Aga kas ikka kahe inimese õigus abielluda, kui nad teineteist armastavad, on elementaarne inimõigus? Kuidas suhtuda näiteks õesse-vennasse: kas neil peaks lubama abielluda, kui nad teineteist armastavad? Pole ühtegi põhjust, miks me ei saaks intsestiga tegelevaid inimesi samamoodi sotsiaalselt eristada nagu homoseksuaale. Teaduslikultki on tõestatud, et kui kaks lähedases suguluses inimest kohtuvad esimest korda alles täiskasvanuna, tekib nende vahel sageli füüsiline tõmme.
Aga õdede-vendade tütred ja pojad? Mõnel maal nad ei tohi abielluda, mõnes riigis aga, näiteks Bangladeshis, tehakse seda ammusest ajast tänini, et hoida vara perekonna käes. Aga polügaamia? Kas ei diskrimineeri polügaamia inimesi, kes on pärit kultuurist, kus polügaamia on levinud?
Või kasuisa, kes soovib abielluda täiskasvanuks saanud kasutütrega? Seadus seda ei keela, aga inimesed nii ei talita, kui nad pole just Woody Allenid, sest seda peetakse kõlblusevastaseks.
Või naised, kes röövitakse ja vägistatakse ja kes otsustavad seejärel röövijaga abielluda, sest armastavad teda ja lõppeks on neil juba ka laps olemas? Seda on alati juhtunud, juhtub mõnikord tänapäevalgi. Seegi pole seadusega keelatud. On küll keelatud inimesi röövida ja vägistada, aga röövija ja vägistajaga abiellumast ei keela miski.
See, kellel me lubame abielluda ja kellel mitte, ei ole õieti kodaniku- ega inimõiguste küsimus, vaid see puutub kõlblusse – ja teatavasti oli viimase ajani institutsioon, mis kõlbelisi küsimusi määratles, kirik.
Konservatiivne lahendus oleks keelata igasugused ilmalikud abielud ja lubada ainult kiriklikku abielu. Ilmalik abielu on kasutusel olnud vaid viimased sadakond aastat inimkonna ajaloost ning see ei ole hästi toiminud.
Siis oleks kõik seotud vaid sellega, millist usku keegi järgib. Miski ei saaks peatada usklikku homoseksuaali leidmast kirikut, mis on valmis tema abielu tunnistama, või lausa oma kirikut asutama. Samal ajal ei peaks kirikut sundima abielu sõlmima, kui see käib vastava usu põhitõdede vastu. See on konservatiivne lahendus, mis kohtleb kõiki võrdselt ja tooks Eesti avalikku ellu olulisena tagasi religioosse mõõtme, mis on sealt liigagi kaua puudunud.