/nginx/o/2013/04/01/1664840t1h194a.jpg)
IT-valdkonnas tegutsev Hasso Tepper kirjutab Postimehe arvamusportaalis värdkeelest avalikus ruumis.
Hasso Tepper: värdkeel avalikus ruumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halb eesti keel avalikus ruumis ei üllata enam mitte kedagi. See jama, mida näeme häirivalt tihti (võrgu)ajakirjanduses, toodete pakenditel, kasutusjuhendites, reklaamides, filmide subtiitrites ja mujalt, paneb meid kehvemal juhul ainult ohkama, paremal juhul haarama nutitelefoni ning tehtud pilti Facebooki üles riputama. Ka see «eesti keel», milles üritab meiega suhelda seesama nutitelefon, ei ole vastupidiselt levinud arvamusele mingi patsiga IT-poiste omavaheline suhtluskeel. Olles sügavalt IT-ga seotud ning omades ka patsi, võin kinnitada, et nii telefonidest kui ka näiteks maailma populaarseimast akendega operatsioonisüsteemist vastu vaatav «maakeel» on mulle sama arusaamatu kui lihtsurelikule.
Katsed olukorda parandada on peamiselt piirdunud ideega keelata halb eesti keel ära seadusega. Just selles kontekstis toimus aastaid tagasi ajakirjanduses terav diskussioon peamiselt Jaan Kaplinski ja uue keeleseaduse autorite vahel kirjakeele normi kohustuslikuks tegemise teemal. Nagu hetkel kehtivast seadusest lugeda võib, kukkus katse läbi nagu see pidigi juhtuma.
Populaarne vabandus lokkavale värdkeelele on majanduslik - pole raha, et paremaid tõlkjaid ja kirjutajaid palgata. Kunagi ütles üks tark mees, et kapitalistlik konkurents on see, kui tehakse odavaima hinna eest nii kehva toodet, kui tarbijad on nõus veel välja kannatama. Kuigi see reegel pole kindlasti laiendatav kogu kapitalistlikule süsteemile, sobib see minu arvates antud konteksti suurepäraselt. Probleem pole selles, et tõlkijate ja kirjutajate pealt raha kokku üritatakse hoida (see on loomulik, et üritatakse) vaid selles, et me kõik, kes me sellist keelt tarbima peame, kannatame selle lihtsalt ära. Me kraabime vorstipakilt Google’i tõlkerakenduse abil tõlgitud «eestikeelse» sildi maha, et lugeda soome keeles mida see tegelikult sisaldab, otsime Internetist venekeelseid juhendeid oma kodumasinatele ning lülitame oma nutiseadmed ning arvutid võimalusel inglise keele peale. Eriti snoobid meist deklareerivad (soovitavalt ikka Facebooki seinal), et tegelikult me ei loegi ega kirjuta enam eesti keeles.
Pikemat aega on mind aga vaevanud küsimus, et mida mõtlevad need inimesed, kes selliste siltidega ning juhenditega varustatud kaupa meil turustavad, telefone müüvad, võrguajakirjandust juhivad ning filme levitavad? Kas tõesti pole nende seas piisavalt munadega inimesi, kellele emakeel nii palju korda läheks, et lööks selja sirgu ja ütleks «Nii ikka ei saa!». Ju siis pole...
Kõige selle juures äratas mu tähelepanu Rimi pressiesindaja Katrin Batsi lubadus «hakata veelgi enam jälgima kõikide toodete märgistusi, et need oleks korrektselt vormistatud ning loetavad». Küünik minus arvab, et Rimi on eestimaise liha skandaaliga niivõrd hellaks tehtud, et on nõus ükskõik mis juttu ajama, et ainult Eesti tarbija silmis plusspunkte teenida. Optimist minus tahaks uskuda, et sellele järgnevad ka teod ning saadav positiivne efekt paneb liigutama teisigi. Äkki polegi asi veel lootusetu?