste esitamisele vaatamata. Kuna ajalugu ­uurinud mehed on mulle palju valetanud, siis miks peaksin ma neid korraga uskuma hakkama? Mats Traadi «Harala elulugudes» (1976) peitub inimest puudutanud ajaloolist muserdust rohkem, kui seda neil aastail ajaloolased julgesid pakkuda.

Kunagi lugesin Ain Kalmuse 13. sajandit käsitlevast ajaloolisest triloogiast «Jumalad lahkuvad Maalt» (1956), «Toone tuuled üle Maa» (1958) ja «Koju enne õhtut» (1964), et kõik mungad polnud kurjuse kehastused, kelleks ristisõdijaid olin kooliajast saati kuulnud olevat. Imestasin, kuid lugejal on valida, kas uskuda baptistist kirjanikku, nagu kõiki teisigi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandil ajaloolist proosat kirjutanuid, alates Jaak Järve «Vallimäe neitsist» (1885), sest tõesust ei suuda kindlustada ju keegi.

On selge, kui ajaloolist tõde kuulutab ajaloolane, siis pole jutt usust, vaid teadmiste abil argumenteeritud mõtetest. Diletandina võin küsida, kust teavad tänapäeva nooremad euroopalikult koolitatud ajaloolased, et mu esivanemad, kellestki olen ju ometi põlvnenud, ei tundnud endas mingeid rahvuse või identiteeti algeid jms?

Ma ei kavatse otsidagi mingeid allikaid tõestamaks ühe või teise õigsust, ma usun, et siin maal on elatud ja võideldud. Bornhöhet võib ju «süüdistada» ajaloo loomises «Tasuja» (1880) kirjutamise kaudu, Jüriöö ülestõusu põlistamises, nagu Kippelit vene rahva ülistamises «Meelises», aga termin või mõiste «muistne vabadusvõitlus» on sootuks suurem, ulatuslikum kui üks või teine lahing või mäss. Jüriöö ülestõusu kasutati raskel  1943. aastal, mil toodeti ka alltekstiga kirjandust, lisaks padupunasele literatuurile, mida keegi enam küll ei loe, kuid mida toona siiski vajati.

Täitsa vaimukalt (ehk koguni ajaloouurijaid tögavalt?) kõlab Maimu Bergi «Moemajas» keskse tegelanna Betti uurimise tulemus, kus jõuti järeldusele, et Taani printsi Hamleti ema Getrtrud võis olla kasvanud üles mõne jõuka vanema kojas Eestimaa territooriumil. Süütu iroonitsejana osutab sama Betti võimalusele, et Tšingis-khaani lugematute vallaslaste ühe ema nimi olla kusagil kirjas Onnelembe. Mul lõid silmad kohe särama! Selle raamatu puhul ei hakka keegi ju ajaloolise tõe väänamist avaramalt või tõsimeeli käsitlema.

Eestlastel on kombeks pidevalt midagi ümber lükata. Kord ei sobi meile vabadussõjas osalenutele püstitatud ausammas või sambad, siis kaheldakse rahvusmuuseumi vajalikkuses. Kui räägiti iseseisvuse põlistumise päevast, kuuldus teadagi nurinat. Aastast aastasse pole me oma maa, oma riigi ja ajalooga rahul. Ühele Konstantin Päts kui kunagine riigijuht sobib, teine ei tea, kuidas kõik juhtunu tema süüks panna. Jumal hoidku, kui keegi rahvusliku loo, laulu või teatrietenduse kirjutab, siis asume kõik karjaga kallale – see on ilustatud ja naeruväärne ajalugu. Ajalugu on lihtinimesele paljuski see, mida tunnetame sisemiselt, mis puudutab meid sageli rohkem kui tõene fakt kusagil tolmunud leheküljel, mida mõistagi tuleb samuti hoolega hoida ja uuri­da.