Urmas Varblane: me peame riiki nagu miljardäride klubi

Urmas Varblane Foto: Küllike Rooväli

Eesti Panga nõukogu liige, Tartu Ülikooli majandusteadlane Urmas Varblane hoiatab, et Eesti eelarve on Euroopa Liidu abirahast niivõrd sõltuvusse sattunud, et mitmes valdkonnas ei toimu kohaliku raha eest enam midagi.

Mis asi on toetussõltuvus?

Toetussõltuvus on haigus. See on niisugune haigus, et algul ei saa arugi, et see on meid haaranud. Milles see väljendub? Kui algul saame abiraha, siis mõtleme, et teeme selle eest midagi ekstra, midagi täiendavat, mida me muidu teha ei suuda. Kuid hiljem mõtleme, tore, selle rahaga saaks asendada mingid omad kulud, ja nii see läheb.

Näiteks valitsuse novembrikuus arutatud dokumendis 2014–2020 euroraha kohta täpselt nii seisabki: «EL vahendid on ühekordne võimendus oluliste muudatuste saavutamiseks.»

Aga mis tegelikult on juhtunud? Tõsiasi on see, et Eesti avaliku sektori investeeringutest tehakse praegu 75–90 protsenti Euroopa Liidu erinevate toetustega ning lisaks ka heitmekvootide müügi rahaga ehk mitte meie maksutuludest.

Kui võtta, et Eesti eelarve koosneb sajast ühikust, siis 76 neist on fikseeritud seadustega – pensionid, toetused, muud kulutused, mille seadused juba ette ära määravad. Vabakava on 24 protsenti ehk see on osa eelarvest, mille üle riigikogul on midagi arutada. Euroopa Liidu raha osakaal Eesti eelarves on viimastel aastatel olnud 16–18 protsenti.

Lihtsalt arvutades: kuna Eesti oma maksutulude osa on eelarves 82 protsenti ja seaduste täitmiseks läheb 76 protsenti, siis järelikult, kui euroraha poleks, jääks meile vaba raha vaid kuus protsenti eelarvest. Ehk kui poleks toetusraha, siis tuleks riigikogu kokku, spiiker küsiks: «Kas Eesti seadused kehtivad?» Riigikogu vastaks: «Kehtivad.» Spiiker ütleks: «Võime laiali minna, eelarve on vastu võetud.»

Me peaks enam teadvustama, et tegelikult elab meie riik praegu pidevalt olukorras, kus me ei suuda kogutud maksutuludega oma kulusid katta. Järjekindlalt ja juba aastaid. Oleme kavalal viisil toimetanud niiviisi, et abikõlblikkust laiendada valdkondadesse, mis algselt nii ei olnud.

Viimase seitsme aasta jooksul oleme loonud Eestis tuhandeid töökohti, mis on seotud Euroopa Liidu toetustega. Me oleme loonud terve uue majandusharu, mille maht on kuni üks miljard eurot aastas ning kus töötab kümneid tuhandeid inimesi. Kui see oleks igiliikur perpetuum mobile, mis kestab lõpmatuseni, siis võiks öelda, et väga tore ja teised teevad ka nii.

Aga nähes Euroopa Liidu siseseid arenguid, ei saa see igavesti nii jääda.

Järgmised seitse aastat masinavärk ilmselt siiski käib edasi?

Nii see ongi. See protsess ainult süveneb. Aasta-aastalt on ELi välisabi maht Eestile kasvanud ja sedavõrd on kasvanud ka selle suhteline osatähtsus Eesti riigieelarves. Vaadake, Eesti riik on juba peaaegu loobunud investeeringutest oma maksutuludest – teed ja koolimajad, Tehvandi suusahüppemägi ja inglise kolledži võimla, keemiahoone ja meremuuseumi uhke uus maja – kõik need on tehtud Euroopa toetusrahaga. Ja need on vaid mõned näited.

Eesti Rahva Muuseumile me Euroopa Liidu raha ei saanud.

Sellepärast, et me läksime juba liiga ülbeks ja tahtsime Euroopa ju päris ära petta ning näidata meie kultuurivaramut turismiobjektina. Me oleme vahel proovinud «rehepappi» teha, mõtleme, et teised on naiivsed või rumalad ja ei saa sellest aru.

Me oleme Euroopas netokasusaaja. See tähendab, et teised riigid on netoandjad, maksjad. Aga miks nad peavad andma? Me räägime siin solidaarsusest ja sellest, et vaesemaid riike on vaja rikkamatele järele aidata, et Euroopa oleks tervikuna tugevam. Seda on Euroopas ka tehtud.

Kuid mäletate, milline vaidlus käis, kui räägiti Eesti panustamisest euro tagatisfondi ESM. Siis me unustasime ära selle solidaarsuse ja aastaid meile sõitnud rahalaevad. Kummaline oli lugeda võlakriisi käigus arutelusid selle üle, kuidas laisad eurooplased elavad virkade eestlaste arvel. Tegelikult aga saime igal aastal nendelt laiskadelt eurooplastelt ligi miljard eurot abiraha.

Euroopa tõukefondid on siiani Eestit tublisti aidanud. Kriisiajal saime Euroopa abiraha viis protsenti SKTst. Kui 2009. aastal Eesti valitsuse maksutulud kukkusid hoolimata maksude tõstmisest ligi 400 miljonit eurot, siis Euroopa toetusraha saime 360 miljonit juurde ehk Euroopa abi kattis ära meie maksutulude vähenemise. Eesti valitsuse oluline kriisijuhtimise abivahend oli välisabi, mida saime ELi eelarvest. Ilma võinuks meie kukkumine 2009. aastal veel hulga kõvem olla.

Meid on Euroopa teised riigid pidevalt ja palju toetanud, meie neid mitte.

Näiteks meie põllumajandus oleks ilma Euroopa Liidu põllumajandustoetusteta ilmselt päris kokku kuivanud. Enne ühinemist ELiga tegelesin vastavate hinnauuringutega – siis oli näha, kuivõrd ebavõrdne olukord meie põllumeeste jaoks toona oli. Ka praegu räägime, et olukord põllumajanduses on teiste riikidega võrreldes ebavõrdne. Aga tänu Euroopa toetusrahale on see kõvasti paranenud.

Eesti põllumajandus on sisuliselt Euroopa Liidu rahaga jalule tõstetud. Näiteks piimandus on meil juba täiesti Euroopa tipus. Vene ajal räägiti piimatoodangust 4000 kilo lehma kohta kui suurest imest, praegu on see 7600 kilo ringis ja seda võtame kui iseenesestmõistetavust.

Põllumajandustoetused kasvavad kuni 2020. aastani ju veel.

See on kindlasti valdkond, kus meie toetuste kasv on võrdsemate konkurentsitingimuste seisukohalt hädavajalik.

Kuid areng võiks minna ka hoopis teist, toetuste taseme alandamise teed kõigis Euroopa Liidu riikides ja nii saaks Eesti tootjad võrdsed võimalused. Kahjuks seda teed minnakse väga aeglaselt.

Midagi siiski toimub. Näiteks peaks varsti tulema hetk, kus Euroopas kaob piimakvoot ära ehk pole enam ettekirjutusi, kui palju võib piima toota, mis toetusskeemide all, ja tootjad hakkavad rohkem tõhususe alusel konkureerima. See tuleb meile ainult kasuks. Võib loota, et selle tulemusel võib taastuda ka meie nõukogudeaegne toodangumaht 1,2 miljonit tonni aastas, mis praegu on kvoodiga piiratud umbes 700 000 tonniga.

See võiks olla suurepärane, kuid teie ütlete, et me satume toetustest sõltuvusse. Samas, me oleme üks Euroopa Liidu kõige vaesemaid riike. Rikkamad pakuvad meile toetusi ja meil on võimalik neid saada. Mida peaks siis tegema – loobuma sellest rahast?

Tõsi on see, et meie tulutase on vaid 70 protsenti Euroopa keskmisest ja Euroopa Liidu toetusrahaga on väga palju Eesti elu edasi viidud. Samamoodi võib öelda, et Eesti on olnud väga edukas ELi tõukefondide raha rakendamisel, lepingute sõlmimisel ja väljamaksete sooritamisel. Kuid sellel medalil on ka teine pool, millest räägitakse palju vähem.

Kui Eesti eelarve koostajad saavad pidevalt arvestada ligi viiendiku täiendava tuluga riigieelarvesse, tekib illusioon, et muutusi pole enam vaja teha, riik on valmis. Hoiame hetkeolukorda ja räägime uutest rahavoogudest. Sisuliselt on Euroopa rahaga lihtsalt paljusid probleeme saanud lahendamata jätta või edasi lükata.

Eriti kahetsusväärne on see, kui isegi muudatuste vajalikkuse üle ei taheta arutada. Meil oleks vaja algatada sisuline arutelu riigi strateegilise tulevikuarengu üle, kuid samal ajal näiteks likvideeriti Arengufondis tulevikuseire kui mittevajalik tegevus.

Muudatustega viivitamise tuntuim näide on kõik see, mis puudutab riigireformi ja omavalitsusi. Me peame riiki nagu miljardäride klubi. Meile ei ole tegelikult jõukohane sellist riiki pidada. See on võimalik ainult Euroopa raha arvelt. Muudatustest (ja nende üle arutamisest) hoidumise näitena saab tuua meie riigi tulubaasi küsimuse.

Euroopa raha pideva sissevoolu taustal on kena rääkida sellest, et maksude üle pole Eestis vaja arutada ja kõik on hästi. Kuid rahandusministeeriumil on ju hästi teada, et meie praegune maksubaas ei suuda luua nii palju tulusid, mida riik vajab, et eelarve oleks tasakaalus toetusteta. Küsimus pole ju lihtsalt selles, missugune on üks või teine maks, vaid selles, kas me suudame tagada riigi arengu ka edaspidi.

Järgmise probleemina on vaja arvestada, et välisabi taotlemise, kasutamise, aruandluse ja järelevalvega on seotud suur hulk hästi koolitatud tööjõudu nii avaliku kui erasektori poolt. Väikeriigis nagu Eesti on see väga tõsine küsimus, kui tuhanded inimesed tegelevad ainult toetustega. Armastame rääkida, kuidas majanduskriisi käigus vähendati avalikus sektoris töökohti ja muututi palju tõhusamaks.

Muidugi, seda tehti ka, kuid kui vaadata statistikaameti arve, siis näiteks meie kohaliku omavalitsuse real tehti viimasel nelja aastal juurde pea 4700 töökohta ja keskvalitsuses jäi hõive samaks. Mul pole võimalik seda täpselt kindlaks teha, kuid ilmselt suures osas on need juurde loodud töökohad just Euroopa toetusrahaga tehtud kõikvõimalikud projektijuhtide kohad.

Kasvavad ja üha mitmekesisemad toetusskeemid annavad ka osale erasektori ettevõtetele väärsignaale, et hakkama võib saada ka ainult toetustega ning turu tunnustus pole esmatähtis. Nii on tulnud kommertspankade laenukonsultantide hinnangul turule üha rohkem taotlejaid, kelle äriplaani keskne osa on ELi toetus. Kui see ära langeks, siis kukuks kõik kokku ja ettevõte poleks enam arenguvõimeline.

Lõpuks on kõige olulisem probleem seotud suhtumisega välisabi rahasse, mida käsitletakse kui võõrast ehk nn euroraha, mis tuleb mujalt ja mille kasutamisel ei ole vaja väga tõhususe eest hoolt kanda. See on veidi sarnane nõukaaegse suhtumisega riigi tagant varastamisse.

Kumb omavalitsus teeb õigesti – kas see, kes pingutab projekte kirjutada ja euroraha hankida, et kool ja kultuurimaja saaks korda tehtud, või teine, kes ei tee midagi ja kool laguneb?

Ma ei süüdista, et omavalitsused on selliseid asju teinud, sest nad on käitunud olemasolevate mängureeglite raames. Pigem on nad pandud sellisesse olukorda, kus igaüks omaette on püüdnud leida lahendusi ja eurorahaga on püütud seda teha. Suuremas plaanis vaadet ei saanudki neil olla ja nüüd hakkab selguma, kui palju tühje investeeringuid on tehtud. Neid investeerimisotsuseid oleks tulnud teha maakonna ja veel parem, kolme-nelja maakonna peale ühiselt ning mitte mõnesaja elanikuga omavalitsuse tasandil.

Mis siis ikkagi teie meelest tuleks teha, et seda olukorda muuta?

Tegelikult peame taastama isemajandava Eesti. Riik, kes sõltub 16 protsendi ulatuses oma eelarvest igal aastal välisrahast, pole isemajandav. Kui me liidaksime kokku kogu raha, mida oleme viimase kümne aasta jooksul toetustena saanud, ja arvestaks seda kui võetud laenu, siis meie välisvõlg poleks mitte kümme protsenti SKTst, vaid umbes 35 protsenti. Kui arvestada, et oleksime pidanud intresse maksma, siis veel rohkem.

Tuleks hakata mõtlema rohkem pikemalt ettepoole ja tegema endale toetussõltuvusest väljumise strateegia. Sest kui meil on sõltuvus, siis peab olema ka plaan sõltuvusest vabanemiseks. Mida teha, et saaksime 7–8 aasta pärast öelda: suudame oma eelarvet tasakaalustada ka ilma Euroopa Liidu rahata?

Poliitikud ei armasta pikka perspektiivi, nende vaade on maksimaalselt üks valimistsükkel – neli aastat. Peamine on saada tagasi valitud. See, mis toimub aastal 2018 või 2020, huvitab neid niivõrd, et me vastaksime Euroopa juhtkirjadele. Ka see uus raha, mis nüüd tulemas on, kulub ära selleks, et inimestele saaks öelda: mida te hädaldate, vaadake, kui hea on Eestis elada! Saab pidada kõnesid ja selgitada, et Eesti on Euroopa parima finantsdistsipliiniga riik.

Kuigi tegelikult see pole ju õige, sest kui Euroopa raha ei oleks, oleks meil puudujääk 16 või rohkem protsenti eelarvest. Ma küll nüüd liialdan, sest sellisel juhul me ei kulutaks ilmselt ka nii palju eurorahasid ja me vaataksime kulutusi hoopis karmima käega. Aga elu oleks Eestis täiesti teistsugune. Praegu imestatakse, miks inimesed rahul pole ja ära lähevad. Aga kui seda Euroopa raha polnuks, siis oleks see probleem palju suurem.

Tahate öelda, et kui Euroopa raha ei oleks, siis ei liiguks Eestis maal ükski heinakõrs?

Väga palju jääks tegemata küll. Me isegi enam ei tunneta, kuidas ümberringi kõik väiksemadki investeeringud on selle raha eest tehtud, kuidas suure hulga inimeste töökoht ja töötasu oleneb sellest, kas tema tööd saab näidata abikõlblikuna või mitte. Kasvõi Eesti oma maksutuludest regionaalarengusse panustamine on väga napp, sest regionaalareng on abikõlblik valdkond. Euroraha tõttu on veel elu väljaspool Tallinna ka mingil moel alles.

Mida oleks teie hinnangul praegu vaja teha? Praegu peaks olema just õige aeg arutada, kuhu Eesti selle aastateks 2014–2020 lubatud 5,89 miljardit eurot paneb.

Ma ei taha siin väita, et valitsus oleks Euroopa raha tohutult valesti kasutanud. Mu sõnum on pigem, et see raha on uinutanud valitsuse strateegilise tulevikuvisiooni.

Mõtlema peaks vähemalt kolmes suunas.

Esiteks, kuidas euroraha paremini panna Eesti majanduse konkurentsivõimet tõstma, mis võimaldaks enam teenida ja maksutulu kasvatada. Selleks tuleks toetusraha kasutamine järgmisel seitseaastakul paremini läbi mõelda. See protsess peaks praegu tõsiselt käima. Kuid kahjuks käib jälle üks tohutu «puusalt tulistamine» selles osas, mida järgmise seitsme aasta rahaga teha. Räägime tootlikkuse tõstmise vajadusest, kuid strateegiadokumentides on selle saavutamise teed väga lihtsustatud.

Siin on mitmeid hädasid. Kuid üks kitsaskoht tundub olevat selles, et meil puudub praegu süsteem, mis ministeeriume ja riigikogu analüütiliselt pidevalt toetaks. Meil võiks olla seireüksused, mis koosneks erinevate uurimisasutuste ja mõttekodade inimestest, kes omavahel koostööd teevad. Sealt saaksid nõu näiteks ministeeriumid, riigikogu majanduskomisjon ja EAS. Meil peab olema arusaam, et otsuseid ei tehta kiirustades, ning oleks süsteem, mis toimib aastakümneid.

Teiseks tuleks meil riiki reformida. Meil on väga väike, aga kallis riik. Ainult tänu Euroopa rahale on meil olnud võimalik riiki niiviisi hoida. Peaks väga tõsiselt üle vaatama, mida meil on vaja ja mida mitte. Siia kuulub ka vajadus kõvasti lihtsustada toetuste kasutamise süsteemi. Me oleme paljuski ise selle nii keerukaks muutnud ja sellega andnud tööd tuhandetele administreerijatele.

Kolmanda vajaliku tegevusena nimetaksin riigi tulubaasi küsimust. Siin oleks vaja kogu maksude loogika hästi järele mõelda. Missugune on see maksude kombinatsioon, mis tagaks piisava maksutulu, et toetussõltuvusest vabaneda. Kindlasti ma ei tahaks, et Eesti ettevõtteid hakataks nüüd kuidagi maksudega kägistama. Kuid vaja oleks vältida ebavõrdsust, et aukusid süsteemis vähendada.

Praegune süsteem võimaldab seda, et kommertspangad on Eestis saanud aastatel 2000–2012 kokku kasumit 2,2 miljardit eurot ja maksnud selle pealt tulumaksu 36 miljonit eurot ehk 1,6 protsenti. Mõni teine ettevõte aga maksis oma 21 protsenti, sest ta ei kuulunud kontserni ja tal polnud välismaal emaettevõtet. Kuid see on omaette jutt.

Kindlasti ei oska ma siin mingit imelahendust pakkuda, aga vaja oleks vaadata, missugusel moel oleks võimalik jõuda 7–10 aastaga olukorrani, et saame toetusrahata hakkama. Kui praeguse süsteemiga see rehkendus välja ei tule, siis on ju vaja midagi muuta.

Teie meelest on need diskussioonid varjusurmas, kuna Euroopa Liidust voolab sisse nii palju toetusi, et pole mõtet praegu pead vaevata? Ning ainult seetõttu saab ka kõnelda Eesti riigi eeskujulikust finantsdistsipliinist?

Kui Euroopa paneks homme toetustele punni ette, muutuks rahandusministeeriumi ja koalitsiooni jutusuund kõvasti. Juba eelmisel aastal oli tõsine olukord, kus EL hakkas rakendama tõukefondidele ülempiiri, kui palju võib iga riik abiraha saada. Siis räägiti sellest, kuidas see on karistuseks Eestile hea töö eest.

Kuid võib-olla on sellise lae kehtestamine hoopis hädavajalik samm, mis aitab teadvustada senisest palju selgemalt, et Eesti (nagu ka mitmed teised uued liikmesriigid) on sattunud väga tõsiselt toetussõltuvuse küüsi ja tuleb mõelda sellest vabanemisele.

Milline osa ELi toetusrahast on siiani teie hinnangul läinud asja ette – ehk Eesti arendamiseks ning kui suur osa on lihtsalt ära söödud või kulunud projektidele, mida me ei jaksa üleval pidada?

Seda on päris raske öelda, kuna seda laadi tervikhinnanguid pole tehtud ja need on nagunii subjektiivsed ka. Umbes üks neljandik kogusummast, mis on läinud põllumajandusele, on enamikus aidanud meie põllumajandussektori konkurentsivõimet tõsta. Eks seal sees on ka maaelu real mõnevõrra «kiviaedade taastamisi» jne, mille üle võib vaielda. Kuid põhiosa on vast päris hästi kulutatud. Samuti suur osa rahast, mis on kulunud teedeehitusse ning erinevatele suurtele infrastruktuuri objektidele.

Neid asju on nagunii vaja teha, küsimus on ainult selles, kas me suudame neid hiljem ka korras pidada. See on väga keeruline. Seda raha ei suuda näha praeguse tulude kasvu taustal.

Kasvõi Tartu Ülikoolil valmib igal aastal mõni uus maja. Praegu käib euroraha arvel ülikoolide vahel «võidurelvastumine», aga sellele peab järgnema ka periood, kus see kõik peaks panustama meie majanduse arengusse. Siin on poliitikutel ülesanne survestada ülikoole, et need hooned hakkaks midagi ka tagasi teenima ja ettevõtted neid suurepäraseid rajatisi kasutaksid.

Kuid tulles tagasi küsimuse juurde, pakuksin, et kaks kolmandikku Euroopa rahast on meil ikka asja ette läinud. See on reaalselt ära kasutatud ja suurendab meie heaolu. Vast umbes kolmandik on selline «ärapõletatud» raha.

Väga palju on siiski Eestis ka inimesi, kes kõike seda head oma nahal ei tunneta.

Eks see on ikka nii, et alati tahaks midagi paremat. Juba 2006. aastal oli näha, et see valitsus, kes nüüd võimule saab, võib jääda võimule väga pikaks ajaks. Sest Euroopa raha massiivse sissevooluga saab peaaegu kõik kriitikud vaikima panna ja inimeste elu oluliselt parandada.

Praegu ollakse ilmselt aga jõutud staadiumisse, kus ei saada enam aru, miks rahvas rahul ei ole. Raha on järjest rohkem, eelarve kasvab, aga ikka ei olda rahul. Siin on üks põhjus selles, et meil on tegelikkuses realiseerunud tööjõu vaba liikumine. See oli halb üllatus, et rahvas ongi nii mobiilne ja otsib paremat. Kui ikka mujal on paremad võimalused, siis rahuolematud või lihtsalt otsingumeelsed lähevad Eestist ära.

Loodetavasti ka see sunnib Euroopa toetusraha parema kasutamise üle mõtlema.

Tahaksin lõpetada positiivselt – toetussõltuvust kui probleemi on vaja teadvustada ja sellest väljumisega tegelda juba nüüd. Selle esimene samm on targalt kasutada aastateks 2014–2020 meile kavandatud 5,8 miljardit teiste riikide maksumaksjate kogutud tulu, mille nad on meie arenguks andnud.