/nginx/o/2008/06/16/49787t1h1885.jpg)
Elektriliine, sadamaid ja muid loomulikke monopole ei peaks erastama, sest see raskendaks nende arendamiseks euroraha kasutamist, kirjutab TÜ majanduspoliitika professor Jüri Sepp Postimehe arvamusportaalis. Tema sõnul võib mõõduka korruptsiooniga Eestis suhteliselt julgesti usaldada ettevõtteid ka riigi kätte.
Vanarahvas sai peremehe ja sulase erinevusest ning selle majanduslikust tähendusest aru ammu enne vastava teooria kujunemist. Nüüdseks on eraomandi ja eraettevõtluse positiivne roll majanduses saanud ka teoorias klassikaks.
Siiski on üks asi talumajandus ja muu väikeettevõtlus, teine asi keeruka suhtevõrgustikuga suurettevõte. Suure ja hajutatud omanikeringiga aktsiaseltsi puhul räägitakse teoorias omandiõiguste lahjenemisest ning jäme ots kipub minema ikka palgaliste juhtide kätte, koos kõigi tuntud agendiprobleemidega.
Nagu oleme näinud, on eriti tundlik selles suhtes maailma finantssektor. Omanike kontroll jääb pigem formaalseks ning siin pole enam suurt vahet riigiettevõtetega.
Lisaks sai arusaam, et ühisomand võib teatud juhtudel olla eraomandi väärikas alternatiiv, endale akadeemilise kvaliteeditempli Elinor Ostromi Nobeli preemiaga 2009. aastal. Seega ei saa ettevõtluse omandivormivormi otsused olla üldiselt ideoloogilised, vaid konkreetselt pragmaatilised.
Riigi omanduse tulemused sõltuvad muuhulgas riigi kvaliteedist, mis kindlasti on erinevad näiteks Soomes ja Somaalias. Eesti oma mõõduka korruptsiooniga võib ilmselt suhteliselt julgesti usaldada ettevõtteid ka riigi kätte.
Kui siin üldse mingist üldisest reeglist Eesti puhul saab rääkida, siis vast sellest, et loomulikud monopolid (st erinevad taristuobjektid alates elektriliinidest ja lõpetades sadamatega) võiksid jääda avalikuks omandiks. Ja mitte sellepärast, et see oleks tingimata parem operatiivse juhtimise seisukohalt. Pigem näitas raudtee kogemus meile, et avalike ettevõtete puhul on sellistes valdkondades lihtsam tagada arenguks vajalikke investeeringuid, sealhulgas euroraha.
Samas on muidugi oht, et poliitilised huvid ja eesmärgid võivad hakata domineerima majanduslike argumentide üle. Siin võib nende firmade vähemusosaluse viimine börsile olla vajaliku lisakontrolli vahend.
Seevastu konkurentsitingimustes tegutsevatele ettevõtetele võib eraomand ise anda arenguks täiendava lisaimpulsi, sealhulgas vajadusel tegevussuundade muutmiseks. Kui oleks tagatud piisavad ühendused muu maailmaga, võiks see käia ka Eesti Energia kohta. Iseasi, mis siis teha jaotusvõrkudega.
Reformierakondlastest riigikogu liige Arto Aas tegi Postimehe arvamusportaalis ettepaneku kaaluda mitme riigifirma kas osalist või täielikku erastamist.