Kaja Kallas: naiste väärtus

Kaja Kallas. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas (Reformierakond) kirjutab, et kui ta poliitikas alustas, siis ütlesid mitmed meespoliitikud, et tee, mis teed, ära ainult «naiste teemadega» tegele. Ometi tulevad paljud Eesti probleemid just sellest, et nende teemadega ei tegelda.

Esmaspäeval suri Margaret That­cher, keda tagantjärele iseloomustatakse kui Suurbritannia parimat rahuaegset peaministrit. Ometi, kui Thatcher 1970. aasta suvel esimest korda valitsuse ministriks sai, vastas ta ajakirjaniku küsimusele, kas ta unistab ka peaministri ametist: «Ei, minu eluajal naispeaministrit ei tule – meesvalijatel on selles suhtes suured eelarvamused.»

Kuidas on lood Eestiga?

Kui ilmus kurikuulus «Harta 12», siis selle koostajate hulka oli võetud ainult üks naine – Marju Lauristin.

President korraldas eelmise aasta lõpus kärajad teemal «Millist Eestit me jõuame pidada». Kõikides paneelides ja lava peal arutajate hulgas polnud mitte ühtegi naist. Mitte ükski naine ei kvalifitseerunud rääkima teemal, millist Eestit me jõuame pidada. Samas olid publiku hulgas sellised lugupeetud naised nagu Mall Hellam, Margit Sutrop, Signe Kivi, Marika Valk, Imbi Paju, Iivi Anna Masso jpt.

Aprilli alguses toimus loomeliitude pleenumi aastapäeva koosolek, kus näitleja Mari-Liis Lill pidas meeldejääva kõne. Mehed tõstsid kohe üles teema, et kes talle selle kõne tegelikult kirjutas (naine pole selleks ju ometi võimeline!).

Isiklikust kogemusest: mina võitlen pidevalt sellega, et kellegi arvates on minu sõnavõtud, artiklid ja mõtted pigem minu isa või mehe omad. Arvestades kõikide asjaosaliste tihedaid ajagraafikuid, peavad nad küll olema imeinimesed.

Need on ainult mõned näited, kuid paraku võib neid tuua veel palju.

Kui ma poliitikasse tulin, ütlesid mitmed meespoliitikud, et tee, mis sa teed, aga ära sa ainult nende «naiste teemadega» tegelema hakka.

Ma isegi sel hetkel ei mõelnud, mis need «naiste teemad» on, aga kui juba mitu meest mulle nii ütles, jäi see kõrvus kõlama. Olles poliitikas, tundub mulle, et meie ühiskonna probleem on just nimelt selles, et keegi nende naiste teemadega ei tegele või ei tegele õige nurga alt.

Kui mõtleme, mis on meie ühiskonnas kõige suuremad mured, siis jõuame peagi sinna, et need on väike sündimus ja suur väljaränne. Jah, ka vananev rahvastik on probleem, aga see on suurem probleem siis, kui sündimus on väike. Kõik laste heaoluga seotud teemad on probleemiks või isegi kui nad ei ole probleemiks, siis on need teemad, millega tuleb tegeleda, et need probleemiks ei saaks.

Seoses Postimehe arvamusliidrite lõuna teemaga «Eestlus avatud maailmas» korraldas postimees.ee oma lugejate hulgas küsitluse teemal, kes või mis ohustab eestlust kõige enam. 6061 vastaja hulgast (mis on päris suur valim) 49,9 protsenti vastas, et vähene sündide arv. Teisel kohal, 28,7 protsenti, oli eestlaste väljaränne.

Sündimusest rääkides ei tule vist kellelegi üllatusena, et kui naised otsustavad mitte sünnitada, siis lapsi lihtsalt ei sünni. Väljarände puhul ilmnes, et välja rändavad eelkõige noored naised. Statistikaameti andmetel on Eestist lahkunud naiste arv viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud, seitsme aastaga on lahkunud 4661 mehe kõrval 10 777 naist. Võrreldes 2007. aastaga on 15–19-aastaseid naisi Eestis 33 protsenti vähem ja võrreldes 2010. aastaga on nende arv kahanenud kümme protsenti.

Rein Taagepera kirjutas, et me ei saa küll täpselt ennustada laste arvu, aga me saame üsna täpselt ennustada noorte naiste arvu, kes üldse võiksid lapsi sünnitada. Kui noored naised lähevad riigist ära, siis sünnivad ka lapsed mujal.

Osalesin ühes saates, mis pidi rääkima väikesest sündimusest, ja seal väitis Hardo Aasmäe, et Eesti naised on oma soorollis läbi kukkunud, kuna meil sünnib vähe lapsi. Kui see oleks ühe mehe väide, siis võiks seda naljana võtta, paraku on see aga üsna laialt levinud seisukoht.

Andrei Hvostov rääkis laste valmisõiguse ideed riigikogu ees kaitstes, et turumajanduses võib lapse saanud naist võrrelda desertööriga, sest ta astub töötajate armeest välja ja temast saab rahvuslikku kogutoodangusse panustaja asemel mingiks perioodiks abivajaja, kes toob siia ilma veel ühe abivajaja. Mõneks ajaks. Teistele koormaks olemise tunne ei ole hea.

Eestis on vanemahüvitise näol emadele loodud erakordselt hea võimalus jääda lapsega pooleteiseks aastaks koju. See loob turvatunde, et lapse saamisel ei pea ema tundma oma elukvaliteedi märkimisväärset halvenemist. Samas paneb see tööandjad lastega naisi või potentsiaalseid emasid mitte armastama.

Ka ühiskondlik suhtumine on kahepalgeline: kui küsimus puudutab enda lapsi, siis ema olgu pigem kodus, kui aga kellegi teise (töötaja) lapsi, siis tulgu tööle tagasi. Jälle isiklikust kogemusest: kui tuli välja, et ootan last, siis kirjutas üks naisteajakiri (sic!), et petan valijaid, kuna saan lapse. Eks see peegeldab samuti ühiskondlikku suhtumist.

Teisalt on terve hulk naisi, kes ei taha lapsega kolme aastat kodus olla või tahaksid tööle naasta ka enne vanemahüvitise perioodi lõppemist. Kui võtta statistika, siis kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas on 37,3 protsenti, samas kui kõrgharitud meeste osakaal on 21,5 protsenti.

Üsna paljud neist kõrgharitud naistest soovivad kvalifikatsiooni hoida ja vähemalt mingis mahus tööd teha. Aga siin tulevad mängu teised küsimused: kuidas on korraldatud lastehoid, kas emal on võimalik töötada osaajaga, et pereelu ja tööd ühitada. Paraku kiputakse emalt eeldama samas mahus töötamist kui enne lapsega koju jäämist. See pole aga võimalik, ilma et keegi – see tähendab laps – kannataks.

Sooline palgalõhe on probleem, mis paneb naised end halvasti tundma. Miks peaksid naised leppima sellega, et neile makstakse väiksemat palka kui meeskolleegidele? Miks ei peaks nad tahtma liikuda sinna, kus neid hinnatakse samaväärselt? Kui naised ütlevad, et tunnevad end halvasti, sest töökohustused pole võrdselt jaotunud, neilt nõutakse nii sünnitamist, laste kasvatamist kui ka tööl võrdselt rabamist, nad ei ole rahul suure palgalõhega, siis ei ole olukorra lahendus tõdemuses, et probleemi tegelikult ei ole, kõik on hästi ja see on puudulik statistika. Punkt.

Tasub märkida, et kuivõrd lapsed on meie ühiskonnas ikkagi peamiselt naiste mure ja rõõm, siis kannatavad palgalõhe tõttu samuti eelkõige lapsed. Palju on üksikvanemaid, kes paraku on jällegi peamiselt naised.

Üksikvanema kodulehel avaldatud info järgi olid 2011. aastal 17,8 protsenti kõikidest lastega peredest üksikvanemaga pered (29 704). Loogiliselt, kui pooled abieludest lahutatakse, siis lähevad lahku ka umbes pooled vabaabieludest. Sellest lähtuvalt jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist lastest võib sattuda vaesusriski.

Eesti Statistika kvartalikirjas 2/2011 märgiti , et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 protsenti ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda suurem, üksikemade poolest koguni suurim ELis – seitse protsenti.

Meie tulevastele põlvedele annavad suures plaanis väärtushinnanguid edasi emad ja õpetajad, kes on enamikus naised. Kui emad on kibestunud, siis kannatavad lapsed. Kui õpetajad on kibestunud, siis peegeldavad nad seda tagasi õpilastele, sealhulgas poistele, kes omakorda ei õpi naisi austama ega nendega arvestama.

Riigi tasandil näen, et naiste vähesus otsustustasandil mõjutab otseselt laste ja naiste käekäiku. Nende häält pole lihtsalt kuulda. Naised ei ole kuidagi paremad poliitikud kui mehed. Nad ei ole targemad, aga nad esindavad teistsugust vaadet, sest neil on teistsugune elukogemus kui meestel. Mõlemat on vaja. Kui naisi on meie ühiskonnas 53,9 protsenti, siis ei ole normaalne, et otsustustasandil on neid vähem kui 20 protsenti.

Mida siis teha, et naisi rohkem väärtustataks ja arvesse võetaks?

Esiteks. Sügisel on kohalikud valimised. Julgustaksin kõiki naisi valimistel aktiivselt osalema nii kandidaatidena kui ka valijatena. Parafraseerides Edmund Burke’i kuulsat ütlust In order for evil to flourish good men need to do nothing («Selleks et kurjus õitseks, ei pea head inimesed midagi tegema»): valed otsused sünnivad, kui head inimesed ei tee midagi. Naised peavad rohkem kaasa lööma ja sõna sekka ütlema.

Teiseks. Naised peavad tajuma oma väärtust. Nagu eespool kirjeldatud, on naiste käes eestluse elujõud ja püsimajäämine. Eesti ühiskond vajab naiste tasakaalukust ja empaatiat.

Kolmandaks. Naised peaksid hindama teiste naiste panust ja tegema koostööd. Palgalõhe vähendamine on sisuliselt ka naiste endi kätes, sest personalijuhid on enamasti naised. Emad peaksid õpetama oma poegadele naisi hindama ja austusväärselt kohtlema.

Vastus küsimusele, kas meie ühiskonnas väärtustatakse naisi ja kasutatakse ära naiste potentsiaali, on kindlasti individuaalne, aga paljude faktide ja väljaütlemiste valguses ütleksin pigem, et mitte piisavalt. Kohati tundub, et naisi ei ole meil olemas või ei panda neid tähele või ei arvestata nende arvamusega. Naised on olulised eestluse kestmiseks. Kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb neid tähele panna ja kuulata, mis neil öelda on.