Mikk Salu: seadus, mida pätid ootavad
27. märts 2013, 14:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mailis Reps tundub muidu tore inimene, aga tema riigikogule esitatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu (eelnõu number 295 SE, just eile oli muudatusettepanekute tähtaeg) on kirjutatud küll puhtalt kurjategija mõttemaailmast lähtuvalt. Tõsi, tõenäoliselt on Repsi allkiri formaalsus, tema oli lihtsalt eelnõu esitaja, kuuldavasti hoidis tal kätt ja asja kirjutas kokku advokaat Leon Glikman. Iseenesest polegi eelnõu autorsus kuigi tähtis, tähtis on pigem see, mida üks tipp-politseinik eile ütles: «Kui see eelnõu vastu võetakse, on minu elu nagu lill. Tööd ei ole enam üldse.» Nii ongi. Korruptandid, kelmid, narkoparunid ja rahapesijad istuvad praegu, pöidlad peos, ja mõtlevad, kas meil tõesti veab.
Mõned eelnõus tehtud ettepanekud on päris absurdsed, sõna otseses mõttes jääb mulje, et kurjategijate endi kirjutatud. Näiteks kui politsei läheb läbiotsimise käigus dokumente ära võtma, aga leiab käe ja verise noa, siis neid ei tohi kaasa võtta, on vaja uut määrust. Läbiotsimine läheb edasi, leitakse suitsev relv, ka seda ei tohi ära võtta. Eelnõus on oluliselt piiratud uurijate tööaega, raskeid peitkuritegusid ei ole lihtsalt võimalik kuue kuuga ära uurida. Ka on jälitustegevusele seatud uued piirangud, politseinikud on eelnõust välja lugenud, et edaspidi võib teatud jälitustegevust teha ainult raskete esimese astme kuritegude puhul – see tähendab hüvasti jälitustegevusega lasteporno, interneti- ja ametialaste kuritegude puhul, samuti osas altkäemaksu asjades.
Erakordselt veider on ka soov piirata prokuratuuri edasikaebamisõigust esimeses astmes õigeks mõistetud kuritegude osas. Keeruliste asjade puhul on tavaline ja isegi loomulik, et kaasused lähevadki ühest astmest edasi, ja kui vaja, siis riigikohtuni välja. Eelnõu on täielikult kaitse poole kaldu, võttes prokuratuurilt ja politseilt sisuliselt võimaluse oma tööd teha. Kusjuures löögi all on just suured ja keerulised asjad – majanduskuritegevus, rahapesu, korruptsioon. Kui eelnõu läbi läheb, võib ennustada, et edaspidi suur osa sellistest asjadest jääbki uurimata.
Eespool öeldu ei tähenda, et praegu on kriminaalmenetlusega kõik korras. Siit-sealt on kriitikat, et praegune menetlus on prokuratuuri poole kaldu ja et inimesi on võimalik politsei ja kohtu vahet solgutada. Mingi tõetera mingites juhtumites on olemas, aga pöörata kogu praegune menetlusseadustik pea peale on liialdus. Esimesel lugemisel läks eelnõu riigikogus läbi. Kurjategijad rõõmustavad. Ilmselt on kõige adekvaatsemalt kriminaalmenetluse muutmise temaatikat kommenteerinud riigikohus, kelle arvamuse antud eelnõule võib lihtsustatult kokku võtta umbes nii: üht-teist võib ja tuleb muuta, aga tervikuna ja suuremas osas on eelnõus toodud ettepanekud valed.