/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kaameraga mobiiltelefoni leiutajad jäid oma avastusega kuus kümnendit hiljaks. Ülehomme, kurioossel kombel täpselt samal päeval, kui on oodata otsust Andrus Veerpalu saatuse asjus, möödub 64 aastat päevast, mil Nõukogude võim saatis üle 20 000 Eesti inimese Siberisse.
Ent tollest 1949. aasta traagilisest sündmusest ei leidu peaaegu ühtegi fotot. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu arhivaar tunnistas, et nende kogus kindlasti ei ole sellest pilte. Ta lappas muuseumi raamatukogus läbi mitu raamatut, näiteks Aigi Rahi ja Aadu Musta kirjutatud, kuid pidi taas nentima: ei midagi.
Lõpuks sattus ta Eesti Ajaloomuuseumi kogus fotole küüditamisrongi vagunitest Keilas, mille oli silma järgi hinnates poolesaja meetri kauguselt läbi võsaraagude klõpsinud keegi Gustav Kulp. «See on ainuke pilt, mille suutsin küüditamisest üles leida,» teavitas arhivaar.
Nüüdisajal, kui pildid näivad muutuvat üha olulisemaks info jäädvustajaks ja kandjaks – justkui liiguks me tehnoloogilise progressi kiuste tagasi infantiilsesse, kirjaoskuseelsesse ajastusse –, pole vist sugugi liialdus oletada, et äkki ilma fototõenditeta haihtub märtsiküüditamine tulevaste põlvede teadvuses lihtsalt hägusaks ja halliks episoodiks ajaloos. Episoodiks, mis ei kõneta – sest seda pole ju võimalik pildil ega filmil näha.
Seda olulisem on hoida toda põrmugi mitte nii ammust tragöödiat meeles sõnadega. Nagu selles Arteris teeb seda suurepärase detailinägemise ja sõnaseadmisoskusega didaktik ja kirjanik Toom Õunapuu.
Samas ei maksa unustada Veerpalu tragöödiat. Sellegi lahkamisel, nagu järgnevas usutluses näete, on sõnad palju köitvamad, kui oleks pildid.
Üleskutse! Kui teil on pilte märtsiküüditamisest, olete kutsutud jagama neid ka Postimehe veebilugejatega, saates kirja aadressile aivar.reinap@postimees.ee. Ühtlasi edastame teie saadetud pildid Eesti Rahva Muuseumile.