Juhtkiri: vanemlik võrdõiguslikkus

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmisest möödus selle kuu alguses viis aastat, kuid kuigi suurt progressi selles vallas Eestil ette näidata pole: palgalõhe laiutab meeste ja naiste vahel endiselt, noortel naistel on meestest raskem tööle saada ning naised on poliitikas alaesindatud.

Pealegi kipub inimestel siiani segi minema, mis on võrdsus ja mis võrdõiguslikkus – võrdõiguslikkuse eesmärk ei ole naisi ja mehi ühesuguseks muuta, kuid bioloogilised erinevused ei tohiks tähendada erinevat sotsiaalset kohtlemist. Enam-vähem ainus edusamm, mida Eesti eksperdid on saanud välja tuua, on võrdõiguslikkust puudutavate arutelude asjalikumaks muutumine. Ja eks ole asi seegi. Viis aastat on ühe seaduse jaoks tegelikult siiski üsna lühike aeg ning ega seaduse olemasolu üksinda ei muuda midagi.
Kui meeste-naiste ebavõrdsusest töö alal on juba palju räägitud, siis ebavõrdsusest vanemlikes rollides ei teata kuigi palju.

Põhimõte, et lapse saavad üldjuhul ikkagi ema ja isa, mitte ema üksinda, on selge juba kooli perekonnaõpetuse tunnist. Ometi, nagu tuleb välja võrdõiguslikkuse voliniku Margit Sarve intervjuust tänases Postimehes, ei teadvustata Eesti ühiskonnas veel piisavalt isaks olemise tähtsust. Vaatamata sellele, et vähemalt osa isasid ise seda meelsasti teadvustaks, eeldavad paljude isade tööandjad endiselt, et ema peaks olema see, kes viib haige lapse arsti juurde, jääb põetamiseks koju või hoolitseb väikelapse eest.

Lisaks näitavad uuringud, et tööandjatele on vastumeelt lapsehoolduspuhkusele jäänud isa. Isade üsnagi levinud kartus, et nad võivad lapsega kodus hätta jääda, näib pigem olevat iseendasse üle kandunud üldine eelarvamus.

Tõenäoliselt tingivadki nii üldised ühiskondlikud hoiakud kui ka konkreetse tööandja suhtumine selle, et haiget last põetab isadest ainult viiendik ning vanemahüvitise saajate seas on mehi vaid mõni protsent. Isaduse väärtustamine ei ole ainult mingi eurodirektiivide täitmise punkt. Näiteks nende riikide kogemus, kus isal on vääramatu osa lapsepuhkusest, mida pole võimalik kellelegi delegeerida, näitab, et see toob kaasa olulisi muudatusi nii majanduses kui tööturu mobiilsuses. Neis riikides on vähenenud ka Eesti jaoks võrdõiguslikkuse valulapsed – sooline palgalõhe ja noorte naiste raskused tööle saamisel.
Nii et soolises võrdõiguslikkuses, mida ikka veel kiputakse mingiks äärmusliku feminismi ilminguks pidama, peaks töösuhete tasakaalustamise kõrval hakkama enam tähelepanu pöörama ka meeste kui isade positiivsele diskrimineerimisele.