Lauri Lippmaa: tunnistan iseend vajalikuks

Lauri Lippmaa Foto: Erakogu

Inglismaal Liverpooli lähistel looduskaunil Wirrali poolsaarel elav politoloog ja endine BNSi välisuudiste toimetaja Lauri Lippmaa kirjutab Postimehe arvamusportaalis näitleja Mari-Liis Lille kõnest tõukudes vajalikuks olemise tundest.

Näitleja Mari-Liis Lille kõne «Mis on sellel pildil valesti?» ei öelnud uut, ent ma leian, et see ei olnudki tema peamine sõnum. Hoopis olulisem oli siirus ja julgus rääkida sellest, mis südamel. Ja see oli see, mis tegelikult pani tema kõne harvanähtava võimsusega resoneerima.

Mind puudutas enim mitte niivõrd küsimus, mis on valesti – sest valesti on miski alati niikuinii –, vaid pigem valusalt hinge läinud tõde vajalikuna tundmise karjuvast kriisist Eestis.

Kuid, mis siis ikkagi jääb kõlama pärast taolist vastuvõnkumist? Ausalt, ma ei tea. Mida aga tajusin, oli märk noore vasakpoolse intelligentsilaine silmapiirile kerkimisest, minuealiste zeitgeist. Iseenesest on värskendav, kui poliitikat püüavad mõjutada ka poliitikavälised jõud. Riik, see oleme lõppeks me ise, instrument, millega mängime üht teatud mängu.

Elu on mäng

Laenates mõtet Shakespeare’ilt, on kogu maailm lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad. Elu on suur mäng, milles palju väikseid mänge sees, ja meil kõigil, üksikisiksustena, on jaotatud erinevad rollid. Kuid mitte ainult jaotatud, vaid ka enda teadlikult valitud rollid. Sageli ei aduta, kui suurel määral on võimalus rolle ise valida, ning mis veelgi tähtsam, valida oma suhtumist, kuidas antud rolle mängida ja välja kanda.

Mäng ja mängimine on mitmetähenduslikud ja ohtlikud sõnad. Kas me mängime mõnda rolli ehk teeskleme oma olemist või osaleme mängudes kui teatud reeglitega imaginaarses vormis, valides oma rollid kõrgendatud vastutusega? Vastutusega olla rolli vääriline, vastutusega täita oma rolli, ükskõik kui tühine või näiliselt vääritu, täie tõsiduse ja väärikusega.

Igal mängul on oma reeglid, sageli need muutuvad, sest me ise muudame neid. Meile antud tingimustes peame end ise suureks mängima, ja mis vahest tähtsaimgi, olema iseenda lavastajaks. Et tunda end vajatuna, peame end eelkõige ise vajalikuks mõtlema ja tegema. Keegi teine ei võta vastutust meie mõtete ja tegude eest. Ei peagi.

Elumängus on šansid alati inimese vastu, loota teisiti on naiivne. Oma nõrkused tuleb ise tugevusteks pöörata ja püüelda pideva kasvamise poole. See ei ole lihtne, vajalikuks olemise tunde puudumine sisendab ebakindlust ja kahtlust. Ilmselt on kahtlus suuremgi enesekindluse õõnestaja kui hirm millegi ees. Paljusid asju me muuta ei saa, küll aga saame kindlalt muuta oma suhtumist ja arendada üht tähtsamat võimet, võimet kohaneda muutustega. Sest ainus, mis on kindel ja muutumatu, on muutumine ise.

Laps kasvab ja areneb oma väikeses maailmas mängides, et harjuda kohanemisega, et suurena mängida kõiki teisi mänge. Kuid nii nagu laps kipub unustama, nii unustame ka meie oma kohanemisvõime ning ühel hetkel ei tundugi elu enam nii tore – siis, kui oled mängust justkui välja lülitatud või jäetud, kui tunned, et sind ei ole enam vaja.

Kui ühel hetkel ei ole enam kasvatajat ehk toetajat enam kõrval, tuleb endal hakata kaela kandma ja oma mänge mängima. Ühtlasi kaasneb ka vastutus. Kui aga elumängust kõrvale jäetakse, siis seda on meil raske taluda, nagu lapselgi, kellega kaaslased enam ei mängi. Vahendeid tunde «mind ei vajata» tekitamiseks on palju, ent hoolimatus, suutmatus üksteisega rääkida ja olla vajadusel lähedal, on ühed peamised.

Sõnumitooja

Ehkki Mari-Liis vaevalt et oskas oodata sellist maelströmi, läks ta julgelt rääkima sellest, mis vajas südamelt ütlemist. Ainuüksi see tõik väärib mitte ainult kiitust, vaid tõsist tunnustust. Astuda noore loomeinimesena kogu ühiskonna ette, on parimal juhul hulljulge teguviis. Julge ja südamest tulnud siiras muresõnum oli see, mis tegelikult liigutas sel külmkevadisel aprillipäeval paljusid, soojendas südameid ja andis lootust. Loodetavasti ka osale küünikuist. Sõnumitoojat ei tohi aga kirjutamata reeglite kohaselt tappa, tema roll on täidetud. Nüüd peavad teatepulga üle võtma teised. Kes? Tegelikult me kõik. Need, kes ei ole rahul antud olukorraga. Eriti aga need, keda rahuldab hetkeskoor ses mängus.

Sõnumitoojaid on olnud aastate jooksul mitmeid, igaüks neist räägib meie kõigi lugu oma sõnadega, ja meie kuulame, aga tegusid järgneb sageli vähe. Iga järgmine tärkav lilleõis annab uut lootust, ent iga närbumise järel surve muutusteks aina kasvab. Teisi ei ole võimalik muuta, kui inimene ise ei taha. Kui aga endast alustan, siis ehk ei olegi ma läbi kukkunud, siis ehk ei tohigi ma tunda end ebavajalikuna, sest ma ise vajan ennast. Alustuseks on tähtis seada eesmärk saavutada rahulolu iseendaga. Ja see haigus on nakkav, usalduslikes ringkondades isegi üllatavalt kergesti leviv. Lootus pidavat hirmust ju veelgi kangem kraam olema.

Mõeldes hetkeks tagasi loomeliitude pleenumi aastale 1988, siis pilt on ju suuresti sama, ent motiivid eesmärgi saavutamiseks teised. Toona oli pea kogu rahval, sealhulgas loomerahval, enam-vähem ühine siht – vabadus ehk vorm, mille nägemusest oli sarnane arusaam. Praegu tuleb vormi jätkuvalt ka teatava sisu ehk eesmärgiga täita, ja selles osas ei saagi ühesugust nägemust olla. Ei peagi. Aga kedagi mängust kõrvale jätta ei ole samuti aus.

Me elame võimaluste mängu vormis, kus eesmärgistatud edasiminekuks tuleb valida vajalik roll, kus mitte ainult ei saa, vaid suisa peab leidma lahendusi, et vältida ebakindlat seisakut. Ükski lahendus ei ole iseenesest halb, olgu selleks siis elukoha muutus või tegevusala vahetus või kasvõi näiteks sama asja teisiti tegemine.

Samas ei pea kõik ka barrikaadidele ronima, revolutsioonigi ei pea meist kõik ihalema. Tagalassegi jagub rolle. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, võib ka tegevusetus olla positiivne, isegi valgustav, kui selles leida enda jaoks vajalikkuse alge. Mis on aga vaat’ et veelgi halvem negatiivsest tegutsemisest, on negatiivne tegevusetus, ning kui seeläbi jõutakse kibestumise uuele tasemele, siis see on juba ravimatu haigus.

Alustan vajatuna tundmise õppetundi rohujuure tasandilt, proovin tunnustada iseend. Mind. Mina vajan mind. (Kas mitte kummalist paralleelresonantsi üle ajajõe ei kosta Mikk Mikiveri kehastatud tegelaskuju Hincuse sõnadest ühes lumevangis mägihotellis? «Mind nähti koridoris. Ja ka mina nägin mind. Ja mina sidusin mind kinni. Mina, mind... Saite aru? Mina. Mind.») Seon end lahti kammitsaist. Teod algavad igal hommikul uuesti, peeglisse vaatamisega, kinnitamisega, et täna tuleb ilus päev, sest ise ma ilutegija. Järgmiseks teen end vajalikuks, seejärel nõuan teistelt enda vajalikuks tunnistamist. Mõelda oskavad meist paljud, aga rääkida?

Aitäh Sulle, Mari-Liis, et andsid Julguse teatepulka taas edasi. Usu, see oli vajalik. Nüüd on minu kord anda pulk edasi, Sulle, kes Sa käsi valmis seda juba ootad, sest mina olen Sulle sama, mis Sina mulle. Vajalik.