Arko Olesk: kui palju paanikat on paras?

Foto: AFP / Scanpix

Järjekordses gripipaanikas maailm kipub «mis võib juhtuda» segi ajama sellega, mis tegelikult juhtub, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk.

Metrooliin, millega Londonis iga päev kooli vahet sõidan, tuleb Heathrow’ lennujaamast ning suurte kohvritega kojusaabunud on vagunites igapäevane nähtus. Viimastel nädalatel pole ma olnud ilmselt ainus, kes kohvreid silmitsedes endamisi aru peab, ega nende omanik juhtumisi Mehhikost tule.

Sotsiaalset eksperimenti, mis juhtub metroovagunis aevastajaga, pole siiski õnnestunud veel tunnistada. Näomaskidega inimesi pole ka silma jäänud. Paanika hõngu õhus ei tundu, kuigi iga päevaga lisandub Suurbritannias H1N1-gripitüvesse nakatunuid, tõsi, üksikuid. Suurlinn on suurlinn, siin läheb elu alati edasi, kuniks otsene oht ei tundu uksele koputavat. Uudistes ongi juba esiplaanil rahvaasemike kuluhüvitised...

Juba kõlavad küsimused, kas me mitte üle ei reageerinud. Kas külvatud pandeemiapaanika oli asjakohane, arvestades, kui leebeks on haigus osutunud? Nõuab ju sesoonne gripp igal aastal umbes pool miljonit elu, miks peaksime siis nende senise mõnekümne ohvri pärast nii ägedalt reageerima? Ja kas pandeemia mitte juba vaibuma ei hakka?

Napilt mõni nädal pärast haiguse vallapääsemist on veel vara vastuseid jagada.

Viirushaigused ei kipu järgima uudisrutiini, mis kerib teema haripunktini mõni päev pärast rambivalgusse sattumist ning laseb sel seejärel uuemate teemade all vaikselt hääbuda.

Kindlasti on olnud ajakirjanikele frustreeriv, et nad ei saa konkreetset vastust küsimusele, mis saab edasi, ning tervishoiuametnikele ja teadlastele, et nad ei suuda seda vastust anda. Nad saavad vaid kinnitada, nagu seda on näiteks peaaegu igal pressibriifingul teinud Maailma Terviseorganisatsiooni asepeasekretär Keiji Fukuda: «Me eeldame, et olukord areneb, ja me ei tea täpselt, kuidas see areneb.»

Teadlased näevad praegu kõvasti vaeva Mehhiko gripitüvele iseloomulike geenide, valkude ja aminohapete tuvastamisega ning nende võrdlemisega varasemate pandeemiatüvedega. Arstid seiravad hoolikalt haiguse kulgu ja levikut, ammutades sealt vihjeid tüve nakkuslikkuse ja tapmisvõime kohta.

Need andmed kõnelevad meile peamiselt viiruse eilsest ja tänasest ilmest. Mis saab homme, seda ei tea keegi: kõik asjatundjad kinnitavad ühest suust, et kui milleski saab viiruste puhul kindel olla, siis selles, et need muutuvad.

Kuniks andmeid koguneb, pakuvad ainsat toetuspunkti võimalike edasiste arengute hindamiseks kogemused varasematest pandeemiatest. Me teame, et gripiviirustel on potentsiaali nõuda kümneid miljoneid elusid (nagu juhtus 1918. aasta gripipandeemiaga).

Oleme aga ka näinud, kuidas gripitüvel, mis on «paari mutatsiooni kaugusel» pandeemilisest, jäävadki need mutatsioonid tekkimata (nagu on õnneks seni läinud H5N1 linnugripiga, kuigi seda lugu ei saa veel siiski lõppenuks lugeda, ptüi-ptüi-ptüi).

Teame veel nii mõndagi: et gripp armastab rohkem levida jahedamatel aastaaegadel, et haiguspuhangud käivad lainetena, millest teine võib olla surmavam kui esimene, et pandeemiate puhul nakatub üldiselt kolmandik inimkonnast jne.

Selle põhjal ennustada, kuidas uus tüvi käituma hakkab, on sama kui kevadiste loodusmärkide põhjal jaanipäevast ilma prognoosida: mingi alus sel nagu oleks, ent täpselt ei tea kunagi.

Paljud segadused saavadki alguse sellest, kui teadlaste, arstide ja ametnike hoiatusi, mis võib saabuda, võetakse kirjeldusena, mis hakkab juhtuma. Ja kui nii ei lähe, heidetakse ette karjapoisi kombel «Hunt, hunt!» karjumist. Kuigi erinevalt karjapoisist ei aja asjatundjad (globaalset) küla liikvele mitte igavusest ja meelelahutuseks. Avalikkuse valvsuse saavutamise ja asjatu rabelemise tekitamise vahel jookseb õhuke piir.

Määramatuse korral on mõistetav, et tegutsetakse, lähtudes halvimast võimalikust stsenaariumist, seni kuni laekuvad andmed annavad selgema pildi haiguspuhangu olemusest. WHO on olnud üsna vaoshoitud, hoidudes soovitamast radikaalseid meetmeid, nagu reisikeelde või massikarantiine.

Mõne riigi ette võetud sammud, kas või sigade nottimine või sealiha sisseveo keelustamine, on juba omavolilised ja asjatud ülereageerimised, mis ei lähtu kuidagi meie teadmistest selle gripitüve kohta. Õigupoolest ei tea me veel, kas otsustav viiruse geenide rekombineerumine leidis aset seas, linnus või inimeses.

Paari aasta taguse linnugripiärevuse otsese tulemusena vaatasid paljud riigid üle oma plaanid pandeemia puhkemise puhuks ja varusid gripivastaseid ravimeid. Kriitilise tähelepanu alla sattus vaktsiinitootmise suutlikkus ning ravimitootjad, kahtlemata tajudes kasumivõimalust, asusid võimsust suurendama. Nüüd, kui meid üllatas Mehhiko H1N1 gripitüvi, saime vähemalt endile kinnitada, et olime valmis.

A/H1N1 gripitüvi on uus ja see on üks erilise tähelepanu põhjuseid. Arstide silmis tähendab uudsus, et inimestel puudub tüve vastu immuunsus ja selle omadused – kui nakkav või kui tappev on uus gripp – on veel teadmata.

Ajakirjandusele on uudsus loomulikult üks uudise kriteerium, kui lisame sellele globaalse leviku ja ohvrite võimaliku suure arvu, saab meedia huvi mõistetavaks.

Massimeediavahendite areng on võimaldanud teateid Mehhiko gripi kulgemise kohta jälgida pea reaalajas, näiteks WHO vahendas värskemaid teateid pidevalt Twitteris. Pidevas infovoos ning ajakirjandusele omases vastastikuses kopeerimises teatud sõnumid resoneerivad ja võimenduvad. Dramatiseerimine hakkab niikuinii juba muutuma üldlevinud vormivõtteks, mis edastatava sõnumi sisust suuremat ei sõltu.

Muutunud kommunikatsioonimudelid ja -võimalused aitavad seletada nii Mehhiko gripile kui linnugripile osaks langenud tähelepanu, ent see on ka meie muutunud maailm, mis lubab viirustel end tugevamalt näidata. Viirused on meid saatnud alati, viimastel aastakümnetel on aga mitmed asjaolud aidanud kaasa uute haigustekitajate esilekerkimisele. «Esilekerkivad haigused» (emerging diseases) on meditsiinivallas lausa terminina kasutusel. Ebola, aids, SARS on mõned näited.

Kasvav rahvastikutihedus, ebaühtlased tervishoiu- ja sanitaar-tingimused, loomade-lindude masspidamine, inimtegevuse tungimine vihmametsade puutumatutesse sügavustesse – kõik see suurendab meie haavatavust ja võimalusi puutuda kokku uute haigusetekitajatega.

Kuigi samal ajal on kasvanud suutlikkus viirustega võidelda, jääb nende kasuks alati mängima üllatusmoment. Väike paanika ridade koondamise ajal käib seetõttu asja juurde.

Ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja, Londoni Imperial College’i teaduskommunikatsiooni magistrant Arko Olesk kirjutab kord kuus maailma teadusajakirjanduses aktuaalsel teemal.