Online-väitluse 1. osa: Eesti konservatiivse pagulaspoliitika poolt ja vastu!

Online-väitlus. Foto: laura kangur

Eesti pagulaspoliitika peab olema konservatiivne, leiab riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) Postimehe arvamusportaalis käivas online-väitluses. Tallinna Ülikooli politoloog Oudekki Loone kaitseb vastupidist seisukohta.

Lugege mõlema poole avakõnesid ja esitage neile kommentaariumis lugejaküsimusi – parimad neist esitatakse väitluse 2. osas ehk ristküsitluses ka mõlematele osapooltele. Eeldame viisakat keelekasutust!

MARKO POMERANTSI AVAKÕNE
Konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige

Väidan, et konservatiivne pagulaspoolitika on Eestile õige. See tuleneb asjaolust, et Eesti pagulaspoliitika on osa Euroopa Liidu varjupaigasüsteemist, kus on kehtestatud ühtsed miinimumstandardid pagulaste vastuvõtmisele, kaitse andmisele ning vastutuse määratlemisele. Me oleme väike riik ja meie ressursid abi osutamisel on piiratud. Varjupaigataotlejate arv aga kasvab aasta aastalt.

Asetame fookuse sellele, kuidas tagada parem valmisolek, ning jätame kõrvale sümboolsed diskussioonid. Konservatiivne pagulaspoliitika on kooskõlas eestimaalaste arusaamadega pagulaspoliitikast, see on ka kooskõlas riigi reaalse valmisolekuga.

Ma toetan omapoolseid argumente järgmiste näidetega:

Kõik liikmesriigid on võtnud viimastel kümnenditel omaks konservatiivse pagulaspoliitika ning see peegeldub ka Euroopa Liidu tasandil võetud õigusaktides.

Meie lähinaaber Rootsi ennustab selleks aastaks rekordarvu varjupaigataotlusi - kokku 54 000 taotlejat terve aasta peale. Ei ole saladust, et sellise arvu taotluste menetlemine on neile suur väljakutse ning taotluste arvu põhjuseid tuleb otsida varasematel aastatel langetatud poliitilistest valikutest. Siseministeeriumi andmetel oli näiteks 2002. aastal varjupaigataotlejaid Eestis 9, 2012. aastal juba 77. Tänavuse aasta kahe kuuga on varjupaigataotlejaid olnud juba 20.

Riigi valmisoleku probleeme on rõhutanud Balti Uuringute Instituudi 2011. aastal korraldatud uuring, mille käigus uuriti Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute olukorda ja integreeritust Eesti ühiskonda. Peamisteks probleemideks on raskused elu sisseseadmisel, tasuta keeleõppe võimaluste ebapiisavus ning ametnikkonna madal teadlikkus rahvusvahelise kaitse saanute õiguste osas.

Septembris 2010 uuris Saar Poll OÜ Eesti elanike teadlikkust ja hoiakuid pagulasküsimustes. Eesti elanike valdav seisukoht on, et sisseränne koormab Eesti sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konfliktiohtu ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu.

Negatiivse suhtumise taustal on ootuspärane, et riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitika teostamist ja praeguse pagulaste väikse hulga säilitamist.

Järelikult, Eesti astub pagulaspoliitikas Euroopaga ühte, konservatiivset, sammu. Tal on võimalus õppida teiste liikmesriikide vigadest. Kuna varjupaigataotlejate vood on viimastel aastatel kasvanud, riigi ja eestimaalaste valmisolek aga mitte nii suurel määral, siis on loogiline ja realistlik jätkata konservatiivset teed. Loomulikult peab kasvama Eesti riigi ja tema institutsiooni suutlikkus pagulaste vastuvõtmisel.

OUDEKKI LOONE AVAKÕNE
Eesti vajab Euroopa pagulaspoliitikat

Ehkki olles veendunud selle õiguses, ei määratle härra Pomerants kuigi selgelt, mida ta peab silmas «konservatiivse pagulaspoliitika» all, seega on raske kommenteerida tema suhtumist väitluse põhiteesi.

Siiski sisaldab tekst argumenti, et Eesti eesmärk peaks olema «säilitada praegune pagulaste väike hulk», põhjenduseks piiratud ressursid, eestimaalaste hirmud ning «kõik-teised-ju-ka» suhtumine. See lähenemine pagulaspoliitikale on lühinägelik. Eesti peaks valima strateegia, mis võimaldab nii lahendada pagulasküsimust kui täita võtmerolli Euroopa poliitikas.

Vajadus anda asüüli neile, kes põgenevad tagakiusamise, ähvardava surma või piinamise eest, on lihtsalt õigustatav moraalse nõudega inimväärikuse tagamisest ja nõrgema abistamisest.

Hädasolija aitamist peetakse Eestimaal väärtuseks: vaid paari päevaga leidis Koplis rasketes tingimustes elav Artjom endale lasteaiakoha, paljud tulekahjus oma kodu kaotanud pered meenutavad tänuga tundmatuid kaasmaalasi, kes neid raha ja asjadega toetasid, meie konstitutsiooni paragrahv 9 annab põhiseaduslikud kõigi ja igaühe õigused ka Eestis viibivatele välismaalastele. Eesti riik peaks pakkuma kaitset neile, keda keegi teine ei aita.

Kuid Eesti ei suuda üksi ohjata Euroopasse suunduvaid vooge. Seda juba ka praegu, aga kujutlegem korraks, mida peaks tegema, kui Venemaad tabaks tõsine kriis ja üle piiri tuleks ajutist kaitset otsides miljon põgenikku?

Me vajame hädasti väljakujunenud koostööd. Euroopas tuleb luua ühtne süsteem, «pagulaste Schengen», kus põgenik küsib kaitset Euroopa Liidult ja mitte üksikult liikmesriigilt ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane, määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub.

Kõik asüülikulud korvatakse ühiselt ja seega on ka varjupaiga sisu ja taotlemisprotseduurid ühistel alustel, sisaldades kiiret otsustamist ja keeldumise korral efektiivset väljasaatmist.

Iga liikmesriik panustab pagulassüsteemi vastavalt demograafilisele kaalule (Eesti peaks vastu võtma ca 1/500 Euroopa pagulastest). Koostöö tagab ka, et asüül täidaks oma rolli «kaitsta kaitsetuid» ega muutuks tagaukseks immigratsioonile. Varjupaigapoliitika ei asenda immigratsioonipoliitikat, põgenikud ja immigrandid on erinevad liikumiskategooriad ning neid tuleb kohelda erinevalt.

Pagulaspoliitikat koordineerib niisugusel juhul spetsiifiline ELi institutsioon ja Euroopasse vastuvõetavate pagulaste arv sõltub selle institutsiooni eelarvest, mille suuruse määrab Euroopa parlament demokraatliku diskussiooni käigus.

Pagulaste arvu kehtestamisel tuleb seega aluseks võtta küsimus «kui palju me suudame kulutada pagulastele inimväärse elu pakkumiseks», mitte printsiip «pagulasi ei ole meile vaja». Iga-aastane eelarvearutelu peab andma vastuse selle osas, kui paljudele pagulastele me suudame garanteerida elukoha, keele- ja kultuuriõppe programmi, vajadusel kutseõppe, lihtsustamaks inimeste integratsiooni tööturule (see kõik hajutab ka eestimaalaste muresid sisserändajate ühiskondliku mõju osas).

Viimaseks, aga mitte vähemtähtsamaks: kui liikmesriik osaleb militaarmissioonil mingis konfliktis, siis peaks tal olema kohustus anda asüüli tolle riigi kodanikele, kes teevad temaga koostööd (näiteks kohalikele tõlkidele). Ajutine kaitse tuleb soovi korral võimaldada kõigile sellest piirkonnast pärit tsiviilisikutele, keda ei ole alust kahtlustada kuritegudes inimsuse vastu. Kui me aitame kaasa põgenikevoogude tekkele, siis meil on kohustus nende ohjamises osaleda.

Järgnevalt ootame Marko Pomerantsi avakõne ning kell 11.30 algab otseülekandena ristküsitlus. Väitlus lõpeb mõlema poole lõppsõnade ja kohtuniku kommentaariga.

Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.